mulle ausalt,” jätkas Marina, „ütle mulle oma truuduses, kas sa tõesti arvad, et inimesed armuvad selle pärast, et keegi teine neid armastab? Kas sa tõesti arvad, et ma õpin Victorit armastama, kui ma teda praegu ei armasta?”
Sybil O’Connelli vastus viibis hetke. Siis ta silmad välgatasid ja ta pööras silmad tööandja ainitise pilgu eest kõrvale.
„Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata, preili Martyn,” ütles ta.
„Jah, sa tahad ja sa pead,” nõudis Marina. „Keegi ei tea paremini kui sina. Ka sina tead Victorit. Ütle mulle ausalt, Sybil. Ma tean, et sa oled usklik inimene ega valeta. Kas ma armun temasse kunagi?”
„See on muidugi võimalik…”
Marina ohkas vaikselt.
„Sa vastasid mulle, Sybil. Vastus on „ei”. Alati on olemas üks võimalus tuhandest, ime, kui soovid, kuid ma ei usu imedesse, kui asi puutub Victorisse ja minusse.”
„See tundub sellise kaotusena,” ütles Sybil O’Connell.
„Miks?” küsis Marina. „Kas sellepärast, et me oleme mõlemad nii rikkad, sest inimesed saavad öelda: „Vähemalt ei abiellu nad teineteisega sellepärast, et kummalgi oleks võimalik sellest kasu saada.” Sellest ei piisa abielu jaoks. See pole õige alus kodu ja pere loomiseks. Seal peab olema midagi muud… peab olema.”
Tema hääletoon liigutas Sybili südant.
„Sa vaeseke,” ütles sekretär, unustades hetkeks, et oli oma tööandjat alati natuke peljanud. „Pidi olema raske seda talle öelda.”
„Oligi,” sõnas Marina, „ja sellepärast ma peangi ära minema. Sa ju mõistad, Sybil. Ta peab sellest üle saama. Mina pean sellest üle saama. Ma ei saa teda iga päev näha ega lasta tal end anuda. Ma ei saa jätkuvalt „ei” öelda. Ma ei taluks seda.”
„Kuhu me siis läheksime?” ütles Sybil O’Connell asjalikul toonil.
„Ei ole mingit „meid”,” vastas Marina. „Ma lähen üksi.”
Ta märkas üllatusega protesti Sybili näos.
„Ära ole rumal,” jätkas Marina, „ta jälitaks meid, sa tead, et jälitaks. Ja kuidas saaks Marina Martyn oma tavalise kuningliku kaaskonnaga end varjata? Kohe kui lennukist maha astun, ootab mind mõni avalike suhete ametnik. Kui ma jõuan hotelli, on hallis ajalehereporterid. Ei, Sybil, mõtle midagi paremat välja. Ma tahan minna üksi.”
„Aga seda ei saa te küll teha,” ütles Sybil O’Connell.
„Miks mitte?” nähvas Marina. „Ma olen kahekümne ühe aastane. Ma arvan, et olen kõige rohkem reisinud tüdruk maailmas. Ainult et ma pole kunagi kuskil üksi käinud. Alati on olnud „õukond” mind kaitsmas ja vangistamas.”
„Me oleme proovinud seda mitte teha,” väitis Sybil.
„Sybil, sa oled alati olnud ingel,” ütles Marina, „kuid sinul on vaba aeg, tunnid, mil sa saad ära minna, olla omaette ilma, et inimesed sind jõllitaksid ja küsimusi esitaksid, murdmas pead kas sul on külm või soe, ülemäära pingutamas, et sind õnnelikuks teha. Tahan end kas või korraks tundma õppida.”
„Ma poleks eales arvanud, et te nii tunnete,” ütles Sybil O’Connell, „aga ma mõistan.”
„Ma arvasin, et mõistad – niisiis, kas sa aitad mind? Kuhu ma peaksin minema?”
„Kuhu iganes te ka lähete, tunnevad inimesed teid ära,” sõnas Sybil.
