Martyn, see on teist tänamatu,” ütles Sybil. „Pealegi annaks enamik inimesi oma parema käe, et teie kingades olla.”
„Enamik inimesi on rumalad,” vastas Marina, „ja seda tead sa hästi.”
Ta naeris hetkeks.
„Ah, Sybil, ma tunnen end päris rõõmsana! Ära proovi rikkuda esimest korda minu elus, mil mul on julgust lapsehoidjate juurest minema joosta!”
„Ma arvasin, et me teeme teid õnnelikuks,” ütles Sybil nukralt.
Marina naaldus ettepoole ja suudles teda põsele.
„Sa oled kallis ja ma olen sinusse kohutavalt kiindunud, aga korraks tahan ma olla mina ise. Kui ma satun tõelistesse raskustesse, siis kutsun sind, et sa mind neist välja aitaksid.”
„Kas lubate?” küsis Sybil nüüd tõsiselt.
„Mis võiks muud juhtuda kui see, et mul saab raha otsa?”
„Taevake! Ma peaaegu unustasin!” hüüdis Sybil.
Ta jooksis toast välja ja Marina naeratas tema kaugenevale kujule. Ta oli Sybilisse kiindunud, kuid Sybil sarnanes vägagi tülika lapsehoidjaga, alati muretsemas, et keerukad korraldused võivad valesti minna: et tellitud auto jääb kohale ilmumata või lennuk ei stardi õigel ajal. Victor või mitte, oleks lihtsalt lõbus lasta asjadel omasoodu kulgeda ning mitte muutuda peaaegu hüsteeriliseks, kui kõik ei laabu päris nii sujuvalt, nagu peaks.
Tund aega hiljem hiilis Marina korteri tagatrepist alla tallide poole. Ta oli keeldunud kasutamast lifti ja peasissekäiku.
„Portjeed näevad, et ma lahkun, ja hakkavad mõtlema,” ütles ta Sybilile, kes oli Marina suitsukatte ideest peaaegu šokeeritud.
„Sa tead väga hästi,” ütles ta Sybilile, „et kui Victor arvab, et ma olen maalt lahkunud, siis annab ta portjeele pistist, kes ütleb talle, et ma läksin Londoni lennujaama, ja ta tüütaks lennujaama töötajaid, et saada teada, kuhu ma läksin. Ta saab väga vihaseks, kui saab teada, et lind on kullatud puurist minema lennanud.”
„Kas ta saab teada, millal te tagasi tulete?” küsis Sybil.
„Jah, muidugi,” vastas Marina. „Kuid vähemalt annab see meile mõlemale aega esimesest šokist üle saada.”
Naised leidsid takso ning Sybil, kes kandis Marina kohvrit, tõstis selle autosse.
„Olete te päris kindel, et teil on piisavalt raha?” küsis Sybil äreva sosinaga.
„Kui mitte, siis helistan sulle, et saadaksid juurde,” vastas Marina.
„Kas annate mulle teada, kus te peatute?”
„Ma mõtlen selle üle,” vastas Marina. „Head aega, Sybil, sa oled olnud ingel.”
Ta tõmbas ukse kinni ja ütles taksojuhile läbi vaheakna sihtpunktiks Londoni lennujaama.
„See on pikk tee,” torises mees. „Ma ei tea, kas mul on selleks piisavalt bensiini.”
„Saate naela rohkem jootraha,” vastas Marina ja taipas siis, et selline tegu ei sobi iseenesest kokku tema uue isiksusega.
Mary Marshall oleks kahtlemata rahaga kokkuhoidlikult ümber käinud. Sellisel juhul, mõtles ta, oleks ta pidanud lennujaama terminalist bussi peale minema.
„Ma arvan, et lubame Mary Marshallil olla veidike rikkam kui tavaline puhkusel olev masinakirjutaja,” ütles Marina iseendale. Ta kehitas õlgu ja naaldus istmel mugavamalt tahapoole.
Äkitselt tundis ta end vabana. Ta tundis, nagu oleks jätnud mured ja õnnetused seljataha ning lasknud õlult langeda suure koorma. Talle turgatas pähe, et see on esimene kord, mil ta läheb Londoni lennujaama taksoga. Seni olid teda sinna toimetanud suured sujuvalt liikuvad autod. Esimest korda polnud kedagi, kes temaga kaasa reisiks ja piletitega tegeleks, kes jälgiks, et jaama ametnik või lennuliini esindaja teda turvaliselt õigele lennukile saadaks.
