meelitada.”
„Ma mõistan seda,” märkis noor major.
„Salakaubavedajad sõlmisid seitsmekümnendatel Prantsusmaaga kokkulepped ja vedu muutus väga võimsaks ja hirmuäratavaks.”
Lord Cheriton vaikis hetkeks, nagu mõtleks hoolega järele, mida öelda.
„Roscoffi, Dunkirki, Fecampi ja Calais’sse ehitatud suured kaubalaod muutsid salakauba ostmise lihtsaks ja Napoleon ergutas Prantsusmaal salakaubavedajatele laevade ehitamist.”
„Kas see võib tõesti tõsi olla?” ahmis kapten Hobden õhku.
„Mõnikord ehitati Prantsusmaa loal Calais’ sadamas korraga 18 sellist galeeri.”
Külaliste näos peegelduv hämming oleks võinud lord Cheritoni arvates olla isegi naljakas, kui tegemist ei oleks olnud nii tõsise asjaga.
„Napoleoni sõnade kohaselt,” lõpetas ta, „oli ainuüksi Dunkirkis korraga üle 500 inglasest salakaubavedaja.”
„Aga meie ratsapolitseinikud, rannavalve, mida nemad teevad?” küsis üks külalistest.
„See on igale probleemiga kokku puutunud inimesele selge,” vastas lord Cheriton, „et ratsapolitseinikel on väga vähe võimu. Kui nad proovivad sekkuda, siis lõpeb see sageli mõttetu verevalamise, vigastuste ja surmadega.”
Ta vaikis hetke ja jätkas siis:
„Peaminister on teadlik, et kohtunikud kardavad süüdimõistva otsuse korral salakaubavedajate kättemaksu. Samal põhjusel on väga raske leida tunnistajaid, kes oleksid nõus nende vastu ütlusi andma.”
„Kõlab lootusetuna,” märkis kapten Hobden.
„Ma võin kinnitada,” jätkas lord Cheriton, nagu ta ei oleks kapteni märkust kuulnud, „et sõja viimastel aastatel kerkis esile kaks uut jõuku. Üks pesitseb Alfordi ja Hythe’i vahel, ja jõugu nimi on Blues; teine jõuk on tuntud nimega Larks ja nemad pesitsevad Havanti ja Worthingi rannikuäärsel alal.”
Lord Cheriton vaikis hetkeks ja seejärel jätkas:
„Hetkel teame seda, et sel kahel jõugul on suur hulk vaatide tassijaid, sõdureid, ja oma juhi käe all on nad omandanud väga hea pealetungioskuse.”
„Milord, mida see tähendab?” küsis mees, kes ei olnud senini sõnagi lausunud.
„See tähendab,” vastas lord Cheriton, „et vaatide tassijad suudavad paari minutiga laeva tühjaks teha või vaatide köied läbi lõigata. Ma olen kuulnud, et nad suudavad vaatide nöörid nii kähku läbi lõigata, et tassijad peavad olema väga kiired, muidu võivad pooltest sõrmedest ilma jääda!”
„Kas töö eest saadav tasu on küllalt suur, et oma eluga niimoodi riskida?”
„Seniajani on risk olnud väga väike,” vastas lord Cheriton, „sest maksuvabalt riiki smugeldatud tee, alkoholi ja tubaka eest saab suurt kasumit.”
Toas valitses vaikus, kõik kohalolijad teadsid, kui hinnaliseks nimetatud asjad sõja ajal muutusid.
Seejärel küsis kapten Hobden:
„Milord, kas te vihjate sellele, et meie peaksime suutma nende tegevuse lõpetada?”
„Lõpuks küll,” vastas lord Cheriton. „Aga esialgu palus peaminister minul olukorda jälgida ja anda nõu, kuidas sellisele tegevusele lõpp teha. See on loomulikult riigisaladus, aga nüüd, kui sõda on läbi, on poliitikas tekkinud uus kurss, mis kannab nime „Ranniku blokaad”, ehk luuakse relvastatud rannavalve.”
