kauaks te arvate, et lähete?”
„Ma ei tea,” vastas Marina. „See just muudabki reisi mõneti seikluseks. Ma ei tea, kui kauaks ma lähen, ega seda, mida ma seal teen. Sest vaata, ma pole kunagi üksi olnud. Ainuüksi see on juba põnev.”
„Te võite avastada, et see on kohutavalt igav,” hoiatas Sybil.
„Sellisel juhul tulen koju. Ma pole kunagi kannatanud kannatamise pärast.”
„Lubage mul vähemalt helistada, et teha kindlaks, et te saate head toad.”
„Sa ei tee midagi sellist,” ütles Marina. „Ma teen kohale jõudes kõik ise. Ja muide, mul on vaja teist nime ja passi.”
Sybil vaatas teda hämmeldunult.
„Aga see on võimatu!”
„Loomulikult mitte. Raamatutes on inimestel kogu aeg võltspassid. Peab olema ju võimalik üks selline hankida.”
„Ma olen kindel, et ei ole. Vähemalt mina ei tea, kuidas sellist asja teha.”
„Mis on siis minu äramineku mõte?” päris Marina vihaselt. „Isegi Portugalis on inimesed kindla peale kuulnud Marina Martynist ning kahe minutiga hakatakse sagima ja mul pole isegi sind kaitseks.”
„Sel juhul ärge minge,” ütles Sybil keelitavalt.
„Usun, et kui ma ei saa minema, lähen hulluks,” sõnas Marina süngelt. „See on muidugi liialdus. Aga kas sa siis ei mõista? Ma ei suuda Victoriga kohtuda. Ta meeldib mulle selleks liiga palju, tundmata talle kaasa ja häbi enda käitumise pärast. Ma ei taluks ühte stseeni teise järel, ühte vaidlust teise järel. Victor on visa. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ta ei anna kergelt alla.”
„Ta on korterist lahkunud,” ütles Sybil kõhklemisi. „Mis te arvate, kuhu ta läks?”
„Kui annad mulle kolm võimalust arvata, siis ütleksin, et ta läks Cartier’sse, et osta mulle kõige kallim käevõru, mida ta leida suudab, ning ta saabub õhtusöögi ajaks hiiglasuure orhideebuketiga, veennud iseennast, et kogu see lugu oli vaid armastajate vaidlus, mida saab parandada mõne suudluse ja karbitäie šokolaadiga.”
„See kõlab küüniliselt,” ütles Sybil süüdistavalt.
„Ma pole küüniline, ma olen meeleheitel,” vastas Marina.
Sybil näis hetkeks mõttesse vajuvat ja sõnas siis äkitselt:
„Mul on idee. Kas mäletate Mary Marshalli?”
„Mary Marshall?.. Mary Marshall?” kordas Marina. „Nimi kõlab tuttavalt. Kes ta on?”
„Tüdruk, kelle me kaks nädalat tagasi raamatupidamisosakonda tööle võtsime.”
Marina noogutas. Linnas oli suur kontor, kus tema asjadega tegeles hulk väga suure tööjõudlusega arveametnikke, kes jälgisid tema investeeringuid, laekuvaid makse ja ühtlustasid üldiselt kuldset rada, mida mööda ta oli oma isa surmast saadik kõndinud. Aeg-ajalt, kui ta viibis Londonis, helistas Marina kohustuslikus korras neile, kes tema heaks töötasid, et tänu avaldada. Talle meenus nüüd, et üks sõber oli palunud temalt tuttavale tööd.
Mary Marshall oli elanud Austraalias, kuid oli meeleheitlikult soovinud Inglismaale tulla. See oli olnud tema eluunistus ning Marina jaoks oli lihtne lasta Sybilil asi ära korraldada.
Tüdruk oli tema ukse taha tulnud, et oma heategijat tänada. Marina, kes pidas parasjagu kokteilipidu, oli ta sisse kutsunud, sõpradele tutvustanud ja klaasi šerrit pakkunud. Nii lihtne see oligi. Ja oli tüdruku kuni praeguse hetkeni unustanud.
