sellest, et mees teda usaldamast keeldus.
„Muidugi,” sõnas naine külmalt. „Sa pead mulle mu uudishimulikkuse andeks andma. Ma ei ole tegelikult häbematu.”
Ta libistas käe mehe käevangust ja nihutas end takso teise nurka.
„Oh, sa rumal laps!” ütles Carlos. „Muidugi oled sa uudishimulik ja huvist lõhkemas.”
Marina nägi meest tema üle naermas. Nüüd sirutas mees käed ja tõmbas naise jälle enda juurde.
„Sa käitud väga naiselikult ja see meeldib mulle. Tegelikult meeldid sa mulle inimliku ja vähenõudlikuna, just sellisena, nagu sa oled, aga sellegipoolest ei saa ma sulle endast kõike rääkida.”
„Aga miks mitte?” küsis Marina enne, kui suutis takistada sõnu huulilt lipsamast.
„Kui ütleksin, et olen seikleja? Mees, keda otsib Interpol? Spioon uute pommiplaanidega taskus? Kas sa siis nõustuksid mu vaikimisega.”
„Ma lihtsalt ei usuks seda. Spioonid, kellel on plaanid maailmaraputavate pommidega, ei lähe koopasse krabisid vaatama,” vastas Marina.
Selle peale mees naeris ja taksojuht, kes oli ilmselt tervet vestlust pealt kuulnud, küsis esiistmelt:
„Kas siin on koht, kus te soovite peatuda, senjoor?”
Marina vaatas aknast välja. Ta oli nende vestlusesse nii süvenenud, et ei olnud märganud, kuhu nad lähevad. Nüüd nägi ta, et nad olid sõitnud linnast välja, kõrgele mööda looklevat teed, mis viis Castello de Sao Jorge kollase kindlusemüüri juurde, mis kroonis mäetipus, valitsedes üle Lissaboni kesklinna.
Marina oli näinud lossi päevavalges ja teadis, et see oli ehitatud mauride vanale kindluseasemele ning et see oli kindlustanud punkti, kust peeti valvet Tejo jõe üle, mida Inglise ristirüütlid olid aidanud mauridelt vallutada.
„Miks me siia tulime?” küsis ta Carloselt, kuigi talle pakkus see rõõmu, sest isegi taksost nägi ta neist taamal allpool asuvat Lissaboni haldjamaana sädelemas.
„Tule ja vaata,” soovitas Carlos ja aitas naise taksost välja.
Nad kõndisid pimeduses piki kindlusemüüri, vaadates all lahe poole looklevat jõge, mille ääres olid sildunud roheliste ja punaste tuledega laevad.
Öö oli tuuletu. Marina tundis, kuidas mere lõhn oli segunenud lossi müüri ääres kasvavate metsikute lillede aroomiga.
Nad olid seal üleval täiesti üksi, eemal linna rahutusest ja mürast, ainsaks kaaslaseks vanade sammaldunud kivide vaikus, mis olid näinud nii palju ajalugu ja verevalamist.
Nad jõudsid pingini ja istusid linna poole vaadates ning siis, aeglaselt, ettekavatsetult, ruttamata, võttis Carlos Marina käte vahele.
Marina teadis, et see oli hetk, mida ta oli oodanud, ega teinud katsetki vastu puigelda mehe huultele, kui too seda nõudis.
Marina tundis mehe suu esimest puudutust, õrna, aga nõudlikku. Ta mõtles, et teda pole kunagi varem niimoodi suudeldud, ja siis muutus suudlus, mis oli alanud nii õrnalt, tugevamaks, näljasemaks, omastavamaks. Ta tundis mehes kirge kasvamas ning miski temas vastas peaaegu samaaegselt.
Nende suud liibusid ühte ja sel hetkel näis Marinale, nagu oleks pea kohal plahvatanud ilutulestik ja linnatuled kerkinud õhku, et nende ümber lõhkeda.
