mida kannate, on kootud eriliste karploomade siidist ning värvitud juba antiikajast tuntud purpuriga. Sellele on lisatud violetseid värvaineid, mida saan Vahemeres elavast merijänesest. Teie tualettlaual olevad lõhnaõlid on meretaimede destilleerimise saadus. Teie voodi on tehtud ookeanide pehmeimast merilentsist. Teie kirjutussulg on vaalakiusest, tindiks aga on seepia või kalmaari vedelik. Kõik, mis mul on, tuleb merest ja läheb sinna ükskord tagasi.”
“Te armastate merd, kapten?”
“Jah, ma armastan merd! Meri, see on kõik! Ta katab seitse kümnendikku maakerast. Tema hingus on puhas ja tervislik. See on tohutu kõrb, kus aga inimene pole iial üksi, sest kõikjal enda kõrval tunneb ta pulbitsemas elu. Meri on üleloomuliku ja imepärase elu allikas; kõik temas on liikumine ja armastus, ta on elav lõpmatus, nagu ütleb üks teie poeetidest. Ja tõepoolest, härra professor, loodus on siin esindatud oma kolme riigi – kivi-, taime- ja loomariigi näol. Eriti arvukalt on esindatud viimane: viis hõimkonda zoofüüte39, kolm klassi lülijalgseid, viis klassi molluskeid, kolm klassi selgroogseid – imetajad, roomajad ja arvutud leegionid kalu. See on kõige arvukam loomade klass rohkem kui kolmeteistkümne tuhande liigiga, millest ainult üks kümnendik elab magedas vees. Meri on looduse tohutu veeanum. Elu maakeral sai alguse veest ja kes teab, kas ei lõpeta ta ükskord sealsamas! Meres on ka ülim vaikus. Meri ei kuulu rõhujaile, kes küll tema pinnal võivad rakendada oma ülekohtuseid õigusi, võivad sõdida, üksteist õgida, tuua sinna üle kõik maapealsed õudused, kuid kolmkümmend jalga allpool merepinda lõpeb nende võim, hävib nende mõju, kaob nende vägevus! Ainult seal on vabadus! Seal ei tunnusta ma ühtki isandat! Seal olen ma vaba!”
Keset ülevoolavat vaimustusehoogu jäi kapten Nemo äkki vait. Oli ta oma vaimustuses läinud liiga kaugele, hoolimata oma tavalisest kinnisusest? Vahest oli ta rääkinud liiga palju? Suures erutuses jalutas ta mõned hetked edasi-tagasi. Siis tema närvid rahunesid, nägu omandas oma tavalise jäise ilme ning ta lausus minu poole pöördudes:
“Nüüd aga, härra professor, kui soovite “Nautilusega” tutvuda, siis olen teie käsutuses.”
XI
“NAUTILUS”
Kapten Nemo tõusis. Ma järgnesin talle. Kahekordne uks saali tagumises seinas avanes ja ma astusin tuppa, mis oli niisama suur kui see, millest äsja lahkusin.
See oli raamatukogu. Kõrgete palisandripuust, vaskilustustega raamatukappide riiuleid täitis suur hulk ühtlases köites raamatuid. Riiulid asetsesid ümber kogu ruumi ja nende vastu toetusid äärmiselt mugavad pruuni nahaga kaetud laiad diivanid. Samas olid kerged puldid loetava raamatu asetamiseks, mida võis soovi korral nihutada lähemale või kaugemale. Toa keskel seisis suur laud, mis oli kaetud brošüüride ja mõningate juba vananenud ajalehtedega. Kogu seda harmoonilist ansamblit valgustasid neli kerakujulist mattklaasist elektrilampi, mis asusid poolenisti lae õnarustes. Vaatlesin seda nii leidlikult sisustatud ruumi tõelise imetlusega ega suutnud oma silmi uskuda.
“Kapten Nemo,” ütlesin oma võõrustajale, kes oli diivanil istet võtnud, “see raamatukogu teeks au nii mõnelegi lossile mandril ja ma olen täidetud imestusega, kui mõtlen, et ta võib teile järgneda ka kõige sügavamasse merepõhja.”
“Kus leiaksite täielikumat üksildust ja vaikust, härra professor? Või võimaldab teie kabinet muuseumis teile veel rahulikumat töötamist?” küsis kapten Nemo.
“Ei, mu härra, ja ma pean lisama, et teie oma kõrval tundub ta väga vaesena. Siin on arvatavasti kuus või seitse tuhat köidet…”
“Kaksteist tuhat, härra Aronnax. Need on ainsad niidid, mis mind veel maaga seovad. Minu jaoks oli maailma lõpp sel päeval, mil “Nautilus” sukeldus esimest korda meresügavusse. Tol päeval ostsin ma oma viimased raamatud, brošüürid ja ajalehed. Tollest päevast peale tahan ma uskuda, et inimkond pole enam midagi uut mõelnud ega kirjutanud. Muuseas, kõik need raamatud on teie käsutuses, härra professor, ja te võite neid oma äranägemise järgi kasutada.”
