kuidas teid tänada, mu härra, kuid ma ei tahaks teie lahkust kuritarvitada. Ma sooviksin ainult teada, missugust ülesannet täidavad kõik need instrumendid?”
“Härra professor, needsamad instrumendid on ka minu toas ja seal seletaksin ma meelsamini teile nende kasutamist. Enne aga tulge vaadake teile määratud kajutit. Te peate ju teadma, kuidas end “Nautiluse” pardal sisse seada.”
Järgnesin kapten Nemole. Salongi mõlemas nurgas olid uksed. Ta avas ühe neist ja juhtis mu koridori, mis viis laeva vööri. Seal leidsingi ma mitte enam kajuti, vaid elegantse toa, mida sisustasid voodi, tualettlaud ja veel mõned mööbliesemed. Mul jäi üle oma võõrustajat ainult tänada.
“Teie tuba asub minu oma kõrval,” ütles ta mulle, “ja minu omast viib uks otse salongi, millest asja lahkusime.”
Astusin kapteni tuppa. Siin valitses äärmine, võiks öelda mungalik vähenõudlikkus. Raudvoodi, töölaud, pesukauss – see oli kogu mööbel. Ruumis valitses poolhämarus. Siin polnud mingeid mugavusi, vaid ainult kõige hädavajalikum.
Kapten Nemo osutas toolile ning lausus: “Palun istuge.”
Istusin ja kapten hakkas kõnelema.
XII
KÕIK ELEKTRIGA
“Mu härra,” ütles kapten Nemo, osutades oma toas seinal rippuvaile mõõteriistadele, “siin on “Nautilusele” vajalikud navigatsiooniriistad. Nii siin kui ka salongis hoian neil alati silma peal ning nad näitavad mulle minu täpse asukoha ja liikumissuuna ookeanis. Mõningad neist on teile tuntud, nagu näiteks termomeeter, mis näitab temperatuuri “Nautiluse” sisemuses, baromeeter, mis mõõdab õhurõhku ja ennustab ilmamuutust, hügromeeter õhuniiskuse määramiseks, tormiklaas, milles peituv eriline segu tormi saabumisel laguneb, kompass, mis määrab minu sõidusuuna, sekstant, millega mõõdan päikese kõrgust laiuskraadi kindlaksmääramiseks, kronomeetrid, mis võimaldavad pikkuskraadi välja arvutada, ja lõpuks pikksilmad päeva ja öö jaoks, millega vaatlen merd, kui “Nautilus” tõuseb veepinnale.”
“Need on meresõitja tavalised instrumendid, mille tarvitamist ma tunnen. Kuid siin on ka teisi, mis on kahtlemata vajalikud “Nautiluse” juhtimiseks erilistes tingimustes. See liikuva osutiga numbrilaud siin, kas pole see mitte manomeeter?”
“See on tõepoolest manomeeter. Ta on ühenduses veega ja näitab rõhku “Nautiluse” välispinnale ning koos sellega sügavust, milles allveelaev parajasti viibib.”
“Aga need on vist uut tüüpi loodid?”
“Need on termomeeterloodid, mis mõõdavad mitmesuguste veekihtide temperatuuri.”
“Kuid need teised instrumendid, mille otstarvet ma ei tunne?”
“Siinkohal, härra professor, pean tegema mõned selgitavad märkused, kui suvatsete mind kuulata.”
Kapten Nemo vaikis mõne hetke ja ütles siis:
“On olemas üks võimas jõuallikas, kuulekas, kiire ja hõlpsasti kasutatav igaks otstarbeks, mis minu laeva pardal on täielik valitseja. Kõik toimub siin tema abil. Ta valgustab ja soojendab mind, ta on minu masinate hing. See jõuallikas on elekter.”
“Elekter!” hüüdsin ma vägagi üllatunult.
“Jah, mu härra.”
“Kuid teie laeval on suur liikumiskiirus, kapten, mis pole sugugi kooskõlas elektri omadustega. Seni on selle dünaamiline võimsus jäänud küllaltki piiratuks!”
“Härra professor, minu elekter pole see mis mujal maailmas. See on kõik, mis ma võin teile öelda.”
