söör!” ütles ta lõpuks ja tema hääl kõlas väga kummaliselt.
„Ja teie pärisnimi on John Heywood?”
„Jah, söör!”
„Sellisel juhul, seersant, pean teile teatavaks tegema, et teie isa suri ära!”
Lord Cheriton ei suutnud midagi öelda, sest mõtles endamisi, kui hea meel tal sellepärast on ja et tegemist on parima uudisega, mida ta kunagi kuulnud on.
„See tähendab,” ütles söör Arthur tasaselt, „kui ma õigesti aru saan, et tegelikult olete te lord Cheriton!”
Hetkeks oli seda võimatu mõista.
Ta ei olnud kunagi tiitlile mõelnud. Ta mäletas ainult seda, et tema isa oli koletis, türann ja elajas, keda ta iga oma ihuliikmega vihkas.
„Lord Cheriton?” vastas ta totakalt.
„Asjaolusid arvestades,” jätkas söör Arthur, „kas te soovite sõjaväest erru minna?”
„Ei, söör! Kindlasti mitte, söör!”
„Minu teadmiste kohaselt pärite te märkimisväärse varanduse.”
Ta ei vastanud ja söör Arthur jätkas:
„Teie jurist on siin ja kui te soovite sõjaväest lahkuda, siis garanteerin teile selleks loa.”
„Tänan teid, söör.”
Toas valitses hetkeks vaikus, seejärel ütles söör Arthur vaikselt:
„Asjaolusid arvestades soovitan teil osta endale kõrgem auaste. Ma aitan teid igal võimalikul viisil ja võite kindel olla minu soovituskirjale.”
Ei jäänud muud üle, kui seda tähistada ja pobiseda midagi tänutaolist.
Söör Arthur tõusis püsti ja sirutas käe välja.
„Lord Cheriton, tere tulemast minu meeskonda.”
Praegu meenus talle, milline uhkustunne teda tol hetkel läbis.
Ta aimas kuidagi vaistlikult, et on ära teeninud usalduse mehe poolt, kellest saab sarnaselt Wellingtoni hertsogiga selle aja kõige suurem kangelane.
Tol hetkel lahkus ta igatahes ruumist pisut ebakindlana ja kohtus hallipäise juristiga.
„Milord, ma pidin teie leidmiseks väga palju vaeva nägema,” vastas vanem mees lähenedes.
„Kas minu leidmine oli siis nii oluline?”
„Äärmiselt oluline! Siin on nimekiri teie isa varandusest ja pangaarvel olevatest säästudest. Kõrgeauline lord, te märkate, et olete saanud väga rikkaks.”
Ta mõistis, et on nüüd rikas mees, aga millegipärast ei rõõmustanud see teadmine teda.
Parema meelega ei võtaks ta oma isalt midagi vastu, isegi mitte tiitlit, aga ta teadis, et seda ei ole võimalik vältida.
Elu oli teinud temast taipliku mehe ja otsuste langetamine ei olnud tema jaoks mingi probleem.
Ta juhendas juristi ja palus hoolitseda Londonis olevate valduste eest ning korjata rendirahasid.
Berkley väljakul asuv Cheritoni maja tuli sulgeda ja hoida heas seisukorras, kuni tal tekib vajadus seda kasutada.
Sussexis elavatelt rentniktalupoegadelt tuleb küsida, kas nad soovivad oma talud välja osta, ja kui nad peaksid pakkumisest keelduma, siis tuleb maa ja majade eest korralikult hoolitseda.
„Ja mis saab majast, milord?” küsis jurist austusega. „Mida tuleks teha Larks Halliga?”
Hetkeks valitses vaikus, kuid siis vastas uus lord Cheriton õelalt:
„See võib kokku variseda!”
Majale lähenedes nägi lord Cheriton, et maja ei ole veel kokku kukkunud, aga ta oli veendunud, et üheksa aastat on tühjas majas oma töö teinud.
Ta tahaks seda maja varemetes näha, sest alles siis suudaks ta minevikuga rahu teha ega kuuleks oma kõrvus enam isa karjumist ega vihisevat piitsa oma õlgadel.
Ta möödus järvest ja vastumeelselt meenusid talle paar õnnelikku hetke, kui ta suutis kinni püüda forelli või ujus puhtas vees, mis natukenegi õhetavat keha jahutas.
Ta jõudis maja esiukseni ja tema suureks üllatuseks oli see avali.
Mõttes kinnitas ta endale, et nii on isegi parem, siis saab tuul, vihm ja lumi uksest ja akendest sisse ja tänu sellele mädanevad põrandalauad kiiremini.
Ta hüppas elujõulise täku seljast, kellega ta Euroopa lahinguväljadel ratsutas ja endaga Inglismaale kaasa võttis, maha.
Ta ei sidunud hobust kinni, sest too oli treenitud peremehe vile peale kohale tulema.
Seejärel astus ta peaaegu vastumeelselt majauksest sisse, justkui astuks uuesti minevikku.
Tema suureks üllatuseks ei olnud maja must ja mahajäetud.
Ta oli kogu aeg arvanud, et kui ta majja astub, leiab ta eest ämblikuvõrkudesse mattunud ruumid, mille seintelt on maalid maha kukkunud ja vaip tolmukorra alla mattunud. Selle asemel leidis ta eest kõik väga puhta olevat.
Lord Cheriton vaatas üllatunult majas ringi.
Tundus, et isegi tammepuidust mööblit on hiljuti poleeritud ja trepi kõrval oleval laual oli vaas ilusate roosidega. Tegemist oli väikese ümmarguse lauaga, kuhu külla kutsutud inimesed (selle au osaliseks said küll väga vähesed) jätsid lahkudes oma visiitkaardid, mida isa kunagi ei lugenud.
Mõtlikult astus ta ukse suunas, mille taga asus omal ajal ema maalimistuba.
See oli ainuke ruum kogu majas, millesse ta tolerantselt suhtuda suutis. Pime raamatukogu, kus teda piitsutati, oli kunagi valu puhastustuli; söögituba, kus isa kärarikkalt kõneles, oli pideva terroriseerimise koht.
Ta avas ukse, seisatas hetkeks sõnagi lausumata ja jõllitas tuba, nagu see kõik oleks unenägu.
Toas oli palju päikesevalgust ja hetkeks tundus, et siin ei ole mitte midagi muutunud. Hetke pärast märkas ta, et kardinad on tuhmunud ja mitmest kohast paigatud, aga puhtad.
Diivanitel oli kulumise märke ja kanga tuhmunud värv meenutas maja telliskive. Diivanikate oli samuti paigatud.
Mööbel säras ja igal pool olid vaasis lilled – roosid, kuslapuu, sinised kukekannused ja isegi liiliad, sellised mida vanasti kasvuhoonetes kiriku, mille jumalateenistustel ema pühapäeviti käis, altari jaoks kasvatati.
„See on hämmastav! Uskumatu!” ütles ta endamisi.
Ta arvas, et leiab eest varemed, mitte selle.
Lord Cheriton seisis ukseavas ja vaatas toas igat detaili, samal ajal tuli keegi läbi avatud akna majja sisse ja seljaga vastu päikest tundus, nagu tema pea kohal oleks kuldne pühapaiste.
Mees ei liigutanud ennast ja aknast sisenenud naine ei pannud
