style="font-size:15px;"> Pärast väikest pausi jätkas ta:
„Ma saatsin oma teenri pubisse Koer ja Part välja uurima, kas nad saavad meile ööseks peavarju anda.”
Ta mõistis, et Wivina vaatas teda hirmunud näoga, aga mõne hetke pärast lausus neiu:
„Seal ei ole ühtegi sobivat tuba.”
„Sellisel juhul,” ütles lord Cheriton kõhklevalt, „kuna ma tunnen lord Cheritoni, siis äkki oleks minul ja teenril võimalik täna ööseks siia majja jääda?”
Ta nägi Wivina silmis kohkumust ja lisas kiiresti:
„Ma olen valmis magama kas või põrandal või isegi küünis kui vaja. Ma võin kinnitada, et Hispaanias magasime me palju hullemates kohtades.”
„Kas te kuulusite Wellingtoni rügementi?”
„Ma võitlesin tema käe all palju aastaid.”
Wivina ohkas vaikselt.
„Ta tundub olevat nii suurepärane inimene, ja nüüd, kus ta sai Napoleonist jagu, on temast saanud meie aja kõige suurem kangelane.”
„See on tõsi ja teil ei ole aimugi, kuidas teil on vedanud, et elate Inglismaal ja mitte laastatud Prantsusmaal.”
Wivina ei öelnud midagi ja lord Cheriton jätkas:
„Siinsed inimesed ei suuda mõista, et sõjaga seonduva romantika ja ohverduste asemel jääb sõjast tegelikult maha palju süngeid pilte, kus maas lebab sadu surnud hobuseid, majadest ei jää midagi järele ja kirikud muudetakse tallideks ja haiglateks.”
Ta jätkas justkui endamisi rääkides:
„Surnukehad lebavad tänavat katvatel õlgedel või haavatud veavad kõndides invaliidistunud jäsemeid järel. Räpased kõrtsid on täis sõjaväelasi ja kõikide majade aknad on eest rebitud ning mööbel purustatud või põletatud.”
Wivina ohkas raskelt.
„Ma olen tõepoolest sellele mõelnud! Ma mõistan, mida meie mehed on pidanud üle elama, samal ajal kui meie oleme… nende heaks nii vähe teinud.”
„Sellepärast palun ma praegu teie abi.”
Ta mõistis, et on tüdruku suhtes ebaaus, aga tal oli vaja Larkswelli sisse saada ja kus oleks veel parem olla, arvestades äsja kuuldut ja nähtut, kui Larks Hallis?
Ta nägi Wivina näos kõhklust ja sisemuses endaga vaidlemas, ning käte mudimisest sai lord Cheriton taas aru, et neiu on ärritunud.
„Ma ei… tea, mida… öelda,” kogeles neiu.
Koridorist kostus ebaühtlasi samme ja uks lendas lahti.
„Kujutad ette, Wivina, õues seisab suurepärane hobune!”
Tuppa astus noormees, ja viisist, kuidas ta ühte jalga järel lohistas, sai lord Cheriton aru, et see on Richard.
Tegemist oli kena noormehega, aga ta oli liiga kõhn, ning kuigi tal olid seljas puhtad riided, olid need äärmiselt kulunud.
Kui ta nägi, et õde ei ole toas üksinda, oli ta hetkeks üllatunud, aga liikus siis innukalt lähemale.
„Kas see on teie hobune, söör?”
„On küll,” vastas lord Cheriton. „Lubage ma tutvustan end. Minu nimi on Bradleigh – kapten Bradleigh.”
„Te olete sõdur?”
„Olin.”
„Ja teie hobune käis teiega koos Prantsusmaal?”
„Ta on vana sõdur.”
„Oh kuulge! Te peate mulle sellest kõigest jutustama. Wivina, kas sa kuulsid? Kapten Bradleigh sõdis Prantsusmaal! Ta võib üksikasjalikult rääkida meie võidust. Siinses väljasurnud kohas kuuleme me väga harva selliseid üksikasju.”
Noormehe hääles kõlav innukus ja erutus andis lord Cheritonile märku, et poisist saab tema liitlane, see, keda ta praegu vajab.
„Ma rääkisin just teie õele,” ütles ta, „et oleks väga õel sundida Samsonit täna edasi ratsutama ja ma küsisin, kas me saaksime öö siin veeta.”
Naeratades ütles ta Wivinale:
„Ma olen valmis Samsoniga koos tallis magama, ja see ei jääks mitte ainsaks korraks.”
„Aga loomulikult võite te siia jääda,” ütles Richard kiiresti. „Ja ehk te räägite mulle siis oma seiklustest Prantsusmaal. Ega te juhuslikult ei osalenud Toulouse’i lahingus?”
„Osalesin,” vastas lord Cheriton, „ja ma loodan, et ei pea enam iialgi nii palju õudust nägema.”
„Aga me ju võitsime!”
„Me võitsime,” nõustus lord Cheriton, „aga võidu hinnaks oli ligi 5000 meest.”
„Sõda on kohutav! Hirmuäratav!” ütles Wivina vaikselt.
„On muudki, mis võib ka hirmuäratav olla,” vastas Richard, „aga seal puudub au ja hiilgus.”
Lord Cheriton märkas, et Wivina heitis vennale hoiatava pilgu ja püüdis venna sõnu mitte märgata ning lisas kiiresti:
„Kapten Bradleigh, ma olen kindel, et suudame teid ööseks majutada, ja Pender, vana tallimees, keda eelnevalt juba mainisin, hoolitseb suurima heameelega teie hobuse eest.”
„Ma viin ta ise talli,” ütles Richard.
Ta pöördus ukse poole, aga jäi kõhklevalt seisma.
„Söör, ega ei ole võimalust, et te lubaksite mul temaga ratsutada?”
„Ma arvan, et ta on vastuvaidlemiseks liiga väsinud,” vastas lord Cheriton, „ja juhtumisi on ta väga järeleandlik hobune.”
„Siis ma ratsutan temaga talli ümber,” ütles Richard peaaegu hingetult. „Tänan teid, söör, tänan teid!”
Jalga järel lohistades liikus Richard küllaltki kiiresti ja lahkus toast ja nad kuulsid, kuidas ta koridori kaudu väljus.
„Richard armastab hobuseid,” ütles Wivina, „aga ta on väga harva saanud ratsutada, ainult siis, kui mõni talunik on lahke ja lubab korraks oma hobusega sõita.”
Ta naeratas virilalt ja jätkas:
„Enamasti ei ole tegemist selliste hobustega, kellega lõbusõitu tehakse.”
Lord Cheriton kujutas ette, kuidas talupojad kasutavalt tavaliselt oma hobuseid selleks, et laevadelt salakaupa ära vedada, aga lausus kõva häälega:
„Kuna te olete väga lahke ja võimaldate mul ööseks siia jääda, siis kas lubate mul ka oma teenri külast siia tuua?”
„Ma unustasin tema ära,” ütles Wivina, „ja loomulikult tahaksite te külla ratsutada.”
„Tegelikult
