purustada, kuid pean möönma, et mu hobused pole nii head kui sul.”
„Kui kaua sul läks?”
„Kaks tundi ja kakskümmend kolm minutit.”
„Kümme minutit rohkem kui minu rekord.”
„Ma tean,” vastas Harry Sheldon, „pole vaja seda nina alla hõõruda.”
Tugitooli istudes ütles ta:
„Sellele vaatamata väärin ma pokaali šampanjat ja ma loodan, et see on piisavalt külm.”
„Sa solvad mu majapidamise korraldusi,” vastas hertsog.
Ta kõndis toa nurgas oleva laua juurde, kus oli avatud pudel šampanjat kuldses jahutis.
„Sa jäid eile heast peost ilma, Silvanus,” ütles Harry Sheldon. „Me einestasime White’sis ja läksime edasi uude lõbumajja, mis just Heinaturul avati. Seal olid ühed kenad linnukesed Prantsusmaalt, ütleksin, et ilusamaid annab otsida. Polnud muud kui „Ola-la” ja „Oui – Oui!” Veetsin seal lõbusalt aega.”
„Võid mind järgmisel nädalal sinna viia,” ütles hertsog, šampanjaklaas käes, üle toa kõndides. „Ja muuseas, Harry, ma kavatsen abielluda!”
Harry Sheldon pillas peaaegu šampanjaklaasi maha.
„Mis sa ütlesid – abielluda?”
Hertsog noogutas.
„Jumala eest!” hüüdis Harry. „Nii et sa oled ka lõpuks otsustava sammu astunud! Aga, kuradi päralt, kellega? Ja miks mina temaga kohtunud pole?”
„Ma pole ise ka veel temaga kohtunud,” vastas hertsog.
„Tõsiselt?”
„Täiesti!”
„Millest sa siis räägid ja kes ta on?”
„Ta on Northallertoni hertsogi tütar. Isa just pakkus teda mulle koos 10 000 aakrise Magnus Croftiga.”
„Ma ei suuda seda uskuda!”
„See on sulatõsi.”
„Siis sina oled võitnud!” ütles Harry Sheldon. „Sa vandusid, et saad isa kaotatud maa lõpuks tagasi.”
„Jah, ma võitsin ja ma usun, et sellel on kena kaubapealne ka. Olen kuulnud, et Caroline Allerton on tõeline iludus.”
„Caroline Allerton? Aga sa pole teda kordagi kohanud?”
„Loomulikult mitte. Lynchesterid pole Northallertonidega suhelnud sellest ajast alates, kui hertsog keeldus maatükki tagasi andmast. Mu isa selgitas talle, et alkoholi mõju all polnud ta terve mõistuse juures, kui Magnus Crofti panustas ja kaotas.”
„Northallertoni ei saa süüdistada,” märkis Harry Sheldon. „Kihlvedu on kihlvedu ja au on au.”
„Täpselt!” ütles hertsog. „Samas pidas mu isa hertsogi otsust ebamõistlikuks ja katkestas kõik suhted, välja arvatud rangelt ametlikul tasandil.”
„Ja kas ta pakkus oma tütart sulle ka ametlikult?”
„Väga,” vastas hertsog. „Meil on ühine vaenlane kõrvalise isiku näol, kes püüab krahvkonda uut rebasekoerte karja sisse tuua. Juba kaks karja on olemas, millest üks kuulub mulle ja teise vastu tunneb Northallertoni hertsog huvi. Sa vist mõistad, et me pidime jõud ühendama, et saata krants tagasi kuuti, kust ta nähtavale tuli.”
„Ja selle iseäraliku partnerluse lõpptulemus on see, et sa abiellud hertsogi tütrega.”
„Tema pakkus selle välja,” ütles hertsog. „Kuna mulle paistab see mõistlik kokkulepe, siis ma nõustusin.”
Harry viskas pea kuklasse ja naeris.
„Mõistlik!” hüüatas ta, kui jälle rääkimiseks võimeline oli. „Mu kallis Silvanus, kuidas saab pidada mõistlikuks otsust abielluda tüdrukuga, keda sa pole isegi näinud, ainult selleks, et saada tükk maad, mis on nagu Nabothi viinamarjaistandus, mida sa oled alati ihaldanud?”
„Ja õigustatult, kuna küsimuse all olev „istandus” on alati kuulunud Lynchesteridele,” ütles hertsog kõrgilt.
„Neetud, sellistel tingimustel naist võtta!”
„Miks mitte? Ta on hästikasvatatud neiu – sellele ei saa keegi vastu vaielda –, mulle on öeldud, et ta on kaunis, ja ausalt öeldes, Harry, arvan ma, et on õige aeg abielluda.”
„Ma olen seda viimased viis aastat arvanud!” ütles tema sõber. „On aeg kodu luua ja pärija muretseda.”
„Sa räägid nagu minu vanaema.”
„Su vanaema räägib mõistlikku juttu, aga vana sõbrana pean ma sind hoiatama, et see pole õige viis abiellu astumiseks.”
„Sa räägid muidugi nagu autoriteet!” ütles hertsog narrivalt.
„Ei, aga võin sulle üht öelda: ma ei seo end kunagi ühegi naisega, kui ma pole täiesti kindel, et ma teda armastan ja hommikusöögi ajal tema juttu välja kannatan.”
„Pole mingit seadust, mis käsiks abikaasaga hommikust süüa,” vaidles hertsog.
„Pole ka mingit seadust, miks käsiks teda kuulata,” vastas Harry, „aga see on abielu juures paratamatu.”
Hertsog seisis seljaga kamina poole ja tema näoilme väljendas kangekaelsust.
„On väga kerge, Harry,” ütles ta, „halvustada ja vigu leida, aga sina ja mu vanaema olete ühel meelel paljude minu sugulastega, öeldes, et ma peaksin abielluma!”
„Ja peaksidki,” pomises Harry.
„Aga ma pole poisike, kes armub ilusasse näolappi,” jätkas hertsog, „ja ma pole ka nii poolearuline, arvamaks, et äsja kooli lõpetanud tüdruk on iseäranis kaasakiskuv või teab midagi neist teemadest, mis mind huvitavad.”
Harry tahtis midagi öelda, kuid hertsog peatas ta.
„Lase ma lõpetan,” ütles ta. „Ma olen selle hoolikalt läbi mõelnud. Kuna ma ei taha abielluda lausa huupi, pean ma abielluma noore naisega. Ma loodan, et see naine on piisavalt intelligentne, et oskab end nii minule kui ka mu sõpradele meeldivaks teha, ja kui ta on hästi kasvatatud, siis kaunistab ta lauaäärset seltskonda ja õpib kiiresti olema hea perenaine.”
„Ma nõustun kõige sellega,” ütles ta, „aga mis siis, kui te kahekesi jääte?”
Hertsogi näole ilmus nõrk naeratus, kui ta vastas:
„Selle koha pealt, ma tunnistan, on su jutus iva. Aga ei pea ju kahekesi olema või kui, siis vaid harvadel juhtudel?”
Ta kõndis enne selgitamist üle toa:
„Vanasti, nagu sa tead, ei elanud siin majas ainult hertsog ja hertsoginna, enne kui mu vanavanaisa oma tiitli päris, elasid siin Chesteri markii ja markiis!”
Ta