“Ma ei taha olla pealetükkiv, mu härra, ja piirdun sellise saavutuse imetlemisega. Esitaksin siiski ühe küsimuse, millele, kui see on ebadiskreetne, võite jätta vastamata. Elemendid, mida kasutate selle imepärase jõu saamiseks, kuluvad vist küll väga kiiresti. Ja millega asendate tsinki, kui teil pole mingeid suhteid mandritega?”
“Ma vastan teie küsimusele,” lausus kapten Nemo. “Kõigepealt ütlen teile, et merepõhjas leidub tsinki, rauda, kulda ja hõbedat ning nende leiukohtade ekspluateerimine oleks päris kindlasti võimalik. Kuid ma pole ühtegi neist maismaa metallidest kasutanud, sest tahtsin elektri saamiseks vajalikud ained võtta merelt eneselt.”
“Merelt?”
“Jah, härra professor, sest selleks on võimalused olemas. Oleksin võinud saada elektrivoolu kasvõi kahe eri sügavuses asuva juhtme vahel, kus see tekib temperatuuride erinevuse tõttu, kuid ma eelistasin praktilisemat moodust.”
“Ja millist?”
“Te tunnete merevee keemilist koostist. Iga tuhande grammi kohta on selles üheksasada kuuskümmend viis grammi vett, umbes kakskümmend seitse grammi naatriumkloriidi, peale selle vähemal määral kaalium- ja magneesiumsoolasid, magneesiumbromiidi, magneesiumsulfaati, kaltsiumsulfaati ja kaltsiumkarbonaati. Nagu näete, sisaldab merevesi silmapaistval hulgal naatriumkloriidi. Naatrium ongi see aine, mida ma saan mereveest ning millest ma teen oma elektrielemendid.”
“Naatrium?”
“Jah, mu härra. Elavhõbedaga segatuna moodustab ta amalgaami, mis Bunseni elemendis asendab tsinki. Seejuures elavhõbe säilib ning ainult naatrium kulub, kuid seda annab mulle meri ise. Peale selle ütlen teile, et naatriumelemente tuleb pidada kõige võimsamaiks ja et nende elektrodünaamiline võimsus ületab kahekordselt tsinkelementide oma.”
“Ma mõistan täielikult naatriumi eeliseid teie olukorras, härra kapten. Teda leidub meres. Hästi. Kuid enne tuleb teda ju valmistada, ühesõnaga – toota. Kuidas te seda teete? Selleks otstarbeks võiksite muidugi kasutada oma patareisid. Aga kui ma ei eksi, siis vajaksite säärasel juhul oma patareide toitmiseks rohkem naatriumi, kui suudaksite teda toota. Tuleks nii välja, et tootmiseks kulutate rohkem kui toodate!”
“Seepärast, mu härra, ei kasutagi ma selleks elektrienergiat, vaid lihtsalt kivisöe põlemisest saadud energiat.”
“Kuid seda kaevandatakse ju maapõuest,” käisin ma peale.
“Minugipoolest,” vastas kapten Nemo, “kuid mina saan seda merepõhjast!”
“Kas te tõesti olete suuteline veealuseid söelademeid kasutama?”
“Härra Aronnax, te näete mind veel seda tegemas. Ma ei palu teilt muud kui ainult veidi kannatust. Aega teil ju on. Ärge unustage ainult üht: kõige eest, mis mul on, võlgnen tänu ookeanile. Ta annab mulle elektrienergiat ja elektrienergia annab “Nautilusele” soojust, valgust, liikumisenergiat, ühesõnaga, annab talle elu.”
“Kuid mitte õhku hingamiseks?”
“Oh! Võiksin oma tarbeks valmistada ka õhku, kuid see oleks mõttetu, sest võin tõusta veepinnale alati, kui see mulle meeldib. Kuid olgugi et elekter ei valmista mulle õhku, paneb ta käima võimsad pumbad, mille abil varun õhku vastavaisse reservuaaridesse. Need aga võimaldavad mul vajaduse korral viibida vee all nii kaua kui ma tahan.”
“Kapten, mul jääb üle ainult imestada,” ütlesin mina. “Teie olete ilmselt avastanud selle, mille inimesed ükskord kindlasti avastavad, see on elektri dünaamilise jõu.”
“Võib-olla nad avastavad selle,” vastas kapten Nemo kuivalt.
