mida ta klaasis serveeris, ja Conrad, võtnud peast kuldlindiga kübara, istus mugavasse nahktugitooli ja Deakin tegi sama.
“Mul on seda raske uskuda,” sõnas Deakin, kuigi oli seda viimase paari nädala jooksul sadu kordi teinud.
Ta vaikis, aga kuna Conrad ei vastanud, jätkas Deakin:
“Seda oli arvata, et teile korralik laev antakse, aga seda ei osanud küll oodata, et te tordist magusaima kirsi kahemastilise näol saate!”
“Meil on väga vedanud,” nõustus Conrad. “Kuid peame end siiski veel tõestama, kuigi sellega tuleb kahjuks oodata seni, kuni oma külalise Antiguale viime.”
Deakin näis üllatunud ja Conrad selgitas:
“Me ei saa ju relvastatult lahingusse astuda, naisterahvas pardal!”
“Muidugi mitte,” vastas Deakin. “Kuid ma tean, et seal kandis on mõned Prantsuse laevad ja kui me juhuslikult mõnele peale satume, siis ei saa me ju ometi põgeneda!”
Conradi silmis oli lõbus helk, kui ta vastas:
“See oleks mõeldamatu! Loodame, et preili ei hakka pirtsutama, kui püssikuulide vilinat kuuleb!”
Deakin naeris ja teades, et loodavad kapteniga sama, tõstis klaasi.
“Tiiger Horni terviseks!” sõnas mees. “Et nii teie kui laev tõestaksite oma võitmatust!”
Väljas oli pime ja Võitmatu tuled peegeldusid rahutul veel, mis vastu laeva külgi pritsis, kui valvur ahtritekil teatas:
“Härra, nad tulevad!”
Conrad, kes oli viimased tund aega edasi-tagasi marssinud nagu puuri pandud lõvi, vaatas kai teise otsa.
Ta silm eristas laternaid suurel ja luksuslikul tõllal, mida vedasid neli hobust, kes aeglaselt astusid paadi suunas, kus kuus Võitmatu meeskonnaliiget juba tunde külmast vabisedes ootasid.
“Neetud naine! Oligi juba aeg!” pobises Conrad omaette.
Kuigi ta tundis kergendust, et külalised viimaks saabusid, ei suutnud ta alla suruda pahameelt, mida nende hilinemine tekitas.
Conrad pidi end kokku võtma, et seda mitte välja näidata, kui leedi Delora saabus laeva välisministeeriumi ametniku saatel, kes Conradi eeldusel naisega Londonist siia sõitis.
Ametnik oli keskealine mees, kes kätt välja sirutades ütles:
“Kapten Horn, minu sügav kahetsus, et nii hilja tulime. Meil juhtus teel mitu äpardust, kuid loodetavasti pole me teie aega liialt viitnud.”
“Mul on hea meel, et te turvaliselt kohale jõudsite,” õnnestus Conradil vastata, ilma et hääletoon liiga külm või sarkastiline oleks.
Conrad kahtlustas, et hilinemise põhjustas naine, kes just pardale astus, ja oletas, et too oli kas liiga hilja reisiks valmis jõudnud, mis oli naistele iseloomulik, või ta oli korraldanud mõne stseeni, mis oli aega raisanud.
“Minu nimi on Julius Frobisher,” sõnas ametnik, “ja vikont Castlereagh palus mul teile edastada õnnesoovid ametikõrgenduse puhul ning tänusõnad selle eest, et leedi Delora ei jõua ainult ohutult Antiguale, vaid ka saab end mugavalt tunda.”
“Aitäh,” vastas Conrad. “Olen välisministeeriumile heade sõnade eest väga tänulik.”
Härra Frobisheri kõrvale ilmus tumedasse riietatud kogu.
“Preili, lubage tutvustada: kapten Conrad Horn!” sõnas Frobisher.
Vali tuuleiil kandis lausutud sõnad laiali, ametnik pidi haarama kõvakübarast, et see peast ei lendaks.
Naisterahvas tema kõrval mässis end tihedalt keebi sisse.
“Härra, oleks vist parem, kui kohe preili eluruumid korda seaksime,” lausus Conrad.
“Aga muidugi! See oleks mõistlik!” nõustus härra Frobisher.
Conrad läks ees, näidates teed, talle järgnesid leedi Delora ja härra Frobisher, seejärel veel üks naisterahvas, kellele teda ei tutvustatud, kuid kes oli arvatavasti preili saatjadaam, ning viimasena tuli teenija, eakam naisterahvas, kes aeglaselt edasi liikus, tirides nahkkohvrit, mis tundus väga väärtuslik.
Conrad läks üle ahtriteki nende ruumide poole, mis oleksid pidanud kuuluma talle.
Ta jõudis kajutiteni ning astus kõrvale, et leedi Delora saaks sisse astuda, kui tema juurde tuli noor mereväekadett.
“Vabandage, härra,” sõnas kadett tasa, “mereväekapten soovib teiega rääkida. Asi on pakiline.”
Conrad teadis, et kuna sellest praegu teatati, siis pidi tegu olema olulise asjaga.
Ta pöördus Deakini poole, kes seisis ta kõrval.
“Leitnat, jätkake ise.”
“Jah, söör!”
Deakin, kes leidis igas olukorras lahenduse, järgnes naistele kajutisse ja Conrad kiirustas alumisele tekile, et teada saada, mis valesti oli.
Tegelikult oli asi vaid valesti paigutatud mereväe musketite kuulides, mis olid alla võetud, kuid mida polnud relvalattu hoiustatud.
Mereväekapten oli kartnud, et laev sõidab nendeta ära, ning kulus tervelt tund, enne kui ta hirm kadus ja puuduolev laskemoon leiti.
Selleks ajaks oli Conradi arvates aga juba liiga hilja, et leedi Delorat külastada, ja Deakini sõnade kohaselt oli kõige eest hoolitsetud.
Ta ütles, et preili oli pärast reisi niivõrd väsinud, et heitis kohe voodisse, soovimata isegi osaleda õhtusöögil, mis teda ootas.
Conrad sai ka teada, et härra Frobisher läks tagasi maale.
“Ausalt öeldes arvan,” sõnas Deakin muiates, “et ta jääb kergesti merehaigeks ja tahtis seetõttu hotelli minna, kus ta endale ööseks toa võttis.”
“Ma pean oma äraoleku pärast vabandama,” ütles Conrad.
Esimese leitnandi silmis põles tuluke.
“Ma usun, et tal oli nii hea meel oma kohustustest vabaneda, et tal polnud mingit tahtmist hüvastijättu pikendada.”
“Nojah, selge siis,” sõnas Conrad.
Ta oli juba andnud käsu ankur üles tõsta ja sadamasuudmele lähemale sõita.
Seda tehes mõtles mees, et kui tuul püsib ja nad varahommikuse tõusu ajal lahkuvad, siis on neil hea Atlandi poole sõita, enne kui järjekordne öö saabub.
Conrad magas mõne tunni, kuid oli enne koitu jälle ärkvel ja kui tuul laeva sadamast avamerele viis, mõtles mees, et ta pole end enne nii õnnelikuna tundnud.
Ta teadis, et esimesed päevad merel on väga tegusad.
Meeskonna tegevus oli vaja kooskõlastada, et kõik end osana laevaperest tunneksid, samuti pidid nad harjutama laskmist, mis oli väga tähtis meestele, kes polnud enne koos töötanud.
Kuid
