style="font-size:15px;"> Kui nood kohale tulid, piinas ta neid lubadustega neile midagi testamendis jätta.
Need lubadused tühistati tavaliselt peaaegu veel enne sugulaste äraminekut.
Mis Athinasse puutub, siis tema ei tahtnud tädilt midagi.
Siiski tundis ta, et tema kohus on minna, kui sai järjekordselt ühe tema kaeblikest kirjadest, mis algas:
“Võib-olla on see viimane kord, kus ma jaksan sind endale külla kutsuda.”
Athina oli sõitu nautinud.
Ta oli jäänud endale kindlaks, kui saatjadaam, proua Beckwith, tegi ettepaneku kaasa tulla.
“Te ju teate, et pikad sõidud panevad teil pea valutama,” ütles ta, “ja et tädi Muriel kohtleb teid nii, nagu oleksite põrm ta jalge all. Tal pole kunagi aega olnud, nagu ta ise ütleb, “majapidamise üleliigsete lisandite” jaoks ning ma kardan, et see on kategooria, millesse teie kuulute.”
Nad mõlemad naersid.
“Noh, ma tean, et Gauntlet vaatab teie järele,” ütles proua Beckwith, “ja te olete ära kõigest ühe öö.”
“Tulen teisipäeva õhtusöögiks tagasi,” lubas Athina.
Ta suudles proua Beckwithi tuliselt.
Lahkumisel oli saatjadaam talle lehvitanud, kui ta sissesõiduteed mööda ära sõitis.
Athina isa, krahv Murling, oli surnud eelmisel aastal.
Ta oli oma ainsale lapsele jätnud suure päranduse, suure maja ja suure valduse.
Kõik lähemad sugulased olid otsekohe pärast matust Athinalt küsinud, kelle juurde neist kavatseb ta elama asuda.
Või siis keda ta sooviks saatjadaamina oma majja võtta.
“Kui vaatasin nende nägusid,” ütles Athina hiljem proua Beckwithile, “siis teadsin, et tegelikult mõtlevad nad, kui palju papa mulle raha pärandas ja et see tuleb perekonda jätta.”
“See on neist tegelikult väga mõistlik,” vastas proua Beckwith.
“Üldsegi mitte,” vastas Athina. “See on puhas ahnus. Nad kardavad, et mind hakkavad taga ajama varandusekütid, kellel õnnestub kuidagiviisi käpp peale panna rahale, mis vastasel juhul oleks nende oma!”
“Nüüd olete küll küüniline,” vaidles proua Beckwith vastu. “Te olete liiga noor, kallis, ja liiga ilus, et vaadata maailma kuidagi teisiti kui läbi roosade prillide.”
“Arvan, et kui mitte miskit muud, siis õpetas papa mind vähemalt praktiline olema,” vastas Athina, “ja ma tean, et teine asi, milles ma tema moodi olen, on see, et mulle ei meeldi, kui mind tüütavad inimesed, kes ei kasuta üldse oma aju ja kelle ainus vestlusteema on kohalik keelepeks.”
Proua Beckwith naeris jälle.
Ta oli väga kütkestav, neljakümnele lähenev lesk, kes oli olnud üks Athina koduõpetajatest.
Krahv, kes südamest kahetses, et tal pole poega, oli väga intelligentne mees.
Ta oli andnud tütrele sellise hariduse, et too oleks suuteline temaga võrdväärsel tasemel vestlema.
Muidugi oli tüdrukul olnud ka kasvatajanna, kuid tema mängis Athina hariduses üksnes väikest osa.
Tal olid lisaks ka koduõpetajad kõigis peamistes õppeainetes, mida isa pidas meesterahvale oluliseks.
Proua Beckwith oli tunnustatud ekspert geograafia alal.
Ta oli väga palju reisinud koos oma abikaasaga, kes oli olnud arst ja misjonär.
Ta oli kirjutanud raamatu, millel oli kenakesti edu.
Kui inimsööjad ta abikaasa tapsid, pöördus ta tagasi Inglismaale.
Ta elas siin koos oma isaga, kes oli Oxfordi piiskop.
Kui krahv oli proua Beckwithi reputatsioonist kuulnud, palus ta naisel Murling Parki tulla ja jääda sinna igal nädalal kaheks ööks.
Sel ajal õpetas ta Athinat.
Need õppetunnid olid tohutult edukad.
Proua Beckwith oli erakordselt hea õpetaja.
Athina armastas mõttes koos temaga reisida ning ette kujutada, kuidas ta ühel päeval päriselt reisile läheb.
Athina isa suri just enne seda, kui tüdruk kaheksateist sai.
Nüüd oli ta väga hea haridusega ja intelligentne noor naine.
Krahv oli korraldanud ta esitlemise õukonnas ja esimese hooaja veetmise Londonis.
Aga kuna Athina leinas, siis nähtavasti polnud see tollel suvel võimalik.
Sel aastal olid sugulased teda siiski veennud ning korraldanud Londonisse mineku mai alguses.
See pidi nüüd toimuma umbes kahe nädala pärast.
Athina juurdles juba, kas tahab tõepoolest maalt ära minna.
“Mulle meeldib siin olla, kui hekis õitsevad nurmenukud ja pargis nartsissid,” ütles ta proua Beckwithile. “Ma ei suuda uskuda, et Londonis võiks midagi hurmavamat olla.”
“Teate sama hästi kui mina,” vastas proua Beckwith, “et peate kohtama võluvaid noori mehi, tantsima igal õhtul ballil ja täitma oma isa unistuse, et olete Hooaja Iludus.”
Athina naeris.
“Papa tahtis, et selleks saaksin, sest see oleks kompliment temale! Ta käitus alati nõnda, nagu oleks ise mu loonud.”
“Mida ta loomulikult oligi!” muheles proua Beckwith. “Kui ta praegu siin oleks, siis sooviksin talle kindlasti õnne!”
Athina naeris jälle.
“Mul on ebamugav tunne, et nii papa kui ka teie saate pettumuse osaliseks,” ütles ta. “Juhtub hoopis nii, et need noored mehed, keda ma kohtan, peavad mind sinisukaks ja väldivad nagu katku!”
Proua Beckwith kallutas pea küljele ja uuris oma õpilast.
“Tegelikult olen ka ise selle üle juurelnud,” tunnistas ta. “Peate olema piisavalt intelligentne, Athina, ja laskma mehel alati paremini teada.”
Athina tõstis käed taeva poole.
“Ma keeldun! Ma keeldun täielikult!” kuulutas ta. “Kui nad ütlevad midagi rumalat, nagu tegid mõned papa sõbrad, siis on minu arvates võimatu neid parandamata jätta.”
“Sel juhul peate koju tulema ning nurmenukkude ja nartsissidega vestlema hakkama,” hoiatas teda proua Beckwith.
“Ja muidugi ka teiega, kallis Becky,” lisas Athina. “Mulle meeldib teiega vestelda ja see tuletab mulle meelde, et äsja saabus uus raamat universumi kohta ja me mõlemad peame seda täna õhtul lugema.”
Murling Parki
