pärast.”
“Hästi,” ütles Nadine. “Sellisel juhul tulen kaasa ja veedan vähemasti poole ajast sinuga. Pärast suudad niikuinii mõelda vaid oma laevale.”
“Mulle tundub, et see pole hea mõte…” alustas Conrad.
Kuid Nadine võttis tal kaela ümbert kinni, tõmbas mehe pea enda näo juurde ja vaigistas Conradi suudlusega.
Kapten teadis, et naisel oli õigus ja et pärast kaht aastat merel oli ta puhkuse ära teeninud – ja just sellise, mida suutis vaid Nadine pakkuda.
Conradile meenus, kui Nadine’i abikaasa suri lahingus, mida juhtis kapten laevas, kus ta ka ise teenistuses oli, ja ta saadeti lohutama mitmeid sõja tõttu leseks jäänud naisi, et ta neile räägiks, kui vaprad mehed neil olid.
Kui Conrad Nadine Blake’i nägi, teadis ta kohe, et nii kaunist naist pole ta enne kohanud.
Nadine’i juuksed olid tumedad, silmad rohelised ja helklesid kuldselt ning üles vaadates oli naise pilk eksootiliselt ahvatlev.
Tal oli hele nahk, ideaalne figuur ning võrgutav kõnemaneer, mis Conradit paelus.
Tänu naise abikaasale teadis Conrad juba enne Nadine’iga rääkimist, et nende abielu polnud täiuslik.
George Blake oli ohvitser, kes otsis alati innukalt igas sadamas naisterahva seltskonda.
Ta tuli tihti laeva tagasi, uhke järjekordse saavutuse üle, ja tahtis armuseiklusega kelkida, ning Conrad ei teadnud kaua, et mees üldse abielus oli.
Selle järgi, kuidas Nadine oma mehe surmast rääkis, mõistis Conrad, et naisele ei läinud see kuigivõrd südamesse.
Ta järeldas, et erinevalt paljude ohvitseride kaasadest polnud Nadine rahaliselt mehest sõltuv, ja sai juba esimesel külaskäigul aru, et naise pere kuulus kõrgemasse klassi ning et Nadine’il oli maal mugav majake, kuhu tal olnuks võimalik Londonist lahkudes minna.
Et Nadine seda siiski ei teinud, sai Conrad teada aasta hiljem, kui ta kuulis naisest räägitavat kui Londoni atraktiivseimast naisterahvast.
Esmalt ei mõistnud mees teadjaid pilke, saladuslikke naeratusi ja silmapilgutusi, mis alati Nadine’ist rääkides kaasnesid.
Kui ta aga tõe teada sai, võttis Conrad eesmärgiks naist järgmise puhkuse ajal külastada.
Meest edutati ja pakuti teenistust suuremal fregatil ning talle määrati enne tööle asumist kolmenädalane puhkus.
Hetke ajel külastaski Conrad Nadine’i, kuigi teda oleks võidud selle eest halvasti kohelda.
Kuid Nadine võttis mehe avasüli vastu ja järgneva kolme nädala jooksul polnud teda ülejäänud austajate jaoks olemas ning Conradil polnud aega ühegi sõbraga kokku saada.
Nad tundsid teineteise vastu leegitsevat ja vastupandamatut iha ning Conrad mõistis alles laevale suundudes, et tuli ei saa nii palavalt nii kaua põleda.
“Miks sa mu juurest lahkud? Miks sa pead ära minema, kui me oleme koos nii õnnelikud?” oli Nadine halisenud.
Kuid Conrad teadis juba siis, et naine alustab otsekohe sotsiaalselt aktiivset elu, mida ta oli enne kapteni tulekut elanud.
Ta ukse taga ootas vähemasti tosin meest, et sisse astuda, kui Conrad on väljunud.
Ometi oli lohutav teada, et pärast pikki, tihtipeale väsitavaid ja raskeid aastaid, mis ees ootasid, oli Nadine Conradi jaoks olemas, kui tal oli nii palju õnne, et tagasi jõuda.
Conrad tundis, et nende vahel oli midagi erilist, mis polnud armastus, vaid võlujõud, mis neid teineteise poole tõmbas ja sütitas leegi, mida polnud võimalik eirata ega ka kustutada.
Conrad veetis Nadine’iga koos ka lühikesed kolm päeva enne Tiigri pardale astumist ja ta teadis enne tänast kohtumist, et külgetõmbejõud teineteise vastu on sama tugev kui viie aasta eest.
“Minu meelest oled sa veelgi ilusam kui siis, mil sind esimest korda nägin,” sõnas Conrad.
“Kas tõesti?” küsis Nadine. “Mulle tundub vahel, et ma hakkan vanaks jääma.”
“Kahekümne viie aastasena?”
“Mul on ehk veel mõned aastad jäänud,” tunnistas naine.
“Võiksid lõpetada küünla põletamise mõlemast otsast ja väga kaua vastu pidada.”
“Kuidas me saaksimegi olla ettevaatlikud ja kaalutlevad?” arutles Nadine. “Oleme mõlemad seiklushimulised, impulsiivsed, pillajad – ja ma ei kahetse seda iial.”
Naise öeldu vastas tõele, mõtiskles Conrad, ja talle meeldis tunda, et elu on meeletu seiklus ning kui ta homme sureks, ei saaks keegi öelda, et ta elus mõne võimaluse kasutamata jättis.
“Sa võiksid olla ehk nii tark, et abielluda siis, kui paljude meeste südamed su jalge ees on,” lausus Conrad vaikselt.
Nadine turtsatas naerda.
“Nad võivad oma südame küll mu jalge ette panna, aga mulle oma nime andmisega on nad väga kitsid, ja ma otsustasin juba ammu, et abielu pole minu jaoks.”
“Aga peaks olema,” vaidles Conrad vastu. “Naine vajab abikaasat, kes tema eest hoolitseks.”
“Ja mees vajab naist?”
Nadine tundis palja ihu vastas värinat, mis Conradit läbis, ja naeris.
“Ma tean, et sulle ei meeldiks vaikne kodune elu ja olla seotud ühe naise külge.”
“Kuid ma olen viimased viis aastat olnud sinu külge seotud,” sõnas Conrad.
“Kas see vastab tõesti tõele?”
“Jah, kuigi pean ütlema, et minu truudus on osaliselt tingitud ka sellest, et mul pole olnud eriti palju võimalusi kohtuda naisterahvaga, kes mind köidaks.”
Sellist vastust Nadine ootaski.
Conrad oli liiga valiv, et lõbutseda naistega, kelle teeneid sai osta igas võõramaa sadamas.
“Kallis, sa oled tõeliselt sümpaatne ja fantastiline armatseja,” sõnas naine. “Kuid ühel päeval tahad sa endale poega – milline mees ei tahaks –, kes su nime edasi kannaks. Siis abiellud mõne toreda ja korraliku neiuga, kui mina…”
Nadine laiutas käsi.
“… põletan aga küünalt mõlemast otsast, kuni see kustub.”
“Mitte enne, kui ma Lääne-Indiast tagasi jõuan,” ütles Conrad.
“Niikaua võin oodata,” vastas Nadine.
Kui naine naeratades Conradile otsa vaatas, suudles mees teda uuesti.
Ta tegi seda jõuliselt ja kirglikult, nagu tasa tehes ees ootavaid pikki ja rahutuid öid merel, mil kuu ja tähistaevas tekitavad temas igatsuse pehme naise ihu ja selle lõõmava kire järele, mille Nadine temas nii lihtsalt sütitas.
Hommikuse pika sõidu ajal Portsmouthi oli Conrad
