te mõistate,” ütles ta, „et kui te meid reedate, siis ei ole meil kellelgi – proua Briggsil, Rouse’il, Penderil, Emmal, Richardil ja minul – mitte kuhugi minna. Palun… palun ärge öelge lord Cheritonile sõnagi. Ta on raske iseloomuga ja sama julm kui tema isa, talle ei lähe korda, kas me nälgime surnuks või mitte.”
„Kust te võtate, et ta selline on?” küsis lord Cheriton teravalt.
„Kuidas ta saab teistsugune olla,” küsis Wivina, „kui ta jättis selle maja… selle armsa… ilusa maja surema?”
Teine peatükk
Mõnda aega valitses toas vaikus, seejärel ütles Wivina hoopis teistsuguse hääletooniga:
„Ma… palun vabandust. Ma ei oleks tohtinud… niimoodi rääkida. See oli… minust ebaviisakas.”
„Ma leian, et kui kellelgi on mõne asja suhtes välja kujunenud kindel veendumus,” vastas lord Cheriton, „siis ta peabki rääkima tõtt, ja ma eelistaksin kuulda pigem tõde.”
Taas valitses toas vaikus, kuni Wivina ütles:
„Ma tean, et kadunud lord Cheriton oli väga karm ja õel mees. Proua Briggs rääkis mulle, et tema poeg John jooksis 15-aastaselt kodunt ära ja pärast seda ei ole temast mitte keegi midagi kuulnud… aga ma oletan, et ju tal oli siis piisavalt mõjuv põhjus.”
„Ei tea, mis see küll olla võiks,” ütles lord Cheriton kuivalt.
„Isa ütles alati, et mehed on teineteise vastu õelad siis, kui nad on ise on kannatanud või kannatavad ikka veel. Ta proovis lord Cheritoni käitumist mõista ja teda aidata.”
„Ja kas tal õnnestus see?”
Lord Cheriton mõtles endamisi, et ei oleks kunagi arvanud, et saab teise inimesega sellisest asjast rääkida. Ta oli vihanud oma isa nii väga, et tal ei tulnud mõttessegi, et tema talumatul käitumisel on mingisugune põhjus.
„Isa arvas, et ta ebaõnnestus,” tunnistas Wivina, „ja sellepärast ta õnnistas maja.”
„Õnnistas maja?” hüüatas lord Cheriton hämmeldunult.
Wivina surus käed süles kokku ja lord Cheriton teadis, et tüdruk on väga närvis ja too lausus lõpuks väga tasase häälega:
„Te ei pruugi seda mõista… aga nii mina kui isa uskusime, et nii vana maja peegeldab kindlasti kõikide siin elanud inimeste… tundeid ja emotsioone.”
Tüdruk vaatas korraks mehele otsa ja pööras siis jälle pea kõrvale, nagu tunneks ta öeldu üle piinlikkust, aga samas peab sellest rääkima.
„Larks Hallis on elanud nii palju erinevaid põlvkondi ja inimesi, osa neist on olnud head ja osa halvad. Üksinda majas olles võin… tunda hingust, mille nad… endast majja ja oma tubadesse… maha jätsid.”
Wivina tundis, et on liiga palju rääkinud, tõusis püsti ja kõndis üle toa akna juurde ning vaatas päikesepaistet.
Taas tekkis tüdruku pea kohale kuldne pühapaiste ja tema saledat figuuri vaadates tundus lord Cheritonile, et neiu tundub kuidagi ebamateriaalne ja õhuline – olevus teiselt planeedilt.
„Minu jaoks tundus kadunud lord Cheritoni magamistuba kuni tolle surmani… pime ja hirmuäratav,” ütles Wivina madala häälega.
Lord Cheriton põrnitses Wivinat. Tema oli seda kogu aeg tundnud, aga ei olnud ealeski arvanud, et keegi teine võib sama tunda.
„Ma rääkisin isale, mida ma tunnen,” jätkas Wivina, „ja ma tean, et ta nõustus minuga, kuigi ta keeldus seda tunnistamast.”
„Seega teie isa õnnistas tube ja ajas kurjad vaimud välja?”
Lord Cheritoni hääletoonis võis aimata kerget irooniat, aga Wivina vastas talle tõsiselt:
„Ta õnnistas iga selles majas asuvat tuba ja pärast seda on kurjus kadunud ning majas valitseb ainult õnn.”
Seda lausudes pööras ta ümber ja kõndis uuesti mehe poole tagasi.
„Ma ei eelda, et te… mind usute,” ütles ta, „aga ma tundsin, et pean… selgitama, miks ma niimoodi ennist rääkisin.”
„Preili Compton, ma püüan mõista, aga võib-olla on mul raske uskuda, et palve võib olla nii jõuline.”
„Loomulikult… sõltub see inimesest, kes… palveid loeb.”
Rääkimise ajal tõi Wivina nähtavale kerge naeratuse ja lord Cheriton lõi käega, nagu tunnistaks enda alistumist.
„Preili Compton, te olete igatahes andnud mulle mõtlemisainet.”
„Ja te ei… räägi lord Cheritonile, et me… siin oleme?”
„Äkki oleks mul võimalik ülejäänud majaga ka tutvuda,” tegi lord Cheriton ettepaneku. „Mulle pakub huvi maja seisukord, arvestades, et see on määratud lagunema.”
„Jah, loomulikult, ma näitan teile kogu maja,” nõustus Wivina, „kui see ainult liiga palju teie aega ei raiska.”
Lord Cheriton mõtles, et tüdruku hääletoonis oli midagi, mis andis mõista, et too soovib mehe lahkumist.
„Mul ei ole kuhugi kiiret,” vastas ta, „ja juhtumisi, nähes, kui võluv koht see on, tekkis mul mõte, et nüüd, kui sõda on läbi, võiksin ma ehk siia oma kodu rajada.”
„Kodu… siia?”
Ei olnud kahtlustki, et selline vihje ehmatas tüdrukut.
„Ma võiksin osta mõned hektarid põllumaad,” ütles lord Cheriton mõtlikult. „Pärast aastatepikkust sõdimist vajan ma rahu ja meeldivaid naabreid.”
Ta nägi, et öeldu ärritas neiut.
„Siinkandis ei ole hetkel midagi müügis ega rendile andmiseks,” ütles ta kiiresti. „Aga ma olen kindel, et rannikut mööda edasi liikudes leiate kindlasti midagi sobivat.”
„Larkswell on väga ilus küla.”
„Jah, aga see on väga väike. Meil on väga vähe naabreid.”
„Mitte ühtegi mõisahärrat? Aristokraatlikke maju nagu see siin kunagi oli?”
„Ei, mitte… mitte ühtegi,” ütles Wivina rõõmsa häälega.
„Preili Compton, te ei taha kuidagi mind oma naabruskonda võtta.”
„Palun vabandust… aga ma kinnitan teile, et see on teie enda huvides, kui te… vaataksite kuskil mujal ringi.”
„Kuidas te saate selles kindel olla? Siia ratsutades mõtlesin ma, kui kaunis on siinne ümbrus ja põllud, millest ma möödusin, tundusid olevat viljakandvad.”
„Ma vannun…”
Hallist kostuv mehehääl katkestas neiu lause.
„Wivina! Wivina, kus sa oled?”
Tundus,
