selle enda järel.
Lord Cheriton tõusis peaaegu kohe toolist püsti ja liikus sama kiirelt kui Wivina ja jäi ukse juurde seisma.
Ta asetas pea vastu ust ja kuulis mehe häält ütlemas:
„Miks on maja ees hobune?”
„See kuulub ühele võõrale. Ta möödus majast ja astus sisse enne, kui mina sellest teada sain.”
„Vabane temast!”
See oli käsk, terav ja vastuvaidlematu.
Lord Cheriton vajutas väga, väga kergelt ukselinki.
Ta märkas, et kui Wivina ukse sulges, siis ei teinud see ühtegi kriuksu.
Tal kulus üks sekund ukse irvakile saamiseks. Nüüd kuulis ja nägi ta prao vahelt paremini.
Trepihalli keskel seisis maitsekalt riietunud mees, aga ta ei olnud majja sisenedes torukübarat peast võtnud.
Wivina seisis tema ees ja mudis käsi ning lord Cheriton mõistis, et tüdruk on närvis või ärritunud.
Ta kuulis neiu häält:
„Ma proovin temast lahti saada… aga ta… tunneb lord Cheritoni.”
„Tühjagi ta tunneb!” hüüatas mees. „Seda rohkem on põhjust temast kiiresti vabaneda.”
„Ma tean… ma mõistan… aga kui ma olen liiga ärevil, siis võib ta hakata… kahtlustama.”
Sellele järgnes hetkeline paus ja mees keeras end küljega ukse poole ning lord Cheriton võis näha tema profiili.
Tegemist oli 30–35-aastase mehega, kellel oli labane, aga samas ebatavaline nägu.
Tal oli pikk nina, suujoon väljendas õelust ja kuigi lord Cheriton nägi meest ainult läbi väikese ukseprao, mõistis ta kohe, et tegemist on ebameeldiva inimesega.
„Tee kõik, mis sinu võimuses, et ta ei hakkaks huvi tundma sinu või maja vastu,” ütles mees pärast väikest mõttepausi.
„Ta räägib, et otsib… naabruses kohta, kus… paikseks jääda.”
„Ma hoolitsen selle eest, et ta ei leia lähedusest mitte midagi!”
Tema sõnades kõlas midagi kättemaksutaolist. Seejärel tundus, et tal hakkas äkki kiire ja mees lausus:
„Ma tõin sulle kingituse.”
„Ma ei taha sinu kingitusi,” vastas Wivina teravalt.
„Rumalus!” vastas mees. „Siin on nagu tavaliselt: tee, väikene vaat midagi kangemat nende vanade jaoks, kes köögis elavad ja sinu jaoks tõin midagi väga erilist!”
„Ma ei võta seda vastu ja sina ei tohi Rouse’ile enam midagi joodavat anda. See teeb ta lolliks ja haigeks.”
„Üks või paar klõmakat džinni ei tee kellelegi paha.”
„Ma ei nõustu sinuga. See mõjub meestele pahasti ja mul on kahtlus, et Emmale hakkab see ka üha rohkem meeldima.”
Mees naeris selle peale ja see naer ei olnud meeldiv.
„Sa peaksid tänulik olema, sest ma hoian sul raha kokku.”
„Me saame ka ilma sinu abita hakkama.”
„Sa ei saa endale uut kleiti lubada. Siin on ornamentidega musliin, mis saab pärineda ainult Pariisist. Sa näed selles väga ilus välja.”
Mehe hääles kõlas hellitav noot ja Wivina hüüatas.
„Kas sa tõesti arvad, et luban sul endale riideid anda? Vii see minema ja anna ühele nendest tüdrukutest, kes ootavad sinu mehi kurikuulsatelt laevasõitudelt tagasi.”
Mees naeris taas.
„Mind lõbustab see, kui sa turtsud minu peale nagu vihane kiisu! Kui sa näed, mis ma sulle tõin, siis oled sa piisavalt naine mõistmaks, et on aeg oma räbalad ära visata ja hakata välja nägema nagu daam.”
„Ma olengi daam!” vastas Wivina raevukalt. „Ja daam ei võta selliseid kingitusi vastu üheltki… mehelt.”
„Välja arvatud juhul, kui mees on tema abikaasa!”
Lord Cheriton mõistis, et Wivina värises. Seejärel lausus mees:
„Võib-olla pakub sulle rohkem huvi teadmine, mida ma Richardile tõin – kolm prantsuskeelset raamatut! Kaks on sellised, mida ta on juba ammu lugeda tahtnud, ja kolmas on selline, mida ta oma vanuses lugema peaks.”
„Kui tegemist on taas ühe sellise vastiku prantsuse raamatuga, mida sa talle varemgi oled pakkunud, siis vii see minema,” ütles Wivina vihaselt. „Jäta minu vend rahule. Ma ei luba sul teda ära rikkuda!”
„On aeg, et Richardist saaks mees, ja kes võiks teda selles osas paremini õpetada kui mina?”
„Jäta ta rahule!” karjus Wivina vihaselt. „Ma vihkan sind! Kas sa kuuled? Ma vihkan sind!”
„Me räägime sellest mõni teine kord,” ütles mees. „Wivina, sa näed täna väga kaunis välja! Kui mul ei oleks nii kiire, siis ma räägiksin sulle, kui väga sa mulle meeldid, aga võib-olla astun ma homme uuesti läbi.”
„Hoia siit eemale!” ütles Wivina. „Hoia minust ja… Richardist eelmale!”
Seda öeldes pööras ta kanna pealt ringi ja lord Cheriton liikus kiiresti toas oma kohale tagasi.
Tuppa tagasi astudes oli tüdruk endiselt väga kahvatu ja tema silmis helkis pilk, mis andis märku hirmust, seda oli lord Cheriton näinud noorte sõjaväelaste silmis, kes esimest korda sõtta läksid.
„Ma… palun vabandust, et mul nii… kaua läks,” ütles ta ja astus uuesti mehe juurde, „aga keegi soovis mind… ootamatult näha.”
„Naaber?” küsis lord Cheriton.
„Jah.”
„Minu meelest ütlesite äsja, et teil on väga vähe naabreid.”
„Härra Farlow ehitas endale maja kolme kilomeetri kaugusele mere äärde.”
„Farlow?” kordas lord Cheriton. „Nimi tundub kuidagi tuttav. Kas see on siinkandis tuntud nimi?”
„Teda teatakse hästi,” vastas Wivina peaaegu kalgilt, „aga tema isa…”
Neiu vakatas hetkeks ja lord Cheriton lausus:
„Te kavatsesite just öelda, kes oli härra Farlow’ isa.”
„See ei pruugi teile huvi pakkuda,” vastas Wivina, „aga juhtumisi oli tema isa poepidaja… Havantis.”
Ta rääkis nii, nagu sõnad oleksid tema suust välja kangutatud. Seejärel lausus ta pingutades:
„Kui te soovite maja näha, siis ma näitan teile. Seejärel olen ma kindel,
