ütles Marina.
„Niisiis, oled sa haiget saanud,” ütles mees õrnalt. „Ma arvasin seda.”
„Kaua aega tagasi,” ütles Marina. „Sellest pole mõtet mõelda ja sellegipoolest on see oma jälje jätnud. Või õigemini, see on pannud mind tahtma asju, mida ma ilmselt kunagi ei leia.”
„Armastust?” küsis mees läbinägelikult.
Marina võttis oma koti.
„Ma ei taha sellele küsimusele vastata.”
„Selleks polegi vajadust,” vastas Carlos. „Kas vaatan jälle sinu sisse ja ütlen, mida sa mõtled?”
„Ei,” vastas Marina kiiresti.
Mees ei pööranud sellele tähelepanu.
„Sa mõtled, et ma olen liiga läbinägelik. Ma näen liiga palju ja seepärast sa kardad mind,” ütles ta. „Sul on õigus, ma tõesti näen.”
Carlos tegi pausi ja jätkas madalamal toonil:
„Ma näen neiut, kes proovib end peita aruka, viimistletud maneeri taha. Aga südames on ta vaid laps, laps, kes usub kõigisse ilusatesse asjadesse elus, kõigesse, mida kõik soovivad, aga ta on liiga uhke ja segaduses, et seda öelda. Ta tahab armastust – ja milline naine ei tahaks –, armastust, mis on ilus, sest see on isetu. Ekstaasi, sest see on jumalik. Armastust, mis on imeline, sest see on inimlik.”
Ta peatus ja jätkas sekundi pärast, silmad naeratamas:
„Muidugi tahad sa armastust. See paneb su südame kiiremini põksuma ja sind kiiremini hingama. Sa tahad armastust, mis liigub sinus nagu hüplev leek, millest sa tead, et varem või hiljem süütab see sind üleni.”
Tema hääl oli peaaegu hüpnotiseeriv. Äkiliselt lükkas Marina oma tooli tahapoole nii, et jalad kraapisid kivipõrandat.
„Stopp!” hüüdis ta. „Sa kujutad liiga palju ette.”
Marina seisis sirgelt, mehele otsa vaadates, nägu valge ja pinev.
„Oh, kullake,” ütles mees õrnalt, „ma ei tahtnud sulle haiget teha.”
„Ma arvan, et oleme piisavalt kaua rääkinud,” ütles Marina vaikselt. „On aeg minna. Kõik teised on lahkunud.”
„Ärajooksmisega ei saavuta sa midagi,” ütles Carlos.
„Meil on aeg minna,” kordas Marina.
Vastust ootamata astus naine rõdult restorani saali, läks läbi väikese ruumi ja treppidest alla.
Minnes tundis ta verd oimukohtades tukslemas ja äkilist, kummalist viha eneses.
„Kuidas ta julgeb?” küsis Marina endalt.
Ta teadis, et mees oli pannud oma sõrme eksimatult närvile, mis pulseeris ja valutas, sest Marina ei suutnud eitada mehe sõnade õigsust.
„Ma pean tagasi hotelli minema. Temaga uuesti kohtuda ei ole mingit mõtet,” ütles Marina endale ja mõistis samas, kui nii mõtles, et see on võimatu. See oleks minema jooksmine ja oma südames teadis ta, et ei suuda Carlose juurest minema joosta. Mitte veel.
Kolmas peatükk
„Õnnelik?” küsis Carlos õrnalt ja Marina naeratas talle.
Ta ei olnud üllatunud, sest oli just sel hetkel mõelnud, kui õnnelik ta on. Ta oli harjunud sellega, et mees tema mõtteid luges, isegi ennetades seda, mida ta ise ütlema hakkas.
Ta polnud kunagi elus kohanud meest, kes oleks olnud nii läbinägelik või pigemini nii tundlik tema iga tuju suhtes. Marina jaoks olid need olnud kaks päeva täis peaaegu täielikku õnne.
Carlos oli näidanud talle Lissaboni: Madre de Diose kirikut, suursugust Belemi katedraali. Siis olid nad võtnud auto ja sõitnud maale, et vaadata tühje paleesid, kus kunagi valitsesid Portugali hunnitud kuningad.
Kuigi Marina oli algul imestunud selle üle, et Carlos teadis nii palju selle maa ajaloost, kuhu ta ise ei kuulunud, oli naine harjunud, et mehel olid ulatuslikud teadmised peaaegu kõiges: ajaloos, arhitektuuris, kunstis, isegi geoloogias; ja kuna talle meeldis kuulata, kuidas Carlos temaga õrnal häälel räägib, möödusid tunnid nii kiiresti, et näis, nagu oleks õhtu saabunud enne, kui hommik läbi saab.
Nüüd oli nende teine päev lõppemas ja nad istusid ühes väikeses ööklubis Alta Veral, kuulates videviku veidraid melanhoolseid helisid.
„Võiks arvata, et hakkad seda vihkama,” ütles Marina, „kuid selles on kummaline veetlus. Ja sa tahad veel kuulda.”
„See on armastus nii, nagu portugallased seda näevad,” vastas Carlos.
„Nende armastus on vist õnnetu,” kommenteeris Marina.
„Mitte just õnnetu,” ütles Carlos, „aga armastus peaks alati olema tõsine.”
Sellist vastust ei osanud Marina oodata. See ei olnud vastus, mille keegi tema Londoni tuttavatest oleks andnud, sest Victori-taolised mehed otsisid alati meelelahutusi, tahtsid alati lõbutseda, seega oleks tõsine armastus olnud neile igav.
„Mida sa selle tõsise all täpselt silmas pead?” küsis naine uudishimulikult.
„Ma pean silmas,” vastas Carlos, „et tõeline armastus mehe ja naise vahel ei saa kunagi olla ebamääraste emotsioonidega, vaikne, malbe, pastelne portree. See peab olema tugev, vägivaldne, leegitsev, miski, mis niidab jalust, miski, mis on vastupandamatu.”
„Ma kahtlen, kas armastust päriselt sellisena olemas on,” ütles Marina. „Ma ei ole seda kunagi tundnud.”
„Ei, seda ma näen,” vastas mees.
„Näed?” küsis Marina.
„Aga muidugi,” vastas Carlos. „Ma näen seda sinu näos, su silmades, huulte liikumises. Sa oled uinuv kaunitar, äratamata, õis, mis on alles pung.”
„Kui kaunilt see kõlab,” hüüatas Marina ja naeris.
Aga seda tehes tajus ta, et tema naer on kohatu ning Carlos on surmtõsine.
„Ühel päeval äratab keegi su,” ütles mees. „Ma sooviksin, et see oleksin mina.”
Hetkeks mõtles Marina, et kuulis valesti, ja tema küsiva ilme peale vastas Carlos:
„Ah, ma olen kõigest laev, mis möödub öös. Sõber puhkuselt, keda mäletad vaid foto järgi. Kas sa ei arva?”
„Ma ei usu, et oleksin selle peale mõelnud,” ütles Marina talle mitte just päris ausalt.
„Võib-olla vaatad sa kunagi tagasi sellele päevale,” ütles mees talle otsa vaatamata, „ja ütled: „Huvitav, kus Carlos nüüd on? Meil oli tookord väga lõbus.””
„See kõlab, nagu sa oleksid suremas,” ütles Marina, pigem selleks, et midagi öelda, kui mõnel muul põhjusel. Ta oli jahmunud. Ta ei olnud oodanud, et vestlus sellise pöörde võtab. Ta ei olnud kunagi arvanud, et mõni mees ütleb talle,
