ei ole ruumis üksinda ja pilku tõstes läksid tema silmad üllatusest väga suureks.
„Vabandage mind,” ütles lord Cheriton, „aga uks oli lahti ja minu teada pidi maja tühi olema.”
„Kes… kes teile ütles, et see on… tühi?”
Naise hääles oli kuulda värinat, mis peegeldas hirmu.
„Mul ei olnud aimugi, et keegi siin elab.”
„Miks te peaksite… eeldama, et… siin keegi ei ela?”
„Tegemist on ju Larks Halliga?”
„Jah… nii see… on.”
„Ja ma arvan, et see kuulub lord Cheritonile?”
„Jah, aga tema ei käi siin kunagi ja me kuulsime, see ei pruugi küll tõele vastata, aga et ta soovis, et see maja… kokku kukuks.”
Järgnes vaikus, kuni lord Cheriton ütles:
„Juhtumisi ma tunnen lord Cheritoni.”
„Te tunnete teda?”
Sõnad tulid peaaegu karjena neiu suust, ja neiu, tegemist oli noore neiuga, pani kiiresti lilled lauale, nagu need oleksid tema süles liiga raskeks muutunud.
„Jah, ma tunnen teda,” ütles lord Cheriton ettevaatlikult.
„Ta ei… mõtle ju… siia tulla?”
Neiu sinistes silmades valitses nüüd hirm ja tema noores hääles oli kuulda õudusenoote.
„Ma arvan, et mitte,” vastas lord Cheriton, „aga miks peaks see teid häirima?”
Neiu pööras näo kõrvale ja mees nägi, et too mudib närviliselt käsi.
„Kas te kavatsete… talle öelda, et olete… siin käinud?”
„Kas on mõni põhjus, miks ma seda tegema ei peaks?”
„Palju põhjusi.”
„Ma kardan, et ma ei mõista teid.”
Tüdruk tundus olevat abitus olukorras. Seejärel vaatas ta mehele otsa, nagu prooviks teada saada, kas mees on usaldusväärne ja kas talle võib tõtt rääkida.
„Lubage mul öelda,” vastas lord Cheriton vaikselt, „et ma ei ütle selle maja omanikule mitte midagi sellist, mida te ei soovi, et ta teada saaks. Samal ajal sooviksin ma ise mõista, miks teid nii väga häirib see, kui lord Cheriton teaks teie siinolekust.”
„Ilmselt on see küsimus vältimatu,” ütles neiu kergelt ohates.
„Ma pean tunnistama, et olen pisut uudishimulik.”
Tütarlaps vaatas uuesti mehele otsa ja too mõtles endamisi muiates, et tavaliselt vaatab tema sellise pilguga uusi värvatud ajateenistujaid või ametnikku, kes soovib ametikõrgendust. Sellise pilguga otsib ta midagi sügavamat, kui välimusest välja paistab, püüdes vaadata pigem tema südamesse või hinge.
Lord Cheriton naeratas korraks vaevumärgatavalt ja küsis seejärel:
„Kuidas on? Kas ma läbisin eksami?”
„Asi ei ole selles,” ütles neiu kiiresti. „Teie sõnadest sõltub väga paljude inimeste heaolu.”
„Paljude inimeste?”
„Siin elavate inimeste.”
„Kas ma võin paluda täpsemat selgitust?”
„Ma proovin,” ütles neiu. „Aga ma kardan, kardan koledal kombel, et kui lord Cheriton kuuleb sellest, mis ma teile praegu ütlen, siis viskab ta meid kõiki siit välja.”
„Ma arvan, et võite mind usaldada, ma ei teeks midagi, mis võiks teile kahju teha.”
„See on teist väga kena.”
„Mul on tunne, et mitte kõik, mis teil mulle öelda on, ei ole laiduväärne,” ütles lord Cheriton. „Kui teie usaldate mind, siis olen mina valmis teid usaldama.”
Ta oli harjunud meestega suhtlema, aga samas teadis ka, et toon, mida ta praegu rääkimiseks kasutas, lohutas neiut.
Äkki mõistis tüdruk, et mees seisab ukselävel, ja ütles kiiresti:
„Andke andeks. Ma olen väga ebaviisakas ega ole palunud teil istet võtta, te lihtsalt üllatasite mind. Ma ei oleks iial arvanud… ma ei ole kunagi ette kujutanud, et keegi võõras võiks siia tulla. Siin ei käi keegi.”
„Mitte ühtegi võõrast?”
„Ei… mitte kunagi. Nad on liiga…”
Tüdruk jättis lause lõpetamata ja mees tundis, et ta oleks äärepealt öelnud midagi taktitut.
Neiu viipas käega kamina ees asuvale toolile ja mees kõndis selle poole.
Toolile istudes jälgis ta tüdrukut lähemalt ja mõistis, et tegemist on väga veetleva neiuga.
Ta nägu oli väga ebatavaline, absoluutselt erinev kõikide teiste naiste omast, kellega ta siiani kohtunud oli.
Tema silmad olid kukekannustega ühte värvi, sama sinised kui tooli kõrval laual vaasis olevad lilled. Tema juuksed olid nii heledad, et meenutasid mehele koidikukiiri, mis hommikul taevast valgustavad ja öövalguse hajutavad.
Neiu oli väga sale ja lähemalt vaadates selgus, et tema kleit oli mööbliriidega sarnaselt vana ja kulunud ning esialgse värvi kaotanud, kahtlemata tuleneb see pidevast pesemisest.
Sellest hoolimata ei varjanud kleit tema keha ümarusi ega peent pihta.
Lord Cheriton istus suurde tugitooli ja proovis mitte mõelda sellele, kuidas isa alati seal istus ja ema tema jalge ees nuttes anus.
Ta nägi, kuidas tema ees seisev tütarlaps otsis sobivaid sõnu, ja mees lausus:
„Me ei ole teineteisega tuttavad. Lubage tutvustada, minu nimi on Stuart Bradleigh ja tegelikult olen ma teel Doverisse ning sõidan siit külast ainult läbi.”
Tundus, et neiu silmad lõid selle peale särama ja ta vastas:
„Mina olen Wivina Compton.”
Lord Cheriton kummardas.
„Väga meeldiv tutvuda, preili Compton.”
Neiu ei vastanud, aga võttis tema vastas istet ja lord Cheriton mõtles, et too liigub graatsilisemalt ja hoiab pead uhkelt sel viisil, mis ehiks igat ballisaali, kus ta Inglismaale naasmisest alates käinud on.
Tüdruk vaatas meest vaikides, kuni too ütles:
„Preili Compton, ma ootan. Juhul, kui te muretsete, siis lubage kinnitada, et kõik teie poolt öeldu jääb saladuseks.”
Neiu naeratas, kuid silmis peegeldus endiselt hirm.
„Te võite arvata, et see, mis mul teile öelda on, on väga…
