mulle.”
“Nii et sa oled otsustanud mu maha jätta?” küsis Conrad, püüdes kergendustunnet maha suruda.
“Prints Ivan saatis mulle järele kaariku, mille ees on neli suurepärast hobust. Sa lihtsalt pead neid nägema!” vastas Nadine. “Kaarikuga sõidavad kaasa ka neli ratsanikku ja et mul külm ei hakkaks, lasi prints kaarikusse panna parimatest sooblinahkadest keebi.”
“Hoopis mina peaksin armukade olema.”
Conrad pani käe Nadine’i lõua alla ja pööras naise näo enda poole.
Ta oli väga võluv, isegi kahvatus koiduvalguses, ning silmitsedes naise kassisilmi, kutsuvaid huuli ja lainjaid tumedaid juuksekiharaid, mõistis mees, miks Nadine’i ümbritsevad alati mehed, kes pakuvad talle kõike, mida ta ihaldab.
Nadine sõnas malbelt:
“Sa tead, et armukadeduseks pole põhjust, ja kui sa tuled tagasi veelgi suuremate võitude ja aupaistega, kui sul on praegu, siis olen alati siin sind ootamas.”
“Sa hellitad mu ära,” sõnas Conrad, “ja tead, kui palju mulle tähendad.”
Ta ütles seda puhtsüdamlikult, kuid Nadine naeris.
“Mitte nii palju kui üks teine naine, kelle nime loodan alati su huulilt kuulda, ka siis, kui minuga armatsed.”
“Kui kutsuksin sind mõne teise nimega, siis poleks see mitte Võitmatu, vaid Võrreldamatu! Sinusarnast pole, Nadine, ja keegi pole mind nii õnnelikuks teinud kui sina viimastel päevadel.”
“Tänan,” sõnas Nadine. “Ja meil on alati tulevik, millele kavatsen mõelda printsi kaarikus Londonisse sõites.”
Nadine ohkas ja sõnas hääletooni muutes:
“Aga miks peaksime laskma praegusel hetkel raisku minna?”
Ta vaatas üles ja Conrad haaras ta embusse, teades, et järgmistel minutitel ei mõtle ta Võitmatule.
Kuid pärast Nadine’i lahkumist oli võimatu millestki muust mõelda.
Väga palju oli veel tegemata ja Conrad leidis iga päev üksikasju, mis oli vaja ära teha, vastasel juhul võis juhtuda, et laev pole äramineku päeval täielikult valmis.
Kuid eile oli kõik viimasel minutil sujuvalt paika loksunud.
Toit ja vesi toodi laeva, viimane võrkkiik riputati relvatekile ja Conrad tõdes rahulolevalt, et tema meeskonnast pole keegi sundvärbajate alluvuses töötanud.
Peaaegu terve Tiigri meeskond oli end Võitmatule kirja pannud, lisaks mehed, kes olid teistel laevadel Conradi alluvuses töötanud, ja need, kes tema maine tõttu kindlasti tahtsid tema juures tööle asuda.
Peale nende olid meeskonnas ka mõned kogenenumad, kes arvasid, et sõda ei kesta enam kaua, mistõttu suurem osa laevadest jääb seisma, kõige uuemad aga jäetakse teenistusse.
Olenemata põhjustest oli laeva meeskond koos ja ootas, et kapten nad merele viiks.
Ainus, mis mänguilu rikkus, ainus tõrvatilk meepotis, oli tõsiasi, et Conrad pidi reisi alustama koos pardaloleva naisterahvaga, kes oli talle juba enne ebameeldiv, olles tema sugulane.
Conrad pidas aru, kui vana võis leedi Delora olla, ja jõudis järeldusele, et kui nõbu Denzil oli temast kaks aastat noorem, seega siis 31-aastane, võis tema õde olla pisut noorem kui 30.
Tundus veider, et naine polnud juba abielus, kui ta just polnud sama ebameeldiv ja inetu kui ta vend ja ükski mees teda seetõttu ei tahtnud.
