oli äärmiselt muljetavaldava hoonega, mis oli ehitatud umbes 1750. aastal, olles tollal koloniaalarhitektuuri ja – maitse musternäidis.
Teine Lynchesteri hertsog tegeles vaid naiste ja hobustega, kolmanda kinnisideeks olid hasartmängud, mille tõttu kaotas mõis suurel hulgal raha ja mitu väärtuslikku maali.
Müügist tekkinud lüngad täideti sama mõõtu piltidega, mis toodi maja vähem olulistest osadest. Tulemus polnud praeguse hertsogi arvates ei kunsti- ega meelepärane.
Ometi hakkasid asjad nüüd tema tahtmist mööda minema. Kuigi maja oli omandanud uue hiilguse, teadis hertsog, et see vajas veel naise puudutust.
See oli võimalik vaid juhul, kui ta võtab naise, kellega seda suurepärast maja jagada.
Aastaid oli ta olnud kindlameelselt abielu vastu, teades, et see häiriks tema kergemeelsest elu Londonis ja naudingut, mida pakkusid mitte üks naine, vaid mitu.
Nüüd aga oli ta isegi sugulaste ergutuseta teadlik, et on aeg muretseda järglased, eriti pärija, kes kindlustaksid perekonnaliini jätkumise.
„Kui sa veel kaua ootad, pole sa hiljem võimeline oma pojale õpetama, kuidas olla hea laskur ja ratsutaja,” ütles tema vanaema teravalt, kui nad viimati kohtusid.
Hertsog ei vastanud ja vanaema lisas:
„Mind kurvastab mõte, et Lynchesteri teemandid on seifi luku taga; pärlid kahtlemata kaotamas oma läiget, muutudes roheliseks, kui neid ei kanta sooja naha vastas.”
Hertsog naeris, teades, et vanaema jutus peitub tõde.
Hiljem mõtles ta aga selle üle, kuidas peaks üks mees, kes on seltskonnas kuningas, üldse abiellumise juurde asuma, kui ta nõnda harva noorte neidudega kokku juhtub.
Pruudikandidaate oli muidugi mitmeid, kuid oma saatjate kõrval seistes nägid nad tema arvates välja igavad, kohmetud ja tublisti allpool tema taset.
Pidudel, mida ta ise korraldas või kus ta kohal käis, valiti külalisi erilise hoolega ja põhiliselt ühel eesmärgil: nad peavad olema huvitavad. Hertsogi tõekspidamise järgi tähendas see kaht omadust – nad peavad olema võluvad ja lummavad!
Neid omadusi leidis ta elukogenud kaunitarides, kes vaatasid tema poole oma pikkade ripsmete varjust, andes selgelt mõista, et on valmis tuliseks affaire de coeur’iks.
Neis suhetes peitus põhjaliku jahi põnevus: tagaajamise rõõm, alistamise rahuldus. See oli ülimalt nauditav ja teoorias ei saanud keegi haiget.
Tegelikult ei vastanud see väide sugugi alati tõele.
Naised, kellega hertsog end nõnda sidus, ei kaotanud üksnes pea, vaid ka südame.
Mees mõtles tihti selle üle, miks siis, kui naised temasse nii kirglikult ja nõudlikult armusid, temal igav hakkas ja ta rahutuks muutus.
Ta murdis pead selle üle, miks ta äkitselt nende vastu huvi kaotas ning midagi uut otsima hakkas.
Ta jõudis järeldusele, et kui ta parajasti nendega ei armatsenud, hakkas ta ette nägema nende käitumist, meelitusi, mida nad kasutavad, ahvatlusi, millega ta juba tuttav oli.
Seejärel ei tahtnud ta muud, kui selle lühikese leegitseva kokkupõrke ees uks sulgeda ja unustada.
Tegelikkuses polnud see aga nii lihtne – naised, kes temasse armunud olid, klammerdusid ta külge, hädaldasid ja süüdistasid teda.
Äärmusse viiduna muutus kõik tema jaoks tüütuks ja ta mõtles vahel, kas mäng on üldse küünlaid väärt.