„Ma olen üksi,” ütles Marina iseendale ja leidis, et ütles seda valju häälega ning üllatus hääles oli ilmselge ka tema enese kõrvadele. “Ma olen üksi.”
Liiklusmüra näis neid sõnu ühe uuesti ja uuesti jahvatavat. Ta mõtles Victorile, kes tuleb õhtul, nagu ta oli ennustanud, orhideede ja kingitusega Cartier’st. Ta arvas, et mees toob talle teemantidega käevõru. Victor oli alati eeldanud, et naistele meeldivad teemantidega käevõrud. Tegelikult polnud ta kunagi kohanud naist, kellele need ei meeldiks. Marina proovis ette kujutada, mida Sybil Victorile ütleb. Vaene Sybil peab seisma vastamisi mehe uskumatuse ja seejärel raevuga.
Victoriga polnud lihtne hakkama saada, kuid Sybil jääb ustavaks, ükskõik, millist survet mees ka ei avaldaks. Marina teadis seda. Ta mõtles, kuidas tal on vedanud, et tal on Sybil, mitte ainuüksi töötaja, vaid ka sõbrana. See oli peaaegu esimene kord, kus ta oli Sybilile tänulik. See oli uus tunne ning Marinal oli pisut piinlik, et polnud varem mõistnud, kui palju see vanem neiu talle tähendas.
„Ma usun, et olen ärahellitatud,” mõtles Marina omaette. „Võib-olla leian Mary Marshallina uue mina: mingil moel kenama ja isegi huvitavama.”
Siis mõistis ta, et ei otsi uut ennast. Tegelikult polnud see ka Victori eest põgenemine. Põhjus oli selles, mida ta tahtis oma peas selgeks saada.
Ta tahtis veenduda selle olemasolus, mida ta kogu elu oli otsinud: armastuses, selles tugevas, nõudlikus, unustamatus armastuses, mis, kuigi ta seda eneselegi vaevu tunnistada julges, teda unedes alati kummitas.
Teine peatükk
Marina ärkas ja imestas, kus ta on! Siis, kohe kui hotellitoa piirjooned muutusid kardinate vahelt paistvas päikesevalguses selgemaks, meenus talle, et ta on üksi võõral maal.
Hetkeks tundis ta kohkumuspistet. See oli peaaegu nostalgia tuttavate asjade järele: teenijanna vaikselt tuppa sisenemas, et tõmmata akende eest kardinad ja tuua talle hommikusöök; Sybil ja teised sekretärid allkorrusel ootamas; sisetelefoni surin; autojuht tema oma autoga, valmis teda sõidutama, mil iganes ta seda soovib.
Ja ennekõike Victor, helistamas talle, nagu oli seda teinud igal hommikul viimaste kuude jooksul, et öelda, et armastab teda, et naine saaks alustada päeva sooja tundega, et on veetlev ja vajalik! Ja milline naine võiks soovida enamat?
Eelmisel õhtul, pimeduses, tundis Marina masendust. Esialgne kõigest tuttavast ning Victorist eemale jooksmise ülevus oli kiiresti möödunud. Selleks ajaks kui lennuk üle Inglise kanali lendas, hakkas ta kahetsema oma mõtlematut tormakust, ning kui ta viimaks Lissaboni lennujaamas maandus, pidi ta võitlema peaaegu võitmatu sooviga järgmise lennuga koju minna.
Kõik oli olnud kummaline ja võõras. Rüsin pagasi kättesaamisel ja tollist läbi minekul ning edasi taksosse pääsemine oli midagi, mida ta polnud kunagi pidanud tegema.
Jõuda hotelli ja kohata vastuvõtus viisakust Mary Marshalli vastu oli väga erinev lipitsemisest, mida eranditult osutati Marina Martynile.
Ta oli valinud suvalise hotelli „Teejuhist Portugali”, mille oli leidnud lennukist. Paik oli ilmselgelt parim ning tal oli olnud hea meel näha salongis ning koridorides luksust ja mugavust, mis oli sama tüüpi kui see, millega tema oli harjunud.
Tuba ei olnud aga kaugeltki kuninglik sviit,
