vastas Elfa. „Sellepärast ma arvasingi, et ehk on õhus äikest.”
„Lollus!” ütles hertsog teravalt.
Ta vaatas üle laua naisele otsa.
„Kui Caroline’il on peavalu, siis vaata, et ta selle vastu midagi saaks,” ütles ta, „ja et tal oleks kella kolmeks kõige ilusam kleit seljas.”
„Kella kolmeks?” küsis hertsoginna, mõeldes, et see kärbib aega, mida ta saaks aias veeta.
„Lynchester tuleb tund aega hiljem,” selgitas hertsog, „aga ma ei taha, et te kõik ringi tuiskaksite nagu kanakari, sest te pole valmis.”
„Ei, loomulikult mitte, Arthur,” nõustus hertsoginna.
„See tähendab, et ma ootan sind ja Caroline’i kella kolmeks külalistetuppa.”
„Jah, Arthur.”
Hertsog laskus pikka monoloogi krahvkonna uute elanike nurjatustest.
Hertsoginna ei kuulanud, Caroline samuti mitte, kuid Elfa teadis, et isa oli tige selle õnnetu härrasmehe peale, kes tahtis siin enda rebasekoeri pidada.
Elfa tahtis isa tähelepanu Caroline’ist eemal hoida, küsides mõne tabava küsimuse, millele hertsog vastas kas vihaselt või põlglikult, kuid teemat õnnestus hoida kogu lõunasöögi aja.
Hertsoginna tõttas veidikeseks aeda, enne kui riideid vahetama hakata ning Caroline ja Elfa läksid koos üles.
„Mul tõesti… ongi… peavalu,” kurtis Caroline.
„Muidugi on,” vastas Elfa kaastundlikult, „ja kui ema sulle üles järele tuleb, pead sa teda veenma, et oled nii haige, et ei saa seltskonda tulla.”
„Mis juhtub, kui… ta mu… alla veab?” küsis Caroline hirmunud sosinal.
„Vaevalt ta seda teeb, kui sul on seljas ainult pihik ja alusseelik. Sa heidad oma kleidi toolileenile, nagu oleksid sa just hakanud seda selga panema, kui haigus sinust jagu sai ja sa voodile varisesid.”
„Oh, Elfa… Ma kardan! Mõtle, kui… ta mind… ei usu?”
„Mõtle Edwardi peale ja sa suudad väga usutavalt käituda,” vastas Elfa. „Ainus asi, mida me peame tegema, on takistama hertsogil nägemast, kui ilus sa oled.”
Caroline istus jõuetult toolile ja Elfa läks oma tuppa, et ratsutamisriided selga panna.
Kell pool kolm, andnud Caroline’ile mõned viimase minuti juhtnöörid, läks ta trepist alla ja suundus tallide juurde.
Ülemtallimees vaatas teda üllatunult.
„Ma’i oodand teid täna päras’lõunaks, mileedi,” ütles ta vanale teenijale omase familiaarsusega. „Ma mõt’sin, et teil on üleval mõisas tegemist tema hiilgusega.”
Elfat ei üllatanud põrmugi, et Garston teadis Lynchesteri hertsogi külaskäigust ja selle põhjusest.
Kuna tema isa rääkis söögilauas nii, nagu oleksid teenijad kurdid või inimliku uudishimuta, oli selge, et nüüdseks teadsid mõisas kõik kahe hertsogi vahelise vaenu lõppemisest ja selle põhjusest.
„Mind ei ole seal vaja,” ütles ta Garstonile, „ja nagu sa tead, on vaja Swallow’d treenida.”
Swallow oli tema lemmikhobune ja Garston naeratas, öeldes:
„Tõsi ta on, mileedi, a te piate Dusteri kaasa võtma, et ta kah sammu piaks.”
„Duster sobib väga hästi, „vastas Elfa, „ja Ben võib temaga ratsutada.”
„Ben?” küsis Garston. „A preili sõidab ju alati Jimiga.”
„Täna pärastlõunal tahan ma Beni,” käis Elfa peale.
Ben oli kõige taipamatum tallipoiss, kellest oli teada, et ta teeb nagu kästakse ilma küsimusi küsimata.
Viis minutit hiljem ratsutas Elfa Swallow’ga läbi pargi.
Hobune oli elav, tujukas ja pisut peru, aga siis, kui Elfa juba sadulas oli, reageeris loom ka kõige kergemale puudutusele.
Varsti unustas ta kõik peale rõõmu, mille tõi tuulekiirusel liikumine õilsal ratsul, keda ta armastas rohkem kui kedagi teist maailmas.
Ta ratsutas läbi pargi ja üle põldude. Siis pööras ta kirdesse, kus ta üldiselt harva ratsutas.
Ta teadis, et kui oleks olnud Jimiga, oleks too hakanud küsimusi esitama ja huvi tundma, kuhu nad lähevad. Ben aga rühkis vaikselt tema järel, keskendudes sellele, et Duster Swallow’st maha ei jääks.
Nad ratsutasid kohani, kus tolmune tee viis neid Lynchesteri hertsogi aladele.
Siin tõmbas Elfa Swallow’d tagasi. Soodsast vaatluspunktist, kus ta peatunud oli, nägi kaugele, ja saabuv kaarik oli näha vähemalt miili kauguselt.
Ben juhtis Dusteri tema selja taha ega küsinud midagi, vaid istus tuimalt ja mugavalt sadulas.
Midagi polnud näha ja Elfa pööras ringi.
„Kuule, Ben,” ütles ta, „me tulime siia, sest, nagu sa ilmselt tead, tuleb Lynchesteri hertsog meile täna pärastlõunal külla.”
„Kuulnd küll, mileedi,” vastas Ben.
„Leedi Caroline ja mu ema tahavad tema hiilguse saabudes tema jaoks valmis olla, kuid, nagu sa tead, ei lahku hertsoginna aiast enne viimast minutit.”
„Ega ta seda tee jah, mileedi.”
„Ma tahan, et sa midagi teeksid,” jätkas Elfa. „Kohe kui me tema hiilguse faetoni lähenemas näeme, ratsuta tagasi nii kiiresti kui saad ja ütle Emilyle, kes teenijatetoa juures ootab, et tema hiilgus on teel.”
„Emilyle, mileedi?” küsis Ben.
„Jah, Emilyle,” vastas Elfa.
Emily oli maja noorim toatüdruk neist, kes tema ja Caroline’i eest hoolt kandsid. Elfa oli enne lahkumist jätnud Emilyle juhtnöörid oodata köögiukse juures viis minutit enne kella kolme.
„Kohe, kui Emily mu sõnumi kätte saab,” oli ta Caroline’ile öelnud, „võta kleit seljast ja heida voodisse, nii et aknakatted on pooleldi suletud. Niisuta taskurätt odekolonniga ja aseta see otsmikule. Kui ema tuppa tuleb, ütle iga sõna nii aeglaselt, nagu oleks sul raske rääkida.”
„Ma ei suuda… seda kunagi nii… veenvalt teha,” oli Caroline talle vastanud, kuid Elfa keeldus teda kuulamast.
Ta kordas juhised üle, et Ben neist õigesti aru saaks.
„Kui oled Emilyle mu juhtnöörid edasi andnud,” jätkas Elfa, „tule sama teed mööda tagasi. Kui ma olen teises suunas läinud, jää mind pargi servale ootama.”
Ta nägi, et Ben on pisut hämmingus, kordas öeldut ja jäi lootma, et too seekord aru sai.
„Me peame koos koju ratsutama,” ütles ta lõpuks. „Sa tead, et mu isale
