style="font-size:15px;"> “Te purjetate otse Antiguale seepärast, et teil on pardal kuberneri tulevane abikaasa.”
Tuppa tekkis vaikus. Seejärel küsis Conrad umbusklikult:
“Naisterahvas? Kas tahate öelda, et minu kaasreisijaks on naisterahvas?”
“Tegelikult on ta vist isegi teie sugulane, kapten Horn. Tema nimi on leedi Delora Horn ja abielu lord Grammelliga korraldas ta vend Scawthorni krahv, kes on praegu Antigual.”
Kui esimene lord oleks Conradit kas või kuulipildujast tulistanud, poleks see meest rohkem üllatanud.
Esmalt seetõttu, et ta oli nagu kõik sõjalaeva kaptenid põhimõtteliselt selle vastu, et naisterahvas jala ta laeva tõstab, ja teiseks oli naisterahval sama nimi mis temal, olles Conradi sugulane, keda kapten vihkamiseni põlgas.
Conradi vanaisa oli Scawthorni kolmanda krahvi noorem vend.
Vennad läksid omavahel tülli, millest sai alguse vaen, mis lõhestas Hornide pere kaheks.
Neljas krahv jätkas isa vaenu Conradi isaga, kes oli ta esimene nõbu, ning pered ei suhelnud üldse, kuigi teadsid teineteise tegemistest alati.
Conrad veetis mereväekadetina palju aega merel ega vaevanud oma pead peredevahelise vaenutsemisega, mis oli tema meelest mõttetu tüli täiskasvanute vahel, kes oleksid pidanud aru pähe võtma.
Kuigi Conrad oli kord Londonis olles kohtunud praeguse, viienda Scawthorni krahviga, kes oli seda sorti noormees, kes talle üldse ei meeldi.
Conradi nõost Denzilist oli juba noorukieas saanud üks prassivatest tüüpidest, keda lugupeetud linnakodanikud põlgasid ja maha tegid.
Pärinud krahvi tiitli vaid kahekümne kahe aastasena ja koos sellega ka väga suure varanduse, jättis ta unarusse suured perele kuulunud valdused Kentis, kus ta vaid aeg-ajalt metsikuid pidusid korraldas, et Londonis juua, hasartmänge mängida ja lõbumaju külastada.
Krahvi nimi käis koos lärmi ja mõttetu vägivallaga klubides, mida ta tihti külastas, ning karikaturistidel olid terved päevad sisustatud, kirjeldades skandaale, mida krahv korraldas, ja probleeme, mis said osaks pea igale naisele, kes temaga tegemist tegid.
Et Conradil oli sugulussidemete pärast südamest häbi, oli ta piisavalt julge, et küsida:
“Kas leedi Deloral poleks võimalik mõne muu laevaga Antiguale sõita?”
“Kuna mul puuduvad vahendid, et teine kahemastiline merele saata ja meie ainus kolmemastiline on praegu Vahemeres seilamas, ei oska ma küll midagi muud välja pakkuda, kuidas leedi Delora turvaliselt sihtpunkti toimetada.”
Vikondi hääletoon oli sarkastiline.
“Mu lord, te ütlesite, et leedi abiellub kuberneri, lord Grammelliga?”
“Jah.”
“See ei saa küll olla see lord Grammell, kes minu mäletamist mööda selle sajandi algul uurimise all oli?”
“Teie mälu ei peta teid, kapten. Lord Grammell on kõvasti üle kuuekümne aasta vana.”
Conrad kortsutas kulmu.
Nii nagu nõbu Denzilil, oli ka lord Grammellil halb maine, nagu Conrad oli erinevaist allikaist alates 1801. aastast kuulnud ja arvanud, et tegu on ebameeldivaima ja kehvima suuvärgiga mehega, keda ta oma õnnetuseks on üldse kohanud.
Tundus uskumatu, et kuberner sellises vanuses uuesti abiellub ja veel endast hulga noorema naisterahvaga.
Samas poleks pidanud Conradile üldse korda minema, mis tema nõbudega juhtub.
Kui leedi Delora oli samasugune nagu ta vend, mis ilmselt oligi nii, siis sobisid nad Grammelliga ideaalselt.
Conrad sõnas:
“Mu lord, ma mõistan mulle antud korraldusi ja tahaksin südamest tänada nii teid kui kogu admiraliteeti, et mulle selline ülesanne usaldati. Loodan, et ma ei vea teid alt.”
“Olen kindel, et te ei tee seda, kapten Horn,” lausus vikont. “Kivi kotti!”
Mehed surusid kätt ning Conradil oli toast väljudes tunne, nagu kõnniks ta pilvedel.
Õhtul, pärast seda, kui Conrad oli saanud admiraliteedi erinevatelt osakondadelt üksikasjalikud juhtnöörid ning teinud vajalikud ettevalmistused, et kohe järgmisel hommikul Portsmouthi sõita, haaras ta Nadine Blake’i oma embusesse.
Kui naine oma punased huuled tema suule surus, tundis Conrad, et oli seda juba ammu igatsenud.
“Oh, Conrad, ma arvasin, et ma ei näegi sind enam kunagi,” pomises naine.
Suudelnud meest seni, kuni mõlemal hakkas pea kirehoos ringi käima, õhkas Nadine:
“Ma armastan sind! Ma pole varem kedagi sinusarnast kohanud ja ma igatsesin kohutavalt su järele. Vannun, et tundsin sinust puudust iga sekund, mil sa ära olid!”
Conrad muigas.
Sõnagi lausumata haaras mees naise sülle ning astus ta buduaarist suurde luksuslikku magamistuppa.
Alles kahe tunni pärast suutsid mõlemad jälle rääkida ja lamades Nadine’i pehmetel pitsilistel patjadel, naise tumedad kiharad vastu õlga, küsis Conrad:
“Oled vahepeal kindlasti pahandust teinud nagu tavaliselt?”
“Kui olengi, siis on see sinu süü, et mind nii kauaks üksi jätsid,” vastas Nadine. “Sinust, kallis Conrad, pole paremat armatsejat. Kui oleksid minu juurde jäänud, poleks ma ühegi teise mehe poole vaadanud.”
“See on üks sinu kujutelmadest, mida me mõlemad praegu uskuda tahame,” sõnas Conrad, “ja seetõttu ongi ilmselt hea, et ma homme hommikul ära sõidan.”
Nadine hüüatas ehmunult:
“Homme! See ei saa ju tõsi olla! Pärast kaht aastat peab admiraliteet sulle ometi korraliku puhkuse andma!”
“Selle asemel anti mulle uus laev – kahemastiline Võitmatu!”
Nadine ohkas.
“Conrad, mul on hea meel! Ma tean, et sulle ei valmistaks miski rohkem rõõmu. Aga mina?”
“Mis sinuga on?” küsis Conrad. “Olen kuulnud, et sul on terve hulk austajaid.”
“Kes sulle seda rääkis?”
Conrad naeris.
“Kullake, sa oled selleks liiga ilus ja silmapaistev, et sinust mitte rääkida.”
“Kas sa oled armukade?”
“Kas sellest oleks midagi?”
“Ma tahan sind! Ma tahan sind rohkem kui kedagi teist! Kas see ei tähenda sulle midagi?”
“See tähendab mulle just nii palju, kui sa soovid,” vastas Conrad. “Ja kui ma siin oleksin, siis pean tunnistama, et tunneksin vastumeelsust igaühe