„Jah, ma mäletan Mary Marshalli,” ütles ta Sybilile. „Mis tema siia puutub?”
„Ta pidi laskma oma passi uuendada,” vastas Sybil, „ja see saadeti siia ühes ankeediga, millele teie pidite alla kirjutama, sest olete tema tööandja. Ma signeerisin selle teie eest, nagu alati teen. Pass on minu kontoris. Äkitselt turgatas mulle pähe, et te pole temast väga erinev.”
Marina silmad läksid suureks.
„Too see siia, Sybil, too see ruttu siia!” hüüdis ta.
Sybil O’Connell lahkus toast ja Marina tõstis väiksel kullaga inkrusteeritud laual seisva sisetelefoni toru. Ta vajutas toateenija magamistoaga ühenduses olevat nuppu.
„Annie?” küsis ta. „Ma lähen mõneks päevaks ära. Kas pakiksid mulle mõned lihtsad, kerged rõivad? Jah… jersey kostüümid ja kaks või kolm väga lihtsat kokteilikleiti… ei midagi uhket… madala kontsaga sandaalid… ma arvan, et võin minna mere äärde. Ei, ei mingeid juveele. Nii kiiresti kui võimalik, palun.”
Kui ta toru hargile asetas, naasis Sybil koos passiga. Passipildi oli odav fotograaf üsna halvasti teinud. See oleks võinud olla ükskõik milline tüdruk. Väike südamekujuline nägu ja suured tumedad silmad.
„Hea, et see pole värvipilt,” sõnas Sybil. „Mary Marshalli juuksed on peaaegu tuhkblondid.”
„See võiksin vabalt mina olla,” ütles Marina peaaegu üllatunult.
„Mind pani tegelikult mõtlema see, et initsiaalid on samad,” ütles talle Sybil. „Sest, peaaegu kõik teie asjad kannavad initsiaale M. M.”
„Sinust oleks saanud hea detektiiv,” ütles Marina. „Ma ütlesin Anniele, et ta mu asjad pakiks. On veel üks asi, mida saaksid minu heaks teha. Helista ja uuri, kas saaksin pileti pärastlõunasele lennule Lissaboni. Ära mu nime ütle.”
Ta tegi pausi ja puhkes naerma.
„Ma unustasin. Muidugi soovin ma kohta preili Marshalli nimele.”
„Tegelikult arvan, et me ei peaks seda tegema,” ütles Sybil ärevalt. „Ma olen kindel, et teise inimese passi kasutamisega kaasneb jube karistus.”
„Ma ei lase sul vangi minna,” ütles Marina. „Ma ütlen, et sundisin sind tegema kõiki neid asju, mida sa minu heaks teed. Ma olen kindel, et Mary Marshall ei otsi vahepeal oma passi taga.”
„Kui otsib, siis ütlen, et see pole veel passiametist tagasi tulnud,” ütles Sybil.
„Sa hakkad juba seikluse vaimule pihta saama,” naeratas Marina heakskiitvalt.
„Te peate oma passi ka võtma,” ütles Sybil tungivalt. „Te võite pahandustesse sattuda ja siis saate te enda isikut vähemalt tõestada.”
„Sa mõtled kõigele,” ütles Marina.
„Kas lubate mulle ühte asja?” jätkas Sybil. „Et helistate mulle, kui kohale jõuate, ja annate oma aadressi? Puhuks kui midagi juhtub.”
„Nagu näiteks?” küsis Marina.
„Tulekahju… vargus… kellegi surm.”
Marina vaatas talle otsa.
„Näed,” ütles ta, „kui ebapraktiline ma olen kõiges, mis vähegi loeb. Kui tegu oleks kellegi teisega, oleksid sa öelnud „Su ema võib haigestuda”, või „Su isaga võib õnnetus juhtuda”, või „Su õde hakkab sünnitama”, või “Su vend
