olles mõtles ta sellest kohast kui pimedast ja udusse mattunud põrgust. Aga praeguses suvises päikesepaistes ja küla ühes otsas sillerdava merega oli selles ilu, mida ta põlgas.
Ta mõtles, et kui tema kahtlused peavad paika ja Larksi jõuk on siia külla rajanud oma peakorteri, siis on see külale õiglane tasu.
Ta istus nii vaikselt, et mõne minuti järel teener köhatas, meenutamaks, et neil on vaja natuke maad veel edasi sõita.
Lord Cheriton pööras pea hääle suunas ja teener küsis peaaegu vabandavalt:
„Milord, kas see ongi Larkswell?”
„Jah Nickolls, see ongi Larkswell, ja kui me kohale jõuame, siis sa tead, mida ma palusin sul teha.”
„Lähen pubisse ja küsin, kas neil on vaba tuba, kus me saaksime öö veeta, milord.”
„Õige,” ütles lord Cheriton kiitvalt. „Me oleme tavalised rändurid, kes suunduvad Dove’i ja meil ei ole sinna jõudmisega kiire, sest pärast sõjaväest lahkumist oleme mõlemad töötud.”
„Mul on teie juhtnöörid meeles, milord.”
„Siis ära kutsu mind enam milordiks.”
„Jah, söör. Ma teen seda ainult siis, kui oleme kahekesi, söör.”
„Nickolls, sellest hetkest alates pead minu poole pöörduma kui tavalise härra poole ja Larkswellis oleku ajal on minu nimi Bradleigh, Stuart Bradleigh.”
„Ma ei ole seda unustanud, söör.”
„See on väga oluline, et sa seda enam ei tee.”
„Ma mõistan seda, söör.”
„Ja Nickolls, kõige olulisem on see, et sa ei tohi tunduda uudishimulikuna. Ära esita ühtegi küsimust.
Kuula, mida sulle räägitakse, aga mitte mingil juhul ei tohi sa välja näidata kõrgendatud huvi kohalike ja nende tegemiste vastu.”
„Söör, te võite mind usaldada.”
„Ma tean seda,” ütles lord Cheriton, „vastasel juhul ei oleks ma sind kaasa võtnud.”
„Vabandust, söör,” ütles Nickolls, „aga mida ma peaksin vastama, kui keegi küsib, milline auaste teil sõjaväes oli?”
„Ütle, et ma olin kapten, sest ohvitseri auastme saamiseks olin liiga vaene ja liiga suur mässaja, et ära teenida kiiret edutamist.”
Lord Cheriton mõtles korraks, enne kui lisas:
„Jäta mulje, et me oleme sisimas sõjast haavunud ja otsime kohta, kuhu rahulikult elama jääda.”
„Väga hea, söör.”
„Nickolls, meil tuleb käigu pealt palju improviseerida.”
Kõnelemise ajal hakkas lord Cheriton hobust vaikselt nõlvakust alla juhtima ja küla poole suunduma. Tema näoilme oli surmtõsine ja hirmuäratav nagu mehel, kes läheb lahingusse.
Lord Cheriton jättis Nickollsi Koera ja Pardi pubi ette ning liikus ise edasi mööda kitsast ja tolmust teed, kuni jõudis parki ümbritseva kivimüüri sissekäigu juurde.
Müür oli väga kehvas seisus ja lagunes, ning värav, mis oli kunagi sepistatud rauast, toetus kahele tugisambale, mille otsas kõrgusid kaeluskotka kujud, oli nüüd hingedelt maha vajunud.
Üks kujudest oli sambalt alla kukkunud ja teine oli mattunud metsviinapuu väätidesse.
Lord Cheriton ratsutas edasi mööda teed, mis oli sammaldunud ja kunagi alleena kõrgunud tammede asemel vedelesid nüüd teepervel mädanenud tammeoksad.
Kauguses paistis maja, ja kõik, kes lord Cheritoni tunnevad, oleksid öelnud, et tema nägu oli hetkel sünge ja see sarnanes ebatavaliselt palju leopardile.
Maja, mis oli ehitatud punastest tellistest, moodustas ümbritsevate puude vahel huvitava kontrasti.
Maja poole ratsutades meenutas Lord Cheriton ühte varajast hommikut, kui ta püüdis merelt tulevat udu ja hallusesse mattunud küla ära kasutades mööda sama teed minema hiilida.
Tema selg valutas väljakannatamatult eelmisel ööl saadud piitsahoopidest. Kasutatud piits lõi vanad armid seljal uuesti veriseks ja ta teadis, et magamistoa aknast ja mööda vihmaveetoru alla ronides hakkasid kõik haavad uuesti veritsema.
Aga tol hetkel oli kõige olulisem soov põgeneda, vabaneda kõigest, mis oli muutunud väljakannatamatuks.
Sellel hetkel vandus ta, et ei tule siia kunagi tagasi. Sellest hoolimata oli ta nüüd taas siin ja ratsutas maja poole, mida ta kunagi jälestas ja vihkas. Maja oli olnud täis vägivalda, mis tundus ähvardavana isegi siis, kui ta jõudis Indiasse ning tema ja isa vahele jäi kaks kontinenti.
Ta jõudis majale lähemale ja nägi rahuldustundega, et katuses olid suured augud ning paljudel akendel puudusid klaasid.
Tundus, nagu see oleks olnud alles eile, sest ta mäletas nii selgelt, millised tunded teda valdasid, kui ta 1805. aastal koos oma rügemendiga Inglismaale naasis. Kindral Arthur Wellesley purjetas tol korral nendega koos.
Pärast üheksat Indias veedetud aastat tundus Inglismaa esialgu väga võõras.
Ta oli põgenedes kõigest 15-aastane, kes ei teadnud elust suurt midagi, aga ta oli õppinud – jah, ta oli oma õppetunni saanud – ja seda nii raskel kombel.
Ta õppis meheks olemist Mallabelly paksus džunglis, kus teda ümbritsesid Seringapatami kindlusest heidetavad mürsud ja granaadid, samuti karastasid Mysore’s valitsev leitsak ja palavik.
Ta oli tihti mõelnud, et kuidas tal üldse õnnestus need aastad üle elada, sest sõjaväkke värbamiseks valetas ta ennast kolm aastat vanemaks ja pidi suhtlema meestega, kes olid nii jõhkrad, et ta kartis neid rohkem kui vaenlast.
Igal juhul eelistas ta pigem seda kui isa türanniat ja julmust.
Kummalisel kombel avastas ta aastate möödudes, et leidis enda valitud teel õnne, sellise õnne, mida üks mees saab tunda ainult siis, kui ta on iseenda peremees.
25-aastaseks saades otsustas ta, et minevik on minevik ja ta elab ainult Stuart Bradleigh’ nime all, mille ta endale sõjaväkke saamiseks võttis.
Kuid ühel päeval, kui rügement ootas koos söör Arthuriga Dealisi kontinendilt lahkumisluba, kutsuti Bradleigh kindrali kabinetti.
Ta mõtles, mis võib olla kutse põhjuseks, sest 11 aastat ei olnud ta teinud ega soovinud muud, kui teenida oma ülemuse alluvuses.
Ta teadis, nagu teadsid kõik söör Arthuri alluvuses töötanud sõjaväelased, et kindral saadetakse sinna, kus toimub sõda ja ta valib välja ning võtab endaga kaasa ainult parimad mehed.
„Seersant Bradleigh,” ütles söör Arthur, kui ta ruumi sisenes ja kindralile au andis.
„Söör!”
„Kas vastab tõele, et te astusite sõjaväkke valenime all?”
See oli
