style="font-size:15px;"> „Kas oleme?” küsis mees. „Võib-olla on sul õigus. Las ma suudlen sind uuesti ja siis saad mulle öelda, et see oli võluv, meeldiv, vähimagi tähtsuseta.”
Mees ei liigutanud ja instinktiivselt astus Marina sammu tahapoole.
„Küll sa näed,” ütles mees, „et ei julge mind usaldada. Või kardad sa hoopis iseennast?”
„Sa ei mõista,” ütles Marina. „Oh, Carlos, miks ei või sa asju minu jaoks lihtsamaks teha?”
„Sest sinu puudutamises ei ole midagi lihtsat,” vastas mees. „Ma teadsin, et on hullumeelsus täna siia tulla, siiski ei suutnud ma panna vastu mõttele sinuga kahekesi siin olla.”
Ta tegi pausi ja kuna Marina ei rääkinud, jätkas:
„Päev enne seda kui kohtusime, tulin siia üksi. Ma istusin sellel samal pingil, vaatasin laevu üle mere põhja poole, minu kodumaa suunas sõitmas ja neid vaadates tundsin järsku kedagi enda kõrval, kedagi, kellel on minu elus tähtsus, kedagi, kelle väikesed käed hoiavad minu südamekeeli. Muidugi uskusin, et see on lihtsalt unistus. Ja ometi, kui me täna ööklubist lahkusime, teadsin, et pean su siia tooma.”
„Kas minu kätes on sinu südamekeeled?” küsis Marina, hääl vaevu valjem sosinast.
„Jah!” ütles Carlos peaaegu toorelt. „Sa sundisid mind seda ütlema, kas pole? Olgu, ma armastan sind. Või pigem, olen hakanud sind enda hingerahu seisukohalt juba liiga palju armastama. Ma ei saa enam riskida. Isegi praegu ei ole ma kindel, kas suudan end lahti rebida. Ma ütlen endale, et see on sinu pärast, ma ei tohi sind kaasa haarata. Sa ei tohi haiget saada.”
„Haiget saada – kellelt?” küsis Marina.
„Minult, kui soovid,” vastas Carlos. „Ma saan teha nii, et ei tähenda sulle mitte midagi.”
Ta sirutas käe osutades välja.
„Kas näed neid laevu seal? Näed toda, mis lahest välja sõidab? See olen mina. Ma lahkun sinu elust vaikselt ja, ma loodan, väärikalt. Ma pean minema.”
Marina ei öelnud midagi, kuid mees võttis tal käest.
„Tule,” ütles ta, „lähme tagasi. Ära tee asja hullemaks, Marina, pole midagi, mida kumbki meist võiks veel öelda.”
Mehe hääles oli käskiv noot ning Marina hoidus esitamast küsimusi, mis tema huultel värelesid, surus tagasi pisarad, mis olid silmisse tõusmas.
Ta kõndis tagasi takso poole, kinnitades endale, et temaga ei saa midagi sellist toimuda. Ükski mees ei olnud tihanud Marina Martynit tagasi lükata, aga nüüd lahkus tema juurest mees, keda ta vaevu tundis, lahkus tema juurest, jättes ta huulile suudluse ja südamesse tunde, et on juba saanud lahutamatuks osast temast.
Takso laskus mäest alla, nemad istusid vaikides. Nad läbisid linna vana osa ja jõudsid laiematele ja avaramatele teedele, mis viisid Estorili.
Marinale tundus, et vaikus ümbritseb neid nagu must pilv. Ta ei suutnud liigutada, ta ei suutnud isegi mõelda. Ta teadis ainult, et toimumas on midagi hirmsat ja ta ei suuda selle vastu midagi ette võtta.
Ta püüdis mõtteid korrastada, sundida end käituma mõistlikult ja mõistetavalt, kuid see oli võimatu. Ta tundis vaid suudlusest kehasse jäänud surinat ja silmadesse valamata pisaratest jäänud pakitsust, sest mees oli öelnud, et peab lahkuma.