Lord Cheriton muigas ja jätkas:
„Valitsuse arvates on võimalik niimoodi tappa kaks kärbest ühe hoobiga: selline tegevuskava annaks tööd madrustele, kes on töötuks jäänud, ja võimaldaks peatada salakaubaveo.”
„Milord, teie käest kuuldu põhjal võib oletada, et tegemist on väga raske ülesandega.”
„Sõjalaevastik tuleb meile appi,” vastas lord Cheriton. „Mehed paigutatakse ranniku kaitseks ehitatud Martello tornidesse ja iga vaatluspunkt vastutab oma piirkonnas toimuva mereliikluse eest, samuti peab iga meeskond välja panema rannikupatrullid.”
„Ja milles seisneb meie ülesanne, milord?” küsis üks noormees innukalt.
„Hetkel palun teil,” ütles lord Cheriton aeglaselt, „märkamatult Kenti ja Sussexi rannikuäärsete külade ja linnade rahva hulka sulanduda ning uurida välja võimalikult palju informatsiooni Blue ja Larksi jõukude kohta.”
Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis hoiatavalt:
„Hetkel peate koguma ainult informatsiooni, te ei tohi mitte mingil juhul tegutseda. Te peate kogu informatsiooni viivitamatult minule edastama, ja kui olen kogunud piisavalt teavet, siis teen peaministrile oma ettepanekud.”
„Kõlab huvitavalt,” märkis major.
„Huvitavalt ja äärmiselt ohtlikult!” vastas lord Cheriton.
Tema hääletoonis oli midagi sellist, mis pani külalisi silmapilkselt tema poole vaatama.
„Igaüks, kes teab midagi salakaubaveost,” ütles ta, „on kursis, et kõik vahelejäänud informaatorid peavad enne surma kannatama kõige sadistlikumaid ja kohutavamaid piinamisi.”
Ta jätkas veelgi karmimalt:
„Leitud surnukehad on olnud kas surnuks pekstud või moonutatud nii koledal viisil, et ma ei hakka seda üksikasjalikult kirjeldama. Enamiku jaoks oli surm pääsemine päevi või nädalaid kestnud kohutavast piinamisest.”
Lord Cheriton rääkis väga tõsiselt ja ta teadis, et kõik kuulajad on tema sõnadest ehmunud.
„Ilus kujutluspilt,” ütles ta, „rõõmsatest ja hea huumorimeelega salakaubavedajatest, kes on nurjatud oma tegudes, aga südame poolest head, neid esineb ainult romaanides.”
Ta jätkas väga sügavat ja madalat hääletooni kasutades:
„Tõde on täpselt vastupidine. Mehed, kellega meil tuleb silmitsi seista, on halastamatud ja täiesti südametud mõrvarid. Nad terroriseerivad kohalikke talunikke, omastavad mitte ainult nende hobuseid ja maju, vaid ka talunike naisi ja löövad halastamatult maha kõik, kes neid takistada püüab.”
Lord Cheriton lasi oma jutul kohale jõuda ning küsis siis:
„Härrased, kas teil on küsimusi?”
Kuna vastust ei järgnenud, siis lükkas ta laual olevad klaasid ja karahvini eemale ning rullis lahti suure maakaardi.
„Sellisel juhul asugem asja juurde,” ütles ta järsult. „Meil on vaja palju ära teha.”
Lord Cheriton astus puude varjust välja ja silmitses kauguses looklevat suvise päikese käes sillerdavat eresinist La Manche’i.
Ta sõitis mäe nõlvakul asuvast metsast läbi ja nägi all orus haljendavaid küpseid maisivälju ja väikest küla.
Ta käskis hobusel seisma jääda ja vaatas enda ees laiuvat orgu, samal ajal püüdis
