mees. „Kivi, ma kujutan ette, võib kõigi põlvedele väga ebamugav olla.”
Ta osutas rääkides allapoole ja Marina nägi, et põrandaks oli tõesti ei midagi muud kui rohmakalt taotud, teravate tippudega kalju, nii et kui mees poleks teda kinni püüdnud, oleks ta igal juhul põlvi vigastanud.
„Võiks ju arvata, et nad parandaksid need astmed ära, kas pole?” ütles Marina.
„Miks nad peaksid? Koht toob niigi raha sisse,” sõnas mees irvitades.
„See on ilmselgelt ohtlik filosoofia. Ma oleksin nad võib-olla kahju pärast kohtusse kaevanud.”
„Mina usun,” vastas noormees, „et kohtuasjad võtavad siin riigis aastaid ja aastaid aega.”
Samal ajal kui mees rääkis, mõistis Marina, et ta ei ole tegelikult inglane. Mehe keeleoskus oli laitmatu, kuid on vaevutajutav vahe aktsendis, mida ükski võõramaalane kunagi päriselt ei omanda.
Ta näeb hea välja, otsustas Marina, ent miski tema kitsas näos, selgetes näojoontes ja tumedates silmades muutis mehe raskestimääratletavaks. Ta ei olnud portugallane, selles oli Marina kindel, ja ta polnud ka kindlasti prantslane.
„Suur tänu teile igatahes,” ütles ta.
Sel hetkel tuli nende juurde kelner, kes oli küürutanud koopa suu juures ja haaranud midagi lahtiste plaatide alt, millest lained üle murdusid, kandes saaki käes.
„Ei homaar,” ütles kelner vigases inglise keeles, „aga väga hea krabi.”
See oli hiigelsuur, sõrad vabaduspüüdluses metsikult õhus vehkimas.
„See on üsna suur,” kõhkles Marina.
„Võiksime seda ehk jagada?” küsis hääl tema selja tagant.
Ta vaatas noormehe poole.
„Ma ei ole tegelikult näljane,” ütles Marina kahtlevalt. „Mulle öeldi lihtsalt, et tasub koopaid vaadata.”
„Mina tulin siia täpselt samal põhjusel,” vastas mees, „aga tundub, et oleks üsna mannetu lihtsalt vaadata ja minema minna.”
„Kui te selle just nii sõnastate,” ütles Marina naeratusega, „siis ma arvan, et peame selle krabi ära sööma.”
Tema uus sõber pöördus kelneri poole ja rääkis tollega kiirelt portugali keeles. Poiss näis rõõmustavat ja jooksis, krabi käes, sujuvalt trepist üles.
„Kiiret pole,” ütles võõras Marinale. „Ma ütlesin talle, et me oleme näljased, aga kui ma üldse midagi sedasorti kohtadest tean, siis oleme veel palju näljasemad, enne kui krabi meie lauale ilmub.”
Marina vaatas laineid.
„Ma arvan, et see koht on üsna hirmutav,” ütles ta. „Siin on nii pime ja tundub, et meri võib iga hetk sisse tungida ja inimese siia lõksu jätta.”
„See mõjub mulle samamoodi,” vastas mees. „Lähme üles päikese kätte.”
„Jah, teeme seda,” ütles Marina, nagu talle endale tundus, liialdatud kergendustundega.
Koopa pimedus ja niiskus oli tekitanud temas klaustrofoobilise tunde ja ta tundis end peaaegu lõksus olevat, nii et ta oli rõõmus, kui rüseles kriiksuvast trepist üles ning leidis kuldse päikesepaiste ja rahnudele murduvate lainete veepiserduse kõrgel kaljude kohal.
Nad valisid kohvikust võimalikult kaugele jääva laua. Hetke istusid nad midagi lausumata murdlaineid silmitsedes. Siis tajus Marina, et noormehe silmad uurivad tema nägu, ning peaaegu nagu enesekaitseks lausus ta teravalt:
„Ehk peaksime tutvuma?”
„Tahtsin sama ettepaneku teha,” vastas mees. „Minu nimi on Carlos Ayelo.”
„Meeldiv tutvuda,” ütles Marina, „mina olen Marina Marshall.”
„Te olete inglanna.” See oli väide, mitte küsimus. Marina noogutas.
„Ja teie?”
Tekkis väike paus, enne kui ta vastas.
„Ma olen ladinaameeriklane.”
„Aa!” Hüüatus paiskus välja enne, kui Marina suutis seda takistada. „Ma mõtlesingi. Teie inglise keel on väga hea, aga… “ ta kõhkles sõnavalikuga.
„Mitte piisavalt hea,” toetas mees. „Te ei arvanud ära?”
„Ma kardan, et mitte. Ma oleksin pidanud, sest tunnen paljusid ladinaameeriklasi. Kas te olete pärit Brasiiliast?”
„Räägime teist.”
Marina mõistis, et mees heitis tema küsimuse meelega kõrvale.
„Minust on väga vähe rääkida,” vastas naine põiklevalt. „Töötan Londonis ja olen siin puhkusel.”
„Ja mis tööd te teete?”
„Ma olen sekretär,” ütles Marina kiiresti. „Ma olen tegelikult ühe üpris võimuka rahatuusa erasekretär ja seepärast saan puhkuse peale päris palju kulutada.”
Ta mõistis, et räägib liiga palju, samas tahtis ta oma seljatagust kindlustada. Ta ei olnud piisavalt mõistlik, et mõelda varem välja selgitus Portugalis viibimisele, oskamata ette näha, et keegi võiks talle nii isikliku küsimuse esitada. Öelnud, et on sekretär, tuli talle pähe, et peatumine parimas hotellis vajab teatud selgitust, kui ta just ei teeni palju suuremat palka kui tavalised sekretärid.
„Kas teie töö on huvitav?” küsis Carlos Ayelo.
„Usun küll,” ütles Marina tundega, et viibib ohtlikul pinnal ja targem oleks sellelt pääseda. „Kas olete siin puhkusel?”
„Seda võib ka nii öelda,” vastas mees. „Ma pole kunagi varem Portugalis olnud, aga ma olen Estorilist kuulnud.”
„Ka mina olen sellepärast siin,” ütles Marina. „Ma saabusin alles eile õhtul.”
„Võib-olla peaksime Portugali koos avastama,” pakkus mees.
Marina ei vastanud, aga avas käekoti ja võttis välja taskurätiku. See oli ebavajalik ja mees tema kõrval pahvatas hetkeks naerma.
„Nüüd ma šokeerisin teid, või peaksin ütlema, et ehmatasin teid? Olen olnud liiga pealetükkiv! Minu kodumaal tegutseme kiiresti. Ma arvan, et te olete võluv ja väga ilus, seetõttu pakkusin end teile ümbrust näitama, kuigi on muidugi võimalik, et teil on juba mõni vastuvõetavam saatja?”
Mehe kõnemaneer oli meeldiv ja väga veenev ning Marina, vaatamata otsusekindlale reserveeritusele, leidis end talle vastuseks naeratamas.
“See tundub lihtne ja loogiline,” ütles ta, “kuid ometigi tunnen, nagu rikuksime mingil moel tavasid.”
“Milliseid tavasid?” küsis Carlos Ayelo ja kehitas õlgu, “ja kui asi on selles, siis kes teada saab? Mul ei ole Portugalis sõpru ega tutvusi. Kuidas teiega lood on?”
“Mulle tundub,