See oli ekstaas, põnevus ja joovastus, mida ta kunagi varem ei olnud tundnud. Ta tundis, et ei suuda hingata, ja samas tundus õhk ebavajalik. Ta hõljus ülespoole hiilgavasse sfääri, mis oli enam, kui ta kunagi oli teadnud. Alles siis kui Carlos huuled tema omadelt tõstis, mõistis naine, et väriseb ning et värin, mida mees oli temas tekitanud, pani ta pead pöörama ja silmi mehe õlale peitma.
Carlos ei lausunud sõnagi, puudutas ainult õrnalt Marina juukseid. Tüdruk püüdis mitte lasta end läbivast emotsioonidetulvast minema pühkida.
Äkitselt tõusis Carlos püsti. Marina tundis, kuidas käed mehe peatamiseks välja sirutuvad, kuid too oli haardeulatusest väljas. Ta seisis müüri ääres, selg Marina poole, vaatamas jõe suunas.
Marina tundis, nagu jääks tal hääl kurku kinni, magus, imeline suudlus näis teda veel oma lummuses hoidvat ja siis, tüki aja pärast, suutis ta mehe nime öelda:
„Carlos!”
See oli karje, palve keset ööd äratatud lapse hääles.
„Anna mulle andeks.”
Marina ei olnud temalt sellist vastust oodanud.
„Mille eest?” küsis ta, rääkides jätkuvalt mehe seljaga, kelle kuju taeva taustal oli nurgeline ja tume.
„Ma poleks pidanud seda tegema.”
Carlose hääl kõlas ootamatult õõnsalt, peaaegu kurnatuna.
„Miks mitte?”
Ta pööras end Marina poole ja seisis teda vaadates. Taevas helendas kuu ning mees nägi selgelt naise nägu.
Naise silmad olid tumedad ja küsivad. Marina suu oli pehme, täidlane ja leebe, need olid naise huuled, keda oli suudeldud ja kes oli suudlusele vastanud. Naise kurgul tuksles pulss ja hetkeks tõusid mehe käed, nagu kavatseks ta naist puudutada, kuid langesid siis külgedele.
„Ma lahkun homme,” ütles ta.
„Aga miks… kas sa pead minema?”
Marinat ennastki üllatas häälest kostev ahastus.
„Ma pean. Kas sa ei saa aru? Kas sa ei ole piisavalt naine, et mõista, mis toimub?”
„Kas sellel on tähtsust?” küsis Marina peaaegu haletsusväärselt. „Kas sa oled abielus?”
Mingil põhjusel ei olnud see mõte enne praegust talle pähegi tulnud. Ta oli olnud sedavõrd kindel, et mees on sama vaba nagu tema ise, kammitsemata, aheldamata.
„Ei, ma ei ole abielus,” ütles Carlos. „Nagu ma olen sulle juba öelnud: see on meie mõlema jaoks puhkus, vahepala, juhuslik kohtumine.”
„Ja nüüd on see läbi,” ütles Marina. „Miks?”
„Kas sa ei suuda taibata? See on lakanud olemast ükski neist. Ma ütlesin sulle, et armastus on tõsine. Ja see siin on tõsine, liiga tõsine. Ma pean minema.”
„Kas sinu või minu pärast?” küsis Marina.
„Kui oleksin ebaaus,” vastas ta, „ütleksin, et sinu pärast, aga kui jään tõe juurde, siis mõtlen endale. Ma ei julge lasta endal sind armastada. Sina seda ei mõista ja mina ei saa seletada. See on miski, mis ei tohi juhtuda.”
Carlos pöördus naisest uuesti eemale ja Marina kattis silmad kätega.
Kus on mu uhkus? küsis ta eneselt. Mees ütles talle, et ei taha teda. Miks ei tõuse ta püsti ega lahku? Miks ei ütle ta mehele, et ka tema lahkub homme, läheb tagasi Inglismaale? Et ta loodab, et neile mõlemale jäävad üheskoos veedetud meeldivast ajast rõõmsad mälestused. Siis adus Marina meeleheites, et ei suuda lasta mehel niimoodi minna. See oli absurdne, naeruväärne.
Ta