Ta uskus, et talle meeldivad naised sama palju kui hobused ega osanud elu kummatagi ette kujutada. Aga ta tahtis saada lapsi.
Hiljuti oli ta mõelnud, et õpetab oma poega, kui see tal kord olemas on, hindama edusamme, mida Chester House’is on tema käe all toimunud.
Ta näitaks pojale, kuidas rebasekoertega jahil käia, ta õpetaks poega kindlasti varakult tulistama, et tast saaks sama hea laskur kui tema isa.
Samuti õpetaks ta pojale kalapüüki. Algul järvest forelli püüdma, hiljem viiks ta Šotimaale, kus ta kord poisina oma esimese lõhe püüdis. Ta ei unusta kunagi seda elevustunnet.
Northallertoni hertsogi ettepanek abielluda tema tütre Caroline’iga tuli nagu välk selgest taevast. Järele mõeldes pidas hertsog seda rahuldavaks lahenduseks probleemile, mis oli tükk aega ta pead vaevanud.
Tal oli meeles, et leedi Caroline Allertoni peeti silmapaistvaks iluduseks, ja ta uskus, ehkki polnud täiesti kindel, et oli teda jahimaadel märganud.
Pikk, kaunis ja sinisilmne neid näeb kindlasti safiirides, mis olid tema ema lemmikehted, hea välja. Ja ta kaunistaks kindlasti türkiise, mis sobiksid ta silmadega.
Tähtsaim oli aga see, et Magnus Crofti nimeline maa-ala liidetaks taas Lynchesteri valdustega.
Hertsogi tundis viha, et tema isa oli nii rumalalt loobunud nendest maadest.
Tal tarvitses ainult seinal rippuvale kaardile vaadata, et tunda vihahoogu, nähes oma maade sisse tungivat teekannutila kujulist Magnus Crofti roheliseks värvituna, mitte punaseks nagu ülejäänud tema valdused.
„Nüüd saan ma kõik just nii korda, nagu peab olema,” ütles hertsog iseendale.
Ei tea, mida Isobel mõtleb, kui kuuleb, et ta kavatseb abielluda.
Walshinghami krahvinna oli käesoleval hetkel tema armuke ning hertsog polnud temast veel tüdinud.
Daam oli palju arukam kui teised naised, kellega hertsog viimaste aastate jooksul seotud oli olnud. Ta oskas meest naerma panna, mis oli üsna ebaharilik, kuigi ta teadis, et kõik, mida naine rääkis, oli keeleteritamine.
Ta nägi ka õelutsedes kaunis välja ja tema siniste silmade õel sära lisas talle veetlust.
Ta leidis, et naine vastas tema tunnetele intensiivsemalt ja nõudlikumalt kui keegi teine ta armukestest.
Ta tundis, et tal pole hetkel soovi krahvinnast loobuda või tema veetlusele vastu seista.
Pealegi ei näinud ta põhjust, miks abielu peaks tema muid huvisid segama, kui asja diskreetselt ajada.
Tal oli kindel kavatsus kohelda oma abikaasat austusega, mitte talle piinlikkust tekitada ja hoida truudusetus salajas.
Tema abikaasa ja hertsoginnana oli tal õigus kohale mehe kõrval ning ta teadis, et kindlustab abikaasale positsioonikohase vastuvõtu ja kohtlemise nii Buckinghami palees, Windsori lossis kui ka Chester House’is.
„Ta ei pea midagi kahetsema,” otsustas hertsog.
Ainus erinevus tuleviku ja mineviku vahel saab olema suurem diskreetsus kohtumistes Isobeli või muude naistega, kes talle huvi pakuvad.
Ta peab teravasilmse keelepeksu vältimiseks kaval olema. Kuulujutud põhjustavad pahandust, kuid ta usub, et suudab maailma üle kavaldada.
Hertsog istus laua taha, et uurida sinna kuhjunud kirju ja kutseid, mis sekretär sinna läbivaatamiseks oli pannud.
Uks avanes.
Hertsog tõstis naeratades pilgu.
