style="font-size:15px;"> “Ta tahtis minuga abielluda,” ütles ema, “peamiselt sellepärast, et vajas noort naist, kes võiks talle poja kinkida.”
Athina vahtis lihtsalt emale otsa ja mõtles, et see on asi, mille peale ta pole varem kunagi tulnud.
“Ta kõneles mu isa ja emaga,” jätkas krahvinna, “ja loomulikult olid nad ülirõõmsad, et mul on võimalus abielluda nii tähtsa isikuga nagu Murlingi krahv. Nad polnud ealeski nii kõrgele mõtelnud, isegi sellele vaatamata, et mind peeti väga nägusaks.”
“Ja mis sai Williamist?” küsis Athina.
Ema tegi abitu liigutuse.
“Pidin temaga hüvasti jätma ja see murdis ta südame, nii nagu minu omagi.”
“Kas sa ei saanud siis midagi teha, et veenda oma isa, et armastad Williamit?”
“Püüdsin seda talle rääkida,” ütles krahvinna, “aga ta ei kuulanud mind. Kõik arvasid, et olen maailma kõige õnnelikum tüdruk, sest püüdsin kinni ühe krahvi veel enne, kui jõudsin isegi seltskonda astuda! Nii me abiellusimegi.”
Ema ei öelnud rohkem midagi.
Athina teadis siiski, et ema pole kunagi armastanud meest, kellega teda abielluma sunniti.
Peale selle oli mees temas pettunud.
Kas oli see saatus või juhtus nii lihtsalt sellepärast, et naine oli õnnetu, aga krahvinna sai ainult ühe lapse ja seegi oli tütar.
Arstid ütlesid pärast seda, et tal ei ole võimalik rohkem lapsi saada.
Esialgu krahv ei uskunud neid, öeldes, et ta pole iial sellist mõttetust kuulnud.
Ta naine on noor ja ilus ning see on kõigest aja küsimus.
Kuid igatsetud poega ei tulnudki.
Seepärast oli krahv sunnitud tunnistama tõsiasja, et Athina on tema ainus laps.
Ta oli täis otsustavust teha tüdrukust erakordne inimene.
See oli tema viis varjata tõde, et ta on kibedalt pettunud, sest poeg, keda ta nii meeleheitlikult ihkas, ei saanudki kunagi tegelikkuseks.
Oma mõlemat vanemat armastades leidis Athina, et on väga raske mitte märgata iga päev ja iga tund, kui vähe nad teineteist sallivad.
Ta võis hingestatult ja elevalt vestelda oma isaga.
Aga kui ema tuppa astus, siis näis, nagu oleks temperatuur äkitselt langenud.
Ükskõik, mida nad teineteisele ütlesid, oli see niivõrd kammitsetud, et Athina ei saanud seda ignoreerida.
Siis suri Athina ema ühel väga külmal talvel, kui oli saanud kopsupõletiku.
Athinale tuli pähe, et ehk võiks isa nüüd uuesti abielluda, kuid ta oli liiga vana.
Üle kuuekümnesena elas ta oma elu parimat osa, muutnud tütre endale seltsiliseks poja asemel, keda ta igatses.
Athina mõtles teatava kergendusega, et sellepärast saab isa hakkama ka ilma naiseta, kelle seltskonnas ta oli ennast alati nii rõhutuna tundnud.
Kui ta kord jahil käies kukkus, ütlesid arstid, et see pole midagi tõsist.
Ent nädal hiljem ta suri.
Athinale tundus uskumatu, et ta leidis end ühtäkki täiesti üksinda.
Üks asi, mida ta oma vanemate abielust õppis, oli see, et mitte mingil tingimusel ei abiellu ta iialgi mehega, keda ei armasta.
“Mitte iialgi,” ütles ta endale, “ei hakka ma elama nagu papa ja mamma – mõlemad üksikult võttes nii võluvad inimesed ja mõlemad nii õnnetud, sest kui mind mitte arvestada, ei olnud neil midagi ühist.”
Ta polnud päris kindel, missugust meest ta endale tahaks.
Kuid üht asja ta teadis – ta ei luba mitte kellelgi teisel, olgu see kes tahes, endale abikaasat valida.
Just täpselt seda tahtsidki sugulased teha peaaegu kohe, kui matus läbi sai.
Nad tormasid majja, ikka üksteise järel.
Jutuajamine oli alati ühesugune.
“Sa ei saa üksinda elada, Athina, kallis, ja mida varem me sulle sobiva abikaasa leiame, seda parem!”
“Ma ei taha abielluda,” vastas Athina kindlalt.
“See on naeruväärne,” oli vastus. “Sa oled juba kaheksateist ja kui sa ette ei vaata, jääd varsti vanatüdrukuks.”
Nad võisid selle peale naerma puhkeda, aga Athina teadis, et nad usuvad selle tõsi olevat.
“Sa kohtad Londonis suurt hulka mehi,” kordas üks sugulane teise järel.
Veel enne, kui esimene leinakuu läbi sai, hakkasid nad majja mehi tooma, et need temaga tutvuksid.
“Lord Newcomb peatub meie juures ainult kaks päeva,” võis mõni tädi öelda, “ja oleks nii kahju, kui sa temaga ei kohtuks, kui ta parajasti siin maal on.”
Või siis võidi ettekäändeks tuua:
“Ma tean, et söör Willoughby on nii põnevil, et su isa hobuseid näha. Vii ta talle vaatama, Athina, kallis, seni kui ma tule ääres istun.”
Niipea, kui sugulased saabusid, tundis Athina, et iga ta närv on äärmuseni pingul.
Terve ta keha mässas mõtte vastu, et külaline on tulnud ainult ühel põhjusel.
Et teda üle vaadata, nagu oleks ta kevadlaadal välja pandud.
“Ei! Ei! Ei!” tahtis ta kisendada. “Minge minema ja jätke mind rahule. Ma ei taha teiega abielluda ja kellegi teisega ka mitte.”
Siiski oli enesevalitsus üks paljudest asjadest, mida isa talle õpetas.
Ta oli võluv ja viisakas.
Kellelgi polnud vähimatki aimu, mida ta sisimas tunneb.
Üks mees, kes oli pealetükkivam kui teised, tuli ootamatult järgmisel päeval üksinda tagasi.
Kui mees oli talle sõna otseses mõttes abieluettepaneku teinud, ütles Athina talle, mida mõtles.
“Muidugi on see mulle suureks auks, milord,” lausus ta külmalt, “et te pärast nii põgusat tutvust palute mul oma naiseks saada, kuid pean selgelt välja ütlema, et ma ei kavatse mitte kellegagi abielluda.”
“See on naeruväärne!” vastas mees. “Muidugi te peate abielluma. Ükski naine ei peaks üksinda elama ja kindlasti mitte ükski nii ilus kui teie.”
“Mul on hulk inimesi, kes minu eest hoolitsevad,” ütles Athina, “ja kuigi teie võite seda imelikuks pidada, meeldib mulle üksi olla, seda loomulikult koos oma hobuste, sõprade ja valdusega.”
Athina nägi mehe silmis pilku, mis ütles, et ta valdus on
