style="font-size:15px;"> „Näiteks varas,” küsis mees, „kes himustab teie juveele?”
„Nojah, te võite ka varas olla,” ütles Marina. „Või spioon, kes üritab Portugali Vabariiki õhku lasta.”
„Milline imestusväärne mõte!” nõustus Carlos. „Või olen James Bondi taoline tegelane – kas ta pole mitte teie rahvuskangelane –, kes püüab õelatelt venelastelt saladusi teada saada.”
„On paeluv, kui palju on võimalusi, kes me olla võime,” ütles Marina, „aga tegelikult olen mina vaid sekretär, ja teie?”
Ta esitas küsimuse mehele otse silma vaadates, aga tema nõudlikkus ei teeninud vastust.
„Ma olen hetkel lihtsalt tööta.”
„Mis sorti tööd te teha tahaksite?”
Mees tõstis käed justkui teda eemale peletades.
„Kas me peame puhkuse ajal tööst rääkima?” uuris Carlos Ayelo. „Teie ei taha ju rääkida oma ülemusest, trükkimisest või stenograafiast või millest iganes, mida te teete. Mina ei taha arutada oma tööseisu. Räägime iseendist, päris endist. Ma tahan teada, mida te mõtlete, mis toimub nende väga ilusate silmade taga.”
„Kas oleksite pettunud, kui vastaksin: „Ei midagi”?” uuris Marina.
„Mitte pettunud. Ma lihtsalt ei usuks teid. Teate, te oled väga romantilise välimusega ja pealegi juhtub selliseid asju ainult raamatutes, kas pole? Tüdruk kohtub poisiga ebatavalises olukorras. Päris elus oleksin ma palju tõenäolisemalt püüdnud oma käte vahele paksu, keskealise poepidajanna või isegi tema abikaasa.”
„Ja mina peaksin olema tänulik, et te pole kohalik kalamees, kes haiseb kala ja küüslaugu järele, või sanitaarinspektor, kes koostab iga-aastast raportit koobaste seisukorra kohta.”
Nad naersid koos oma fantaasiate üle ja siis, üllatavalt kiiresti, ilmus krabi, lõhki lõigatult ja grillitult, liha nii õrn, magus ja värske, et võis eristada mere maitset.
Nad mõlemad sõid isukalt ja mõnda aega ei öelnud kumbki midagi, siis pühkis Carlos salvrätiga suud ning ütles ohates:
„Ma arvan, et enne tänast polnud ma õiget mereandi proovinudki.”
„Mina mõtlesin sedasama,” ütles Marina. „Kui erinev on selle maitse, kui see on palju miile külmutatuna reisinud.”
„Peame siia tagasi tulema,” ütles mees. „Nüüd on küsimus selles, kus me võiksime lõunat süüa?”
„Ärge rääkige praegu toidust,” palus Marina.
„Olgu, siis teeme natuke trenni,” nõustus mees. „Just enne teiega kohtumist kavatsesin ette võtta jalutuskäigu kaljudel.”
„Mulle meenus just, et mul on takso ootamas.”
„Siis öelge juhile, et ta ootaks, kuni me tagasi jõuame,” pakkus Carlos. „Jalutuskäik on hea mõte. Natuke maad mööda kallast edasi leidub ülikülluses metsikuid lilli. Mul on tunne, et see võiks teile meeldida.”
„Kuidas te teadsite?” küsis Marina.
„Te meenutate mulle lille,” vastas mees lihtsalt ning mingil põhjusel ei tundunud need sõnad tema suust liialdusena.
„Mis liiki lille?” küsis Marina uudishimulikult.
„Ma mõtlesin just selle üle,” vastas mees. „Ma arvan, et enamik inimesi ütleks orhidee, sest te olete nii eriline, peen, natuke eksootiline. Aga orhidee ei ole teie jaoks piisavalt hea. Sellel ei ole lõhna. See on liiga tehislik. Ei, ma arvan, et te olete kameelia: perfektne, veatu kameelia avamas päikese käes pehmeid kroonlehti, olles igapidi üsnagi erinev tavalistest üksluistest lilledest selle kõrval.”
„Te meelitate mind,” ütles Marina.
„Tegelikult mitte,” ütles mees peaaegu tavaliselt toonil. „Ma ei ole tavaliselt oma mõtete või komplimentidega nii kõrgelennuline. Ma arvan, et sa oled üsna eriline inimene, Marina.”
Marina kangestus, sest mees oli kasutanud tema ristinime, kuid ta ütles endale, et käitub absurdselt. Ja üldse, kui ta oli lubanud end noorel mehel nii kergesti kaasa meelitada, söönud lõunat inimesega, kellele teda keegi polnud tutvustanud, peab ta nõustuma teatud familiaarsusega. Ja tõesti, mis vahet sel oli? Tõenäoliselt läheb ta homme tagasi Inglismaale ega näe meest enam kunagi. Vähemalt oli mees hajutanud tema üksildustunde, mis oli peale tükkinud isegi päikeselisel rannal jalutades.
„Nii?” küsis mees.
„Nii mis?” vastas Marina.
„Ütle seda,” sõnas mees. „Ma ootan, et sa ütleksid, et ei kiida heaks, et kutsusin sind ristinimega, et sa pole päris kindel, kas sa pole olnud liiga rutakas või hulljulge, istudes minuga sööma pärast nii lühikest tutvust.”
Hetke põrnitses Marina teda ja puhkes siis naerma.
„Kas te olete mõtetelugeja?” küsis ta.
„Mõnikord,” vastas mees mõistatuslikult.
„Siis ärge minu mõtteid lugege,” ütles Marina. „See ei meeldi mulle.”
„Ära ole kitsarinnaline!” vastas mees samaga. „Unusta, et oled inglanna.”
„Ma pole täiesti inglanna,” ütles Marina, sest talle oli vastumeelt mehe ütlus kitsarinnalisuse kohta. „Ma olen poolenisti ameeriklane.”
„Põhjast, loomulikult,” vastas mees väikese naeratusega.
„Loomulikult!” vastas Marina. „Või pigem Põhja lõunaosast.”
„Jah, see võib seda seletada,” ütles mees justkui kõva häälega mõeldes. „Ma tundsin, et sa ei ole tüüpiliselt inglaslik, aga samas, kus mujal leidub sellise jume ja selliste juustega naisi?”
„Ma olen piisavalt inglaslik, et tunda end ebamugavalt, kui sa mulle komplimente teed,” ütles Marina.
„Miks nad lasevad teil, tüdrukutel, kasvada üles nii gauche? Te peaksite õppima komplimente tänulikult vastu võtma nagu prantslannad.”
„Kindlasti ei meelita me neid välja nagu prantslased,” nähvas Marina.
Mees heitis pea kuklasse ja naeris.
„Ma usun, et ma tõesti ärritasin sind,” ütles Carlos. „Võib-olla õnnestus mul lõpuks sulle naha alla pugeda. Sa oled väga enesekindel, preili Marshall. Kui palju töökohti sul on olnud, et kõnnid, justkui oleks maa ainult pori su jalge all?”
„Sa oled naisteajakirju lugenud,” ütles Marina. „See on just sedasorti klišee, mida seal kasutaks.”
„Ja miks mitte? Me oleme täiuslikus ajakirjajutus, mida iga naine ostaks,” vastas mees. „Kas sa ei näe pealkirja „Koopaüksildus” või „Nad olid võõrad, aga mees hoidis teda oma käte vahel”?”
„Sa oled naeruväärne,” ütles Marina. „Kuidas jääb jalutuskäiguga?”
„Ma