„Kas tunnevad?” küsis Marina. „Muidugi tunnevad nad ära Marina Martyni, kui ta saabub hotelli, ruumid reserveeritud, flotill autosid jaamas vastas, punane vaip maas, parim sviit täidetud lilledega. Ah, sa ju tead kogu rutiini. Aga kui oletame, et üks üsna tavaline tüdruk saabub üksi, ei kujutaks keegi hetkekski ette, et see on Marina Martyn.”
„Ma arvan, et see tõesti oleneb sellest, kuhu te läheksite,” vastas Sybil. „Näiteks Pariisis näite te teadvat iga teist inimest. Sama võiks öelda Rooma, Veneetsia või New Yorgi, või isegi Cannes’i kohta.”
„Ma tean, ma tean!” katkestas Marina. „Sellepärast ma sinult küsingi: „Kuhu ma peaksin minema?””
Sybil asetas sõrmeotsad meelekohtadele.
„Kas ma tõesti osalen selles vestluses?” küsis ta. „Millegipärast ei tundu see reaalne.”
„Sellegipoolest see on reaalne,” sõnas Marina. „Ma tahan minema pääseda. Ma pean minema pääsema ja ma kavatsen minema pääseda. Ausalt öeldes ei hakka keegi mind peatama.”
„Kas me peaksime teie eestkostjatele või kellelegi ütlema?”
„Kellele?” küsis Marina. „Kui tõsiselt mõelda, Sybil, siis keda see tegelikult huvitab? Mitte minu eestkostjaid. Ajast, mil onu George suri, on enamik neist liiga vanad, et kellestki huvituda. Peale nõbu Richardi ja tema, kui ma õigesti mäletan, oli viimaste kuulduste põhjal Aafrikas suurulukeid küttimas. Nii et temaga ühenduse saamisega läheks sul aega.”
„See on hirmus, kui sellele mõelda,” ütles Sybil.
„Muidugi, see on nagu paadi põhjast prundi välja tõmbamine!” vastas Marina. “Miski ei tundu kindlana, miski pole samamoodi paigas, nagu veel mõni hetk tagasi, ja seda vaid põhjusel, et soovin sama, mida enamik inimesi aeg-ajalt soovib – olla omaette.”
„Teie jutt kõlab nagu Greta Garbol,” ütles Sybil süüdistavalt.
„Ma kujutan ette, mida ta võis tunda,” vastas Marina. „Ma tahan ära minna, tahan mõelda, aga kõige rohkem tahan ma Victorit vältida. Nüüd lähme tagasi esialgse küsimuse juurde: kuhu ma võiksin minna?”
„See peab olema kusagil Euroopas,” sõnas Sybil, „ma ei taluks seda, kui läheksite kuhugi kaugemale. See oleks liiga hirmutav, liiga suur vastutus minu jaoks.”
Marina kehitas õlgu.
„Väga hea – Euroopa,” nõustus ta. „Sellel ei ole tegelikult vahet. Nagu sa näed, pole ma eriti valiv.”
„See ei saa olla Hispaania. Te viibisite seal eelmisel aastal,” ütles Sybil mõtlikult. „Teie pildid olid ajalehtede kõigil lehekülgedel. Prantsusmaa ei tule kõne allagi, nagu ka Itaalia. Teile ei meeldi Saksamaa ja eelmiste lihavõtete ajal olite Kopenhaagenis. Oh taevas. Näib, et polegi ühtegi kohta.”
„Kuidas oleks Portugaliga?” küsis Marina. „Seal pole ma kunagi käinud.”
„Tõepoolest,” nõustus Sybil. „See on hea mõte! Kas ma proovin teile reserveerida…”
„Stopp!” sekkus Marina. „See on üks asi, mida sa teha ei tohi. Kas sa siis ei saa aru? Ma pean lihtsalt minema ja sina oled ainuke inimene, kes teab, kuhu. Sa pead mulle vanduma, käsi Piiblil, et sa ei ütle kellelegi, mitte kellelegi.”
„Ma eeldan, et te lähete Lissaboni,” sõnas Sybil rahulikul filosoofilisel toonil nagu inimene, kes on leppinud paratamatusega.
„Ei, ma ei lähe Lissaboni. See on linn,” sõnas Marina, “ja mulle ei meeldi linnad. Ma olen neid liiga palju näinud. Mis koht see