Tänasin kapten Nemot ja asusin riiulite juurde. Seal leidus rikkalikult mitmes keeles raamatuid teaduse, filosoofia ja kirjanduse valdkonnast. Huvitav oli see, et erinevates keeltes raamatud asusid riiuleil segamini, ilma kindla korrata, mis näitas, et “Nautiluse” kapten luges vabalt kõikides keeltes, ükskõik mis talle aga kätte juhtus. Raamatute seas nägin ma kõigi aegade suurte kirjanike meistriteoseid, kõike suurt ja ilusat, mis inimkond on loonud ajaloo, luule, romaani ja teaduse alal Homerosest kuni Victor Hugoni, Ksenofonist Michelet’ni, Rabelais’st George Sandini. Kuid selle kogu eriline väärtus seisis teadusalases kirjanduses. Mehaanika-, ballistika-40, hüdrograafia-41, meteoroloogia-, geograafiaja geoloogia-alased teosed omasid siin niisama tähtsat kohta kui loodusteaduse-alased ning ma taipasin, et need moodustavadki kapteni peamise uurimisala. Nägin siin kõiki Humboldti ja Arago teoseid, Foucault’, Henri Sainte-Claire Deville’i, Chasles’i, Milne-Edwardsi, Quatrefages’i, Tyndalli, Faraday, Berthelot’, abee Secchi, Petermanni, kapten Maury, Agassiz’ ja paljude teiste töid, muu hulgas ka need kaks köidet, tänu millele mina sain kapten Nemo poolt suhteliselt heatahtliku vastuvõtu osaliseks. Joseph Bertrandi teoste hulgas oleva raamatu “Astronoomia rajajad” põhjal, mille teadsin olevat ilmunud 1865. aastal, võisin määrata isegi “Nautiluse” vettelaskmise aja, mis pidi kuuluma umbes sellesse perioodi. Seega oli kapten Nemo alustanud oma veealust elu mitte üle kolme aasta tagasi. Lootsin, et edaspidi võimaldavad mõned hilisemad trükised mul seda ajavahemikku veelgi täpsemalt määrata. Kuna mul oli küllaldaselt aega selle küsimuse selgitamiseks, siis ei tahtnud ma enam edasi lükata meie käiku “Nautiluse” imedemaailma.
“Mu härra,” ütlesin kaptenile, “ma tänan, et võimaldate mul seda raamatukogu kasutada. See on teaduse varasalv, mida ma ei jäta kasutamata.”
“See pole mitte ainult raamatukogu, vaid ka suitsetamistuba,” ütles kapten Nemo.
“Suitsetamistuba!” hüüdsin ma. “Kas siis allveelaevas ka suitsetatakse?”
“Muidugi.”
“Sel juhul, mu härra, pean küll arvama, et olete säilitanud mõningad suhted Havannaga.”
“Sugugi mitte,” vastas kapten. “Palun proovige seda sigarit, härra Aronnax. Olgugi et see ei tule Havannast, jääte rahule, kui olete asjatundja.”
Võtsin vastu pakutud sigari, mille kuju meenutas havanna sigareid. See näis tehtud olevat kollastest lehtedest. Läitsin ta väikese sigarisüütajaga, mis asetses elegantsel pronksjalal, ning ahmisin suitsu asjaarmastaja naudinguga, kes pole kaks päeva suitsetanud.
“Suurepärane,” ütlesin, “kuid see pole tubakas.”
“Ei,” vastas kapten, “see ei ole pärit ei Havannast ega ka idamaadest. See on üks suure nikotiinisisaldusega vetikaliik, mida saan samuti merest, kuid ta on sellega kaunis kitsi. Kas te igatsete veel havanna sigareid?”
“Sellest päevast peale põlgan ma neid, kapten!”
“Suitsetage aga nii palju, kui soovite, ja ärge uurige nende päritolu. Nad pole küll ühestki tolliametist läbi käinud, kuid minu arvates ei tee see neid halvemaks.”
“Just vastupidi.”
Siis avas kapten Nemo ukse, mis asus selle vastas, kustkaudu me olime sisenenud raamatukokku, ning me astusime avarasse hästi valgustatud salongi.
See oli suur risttahukakujuline ruum, kümme meetrit pikk, kuus meetrit lai ja viis meetrit
Zoofüüdid ehk loomtaimed – mitmesuguste alamate loomade (käsnloomad, ainuõõssed, okasnahksed jt) tolleaegne üldnimetus.
Ballistika – teadus, mis käsitleb lastud või visatud esemete lendu ruumis.
Hüdrograafia – füüsikalise geograafia haru, mis tegeleb veekogude uurimisega.
