teilt teie sõna, isand Land,” ütles komandör külmalt.
“Mu härra,” ei suutnud ma end pidada, “te kuritarvitate oma seisundit meie suhtes! See on julmus!”
“Ei, mu härra, see on halastus! Te olete pärast lahingut minu sõjavangid! Ma jätan teid ellu, olgugi et võiksin teid ookeanisügavusse uputada! Teie tungisite mulle kallale! Teie paljastasite saladuse, mida ükski inimene ei tohi teada, sest sellest oleneb minu olemasolu! Ja teie arvate, et saadan teid tagasi sellesse maailma, mis ei tohi minust enam midagi teada! Ei iialgi! Kui ma teid siia jätan, siis ei hoia ma mitte teid, vaid iseennast!”
Need sõnad näitasid, et komandöri otsust ei suuda muuta ükski vastuväide.
“Ühesõnaga, mu härra,” laususin ma, “te annate meile lihtsalt valida elu ja surma vahel?”
“Väga lihtsalt.”
“Sõbrad,” ütlesin oma kaaslastele, “kui küsimus on nii asetatud, siis pole sellele enam midagi vastata. Kuid ükski lubadus ei seo meid selle laeva peremehega.”
“Mitte mingisugune, mu härra,” ütles tundmatu ning jätkas siis leebemal häälel:
“Nüüd aga lubage mul öelda teile kõik, mida tahtsin. Ma tunnen teid, härra Aronnax. Teil ega teie kaaslastel ei maksaks võibolla nii väga nuriseda juhuse üle, mis ühendas teie saatused minu omaga. Raamatute hulgas, mida ma kasutan oma armsamate uurimuste juures, leiate ka oma teose suurte meresügavuste kohta. Olen seda sageli lugenud. Olete oma teoses jõudnud piirini, mida võimaldab maapealne teadus. Kuid te ei tea veel kõike, te pole veel kõike näinud. Lubage endale öelda, härra professor, et te ei hakkagi nii väga kahetsema seda, et viibite minu laeva pardal. Te reisite imedemaailmas. Üllatus ja hämmastus on edaspidi küllap teie tavaline hingeseisund. Pole kerge harjuda alatise vaatemänguga, mida merepõhi teie silmadele pakub. Asun uuele veealusele ümbermaailmareisile, mis jääb võib-olla ka viimaseks. Kavatsen uuesti üle vaadata kõik selle, mida ma merede põhjas oma veealustel reisidel lugematuil kordadel olen juba uurinud, teie aga saate minu uurimiskaaslaseks. Sellest päevast peale astute uude elementi ning näete seda, mida pole näinud veel ühegi inimese silm, sest mina ja mu kaaslased ei tule enam arvesse. Tänu minule avab meie planeet teie ees oma viimsed saladused.”
Ma ei saa eitada, et need allveelaeva komandöri sõnad avaldasid mulle suurt mõju. Ta haaras mind mu nõrgast küljest ja ma unustasin hetkeks, et kõigi nende suurepäraste asjade vaatlemine ei väärinud kaotatud vabadust. Kuid ma lootsin selle tõsise küsimuse lahendamisel tulevikule ja piirdusin järgmise vastusega:
“Mu härra, kuigi te olete katkestanud kõik suhted inimestega, usun ma siiski, et te pole loobunud inimlikest tunnetest. Me ei unusta kunagi, et oleme merehädalised, keda te lahkesti oma laeva võtsite. Mis puutub isiklikult minusse, siis ma ei eita, et teinekord võivad teaduse huvid kaaluda üles isegi vabadusekaotuse, mistõttu meie kohtumine tõotab mulle rohket hüvitust.”
Arvasin, et laeva komandör sirutab mulle oma käe, et meie lepingut kinnitada. Midagi niisugust ei juhtunud. Kahju, et ta seda ei teinud.
“Üks küsimus veel,” ütlesin ma, kui see seletamatu olend näis kavatsevat lahkuda.
“Kõnelge, härra professor!”
“Kuidas ma pean teid nimetama?”
“Mu härra,” vastas komandör, “teie jaoks olen ma ainult kapten Nemo38 ning teie ja teie kaaslased pole minu jaoks muud kui reisijad “Nautiluse” pardal.”
Kapten Nemo hüüdis. Ilmus stjuuard. Kapten andis talle oma käsud selles kummalises keeles, mida ma ei suutnud ära tunda. Siis pöördus ta kanadalase ja Conseil’ poole ja lausus:
“Eine ootab teid teie kajutis. Suvatsege sellele mehele järgneda.”