Conrad oli enda eluruumid laevas üle vaadanud ja leidis, et need olid liiga head, et mõnele naisterahvale kuuluda, eriti aga leedi Delorale.
Ruumid oli minimaalselt sisustatud, et kaptenil oleks võimalik enda luksusesemed kaasa tuua, kuid üht kajutit täitis suur laud, mille taha mahtunuks vabalt kaksteist inimest.
Conrad kiristas hambaid, mõeldes, et tal on võimalik vastu võtta vaid kuut külalist esimese leitnandi kajutis, kuhu ta pidi end sisse seadma.
Kuid mees lohutas end mõttega, et naissoost külaline dikteerib ta elu laeval vaid 25 kuni 30 päeva.
Kui ta leedi Delora Antigua saarel maha paneb, et too saaks kuberneriga abielluda, seab ta eluruumid enda maitse järgi.
Kuid kapteni eluruumid olid Võitmatul suurimad ja mugavaimad, mida Conrad oli näinud.
Fregatid olid tavaliselt Conradi kasvu mehe jaoks ebameeldivalt kitsad ja juba see oli suur rõõm, et ta sai laeval pead kummardamata ringi liikuda, kartmata, et pea vastu tammest laetala ära lööb.
Heitnud viimase pilgu hotellitoale, läks Conrad alla, kus teda ootasid hotelli töötajad, et talle edu ja head reisi soovida.
“Meil oli suur au teid majutada,” lausus hotelli juhataja nii siiralt, et tema sõnades oli võimatu kahelda.
Sagrispäised toateenijad tegid sügava kniksu ja ettekandjad ning kokapoisid surusid kätt.
Conradit ootas väljas kaarik ja ta tundis, nagu jätaks ta hüvasti vana eluga, alustades uut.
Ilm oli külm ning merelt puhus tuul.
Kuna terve öö oli vihma sadanud ja tänavad olid paksu pori all, pidid hobused sadama poole aeglaselt sõitma.
Conrad mõtles, et ta näeb kohe Võitmatu maste, ja lootis, et too neetud naine ei jää hiljaks, sest ta tahtis koidu ajal lahkuda.
See tähendas, et laev pidanuks sadama kaugemas osas ankrus seisma.
Conrad oli üllatunud, nähes, et hoolimata varajasest ja külmast hommikust oli üsna suur rahvahulk teda laevale saatma tulnud.
Ta polnud kuulsusega harjunud, olnud palju aastaid tavaline mereväeohvitser, kelle tulekud ja minekud tavainimesele suurt korda ei läinud.
Kui kaarik kaile jõudis, kõlasid rõõmuhüüded meeste ja naiste hulgast, kellest viimastel olid abikaasad või kallimad Võitmatu meeskonnas.
Hoolimata sellest, et laev seisis võimalikult kai lähedal, oli nende vahel siiski vesi ja Conradit ootas sinine paat, et teda laevale viia.
Laevale jõudis ta nii, nagu admiraliteedi reeglid ette nägid.
Paadis saatsid Conradit merejalaväelased, valgete kinnastega poisid laeva äärtel vinnasid ta üles, pootsmanite abid mängisid pille, ohvitserid ootasid teda ahtritekil, et kätt suruda, kuigi nad olid teda alles eile näinud.
Kuid see oli ametlik sündmus ja merevägi viis oma toimingud alati korrektselt läbi.
Vormiliselt nõuti, et kapten võtab Võitmatu enda juhtimise alla, käies laeva viimse kui sopini läbi, nagu tutvuks sellega esimest korda.
Conrad oli juba paljude meeskonnaliikmete nimed selgeks saanud ja võtnud endale südameasjaks teada kõigi nimesid enne kanalist väljumist.
Tal oli hea mälu ja ta teadis, et Atlandi ookeanile jõudes on tal selge, kui palju on igal meremehel lapsi, kes ootas perre lisa ja kes olid end tubli dokitöölisena tõestanud.
Kui