Nad sõitsid juba mööda mereäärset teed, mis viis Estorili. Avatud lahes särasid kalapaatide tuled ning pea kohal tähed.
„On õhtu armastuse jaoks,” mõtles Marina, kuid ometi läks see temast mööda.
Ta tahtis hüüda, protestida, vaid raudne enesekontroll hoidis teda mehe käte vahele viskumast ning jääma anumast, ning kui Carlos ei saaks muud teha, siis vähemalt teda veel kord suudlemast.
„Mis minuga lahti on?” küsis Marina endalt meeleheitlikult ja teadis vastust, kuigi ei tihanud seda endale tunnistada.
Auto keeras hotelli ette. Carlos maksis arve.
„Ma lähen siit jalgsi,” ütles ta ja järgnes Marinale heledalt valgustatud halli.
Naine vaatas anuvalt tema poole üles. Kas nad jätavad siin hüvasti?
„Ma saadan sind liftini,” ütles Carlos.
Tema nägu oli karm ja järeleandmatu. Ta vaatas naisest mööda.
Lift asus paremat kätt, natuke maad mööda koridori edasi. Carlos vajutas nupule ja nad seisid vaikides. Marinale näis, et nüüd pole tõesti enam midagi öelda. Ta surus käed rusikasse ja tundis, kuidas küüned peopesadesse tungivad. Ta ei tohi murduda, ei tohi teha stseeni vastuvõtulaua lähedal, kus inimesed kuuldekauguses mööduvad.
Lift jõudis kõlksatusega alla. Marina kuulis liftipoissi raudväravat lahti tõmbamas, siis avanes välimine uks ja portjee astus kõrvale, valmis teda sisse laskma.
Carlos sirutas käe.
„Head ööd, Marina,” ütles ta. „Ja tänan sind.”
Marina asetas käe tema omasse, teades, et sõrmed on külmad, ning tundis mehe sõrmi enda omade ümber sulguvat. Kui ta mehe poole üles vaatas, nägi ta Carlose näos peaaegu ebatõelist muutust.
Mees oli näoga halli sissekäigu poole, kui kellegi ootamatult kostev hääl viis ta pilgu korraks naiselt kõrvale. Marina tundis teda võpatavat, nägi kummalist, peaaegu hirmutavat muutust mehe silmades ja suu ümber ning siis, enne kui ta suutis toimuvat mõista, pöördus Carlos järsult ja tõmbas ta lifti.
„Ära oota!” sõnas Carlos poisile käskivalt. „Meil on kiire.”
Liftipoiss sulges ukse ning tõmbas raudvärava kinni.
“Mitmes korrus, senjoor?” küsis ta.
Käel Carlose sõrmede survet tundes taipas Marina, et see on märguanne rääkimiseks.
„Kolmas,” ütles Marina.
Lift sööstis üles. Kolmandal korrusel kiirustas Carlos teda liftist väljuma.
„Kummale poole?” küsis mees teravalt.
„Sinna,” vastas Marina vasakule osutades.
Ta avastas end mehega sammu pidamiseks peaaegu jooksmas. Nad peatusid tema toa ukse ees ja Marina võttis kotist võtme. Carlos rabas selle tal käest, torkas lukuauku ning, Marina imestuseks, peaaegu lükkas ta tuppa, ust nende järel sulgedes ja lukustades.
„Milles asi?” uuris Marina.
„Kuula,” vastas Carlos, „sel ajal kui rääkisime, astus sisse paar meest. Nad võisid mind näha, ma pole kindel. Kui nägid, siis uurivad nad praegu liftipoisilt, millisesse tuppa me läksime.”
Mees katkestas jutu ja sammus akna juurde, tõmbas kardina eest ning silmitses alla muruni laskuvat püstloodis kallakut.
Ta pani käe laubale.
„Ma poleks pidanud sinuga üles tulema,” ütles ta. „See oli hullumeelsus. Ma oleksin pidanud minema mööda koridori