“Sellest me juba ei keeldu,” ütles kanadalane ja koos Conseil’ga lahkusid nad lõpuks kongist, kuhu nad olid olnud suletud juba üle kolmekümne tunni.
“Ja nüüd, härra Aronnax, meie hommikueine on valmis. Lubage, ma lähen ees.”
“Kuulen teid, kapten.”
Järgnesin kapten Nemole. Üle ukseläve astudes sattusin otsekohe laevakoridori-taolisse vahekäiku, mida valgustasid elektrilambid. Umbes kümne meetri järel avanes minu ees teine uks.
Astusin söögisaali, mis oli sisustatud ja kaunistatud ranges stiilis. Saali kummaski otsas asusid kõrged tammepuust, eebeninikerdustega puhvetkapid, mille lainelise servaga riiuleil särasid hindamatu väärtusega fajanss, portselan ja kristallnõud. Kuld ja hõbenõud sätendasid laest tuleva valguse kiirtes, mille sära õhulised laemaalid tuhmimaks ja mahedamaks muutsid.
Saali keskel asus rikkalikult kaetud söögilaud. Kapten Nemo osutas toolile, kuhu pidin istuma.
“Võtke istet,” ütles ta mulle, “ja sööge, nagu peab sööma inimene, kes oleks peaaegu nälga surnud.”
Hommikueine koosnes arvukaist roogadest, mis olid valmistatud eranditult merest saadud toiduainetest, aga ka mõningaist toitudest, mille päritolu oli mulle teadmata. Pean tunnistama, et needki olid head, kuid mingi erilise kõrvalmaitsega, millega oli kerge harjuda. Kõik need tundmatud road näisid sisaldavat rikkalikult fosforit ning ma arvan, et nad olid samuti pärit merest.
Kapten Nemo vaatles mind. Ma ei küsinud temalt midagi, kuid ta aimas mu mõtteid ja vastas ise küsimusele, mis mul keelel kipitas.
“Enamik neist toitudest on teile tundmatud,” ütles ta, “kuid võite neid kartuseta süüa. Nad on tervislikud ja toitvad. Olen juba ammugi loobunud maapealsest toidust ega tunne end seepärast sugugi halvemini. Minu meeskond, kõik tugevad mehed, toitub samuti kui mina.”
“Nii et kogu teie toit on pärit merest?” küsisin ma.
“Jah, härra professor, meri rahuldab kõik meie vajadused. Mõnikord heidan vette traalnoodad ja välja tõmmates on nad alati saagi raskuse all rebenemas. Teinekord jälle lähen jahile sellesse elementi, mis näib olevat inimesele ligipääsmatu, ja püüan metsloomi, kes elutsevad minu veealustes metsades. Nagu vanal Neptunil, söövad minu loomakarjad kartmatult ookeani avarail aasadel. Seal asuvad minu tohutud valdused, kus loodus ise kõike kasvatab.”
Vaatasin kapten Nemole teatava hämmeldusega otsa, enne kui ütlesin:
“Mõistan väga hästi, mu härra, et teie noodad varustavad teie kööki suurepärase kalaga; seda, et te mereloomadele veealustes metsades jahti peate, mõistan ma juba vähem; kuid et teie menüüs pisimatki tükikest liha ei esine, see jääb mulle täiesti arusaamatuks.”
“Ma ei söö kunagi maismaaloomade liha,” vastas kapten Nemo.
“Kuid see siin,” osutasin ma vaagnale, kuhu olid jäänud veel mõned fileelõigud.
“See, mida te lihaks peate, härra professor, on tegelikult merikilpkonna filee. Siin aga on mõned delfiinimaksad, mida te pidasite searaguuks. Minu kokk on hea konserveerija, kes oskab ookeanisaadusi suurepäraselt säilitada. Maitske kõiki neid toite. Siin on meripurakonserv, mida iga malailane peaks parimaks maailmas, see koor seal on saadud vaalaliste nisadest lüpstud piimast, siin aga on Põhjamere pruunvetikaist valmistatud suhkur. Lõpuks lubage teile pakkuda merianemoonikeediseid, mis ei jää sugugi maha ka kõige mahlakamatest puuviljadest keedetud moosist.”
Nii ma siis nautisingi
Ei keegi (ladina k).
