omase maitsega sisustatud ateljees.
Umbes kolmkümmend suurte meistrite ühesarnastes raamides maali kaunistasid mustriliste vaipadega kaetud seinu. Maalide vahel särasid haruldaste relvade kogud. Nägin siin äärmiselt hinnalisi lõuendeid, millest suuremat osa olin võinud imetleda juba Euroopa erakogudes või kunstinäitustel. Vanu maalikunsti koolkondi esindasid siin üks Rafaeli madonna, üks Leonardo da Vinci püha neitsi, üks Correggio nümf, üks Tiziani naiseportree, üks Kristuse kummardamine Veroneselt, üks Maarja taevaminek Murillolt, üks Holbeini maalitud portree, Velásqueze munk, üks Ribeira märtritest, Rubensilt üks külapidu, kaks Flaami maastikku Teniersilt, kolm žanrimaali Gérard Dow’lt, Metsult ja Paul Potterilt, paar Géricault’ ja Prudhoni maali, mõned merepildid Bakhuysenilt ja Vernet’lt. Moodsa maalikunsti esindajate seas võis märgata lõuendeid Delacroix’, Ingres’i, Decampi, Troyoni, Meissonnier’, Daubigny jt allkirjadega. Selle suurepärase muuseumi nurkadesse vastavaile aluseile olid asetatud antiikaja parimate eeskujude järgi tehtud väikesed pronks- ja marmorkujud. Püsiv hämmeldusseisund, mida “Nautiluse” komandör mulle oli ennustanud, hakkas juba mu meeli valdama, kui äkki see kummaline isik lausus:
“Vabandage, härra professor, et ma teid nii koduselt vastu võtan, ja segadust, mis siin salongis valitseb.”
“Mu härra,” vastasin mina, “ilma et tahaksin teada, kes te olete, olgu mulle siiski lubatud teis kunstnikku tunda.”
“Olen vaid asjaarmastaja, mu härra. Omal ajal armastasin koguda inimeste loodud kauneid teoseid. Olin agar otsija, väsimatu tuhnija ning suutsin kokku korjata mõned kõrgeväärtuslikud esemed. Need on mu viimased mälestused minu jaoks surnud maast. Minu silmis kuuluvad ka moodsad kunstnikud sama hästi kui antiikaega. Kõigil neil on oma kaks või kolm tuhat aastat seljataga ja minu vaim ei suuda neid üksteisest eraldada. Ajan nad kõik segi. Suurtel meistritel pole vanust.”
“Ja muusikud?” küsisin ma, osutades Weberi, Rossini, Mozarti, Beethoveni, Haydni, Meyerbeeri, Heroldi, Wagneri, Auberi, Gounod’ ja paljude teiste heliloojate nootidele. Need asusid laialipaisatuina väikesel orelil, mis võttis enda alla tervelt salongi ühe seina.
“Need on kõik Orfeuse kaasaegsed, sest ajalised erinevused kaovad surnute mälus, mina aga olen surnud, härra professor, niisama surnud kui need teie sõbrad, kes puhkavad kuue jala sügavuses maa all.”
Kapten Nemo jäi äkki vait ning näis olevat vajunud sügavatesse unistustesse. Vaatlesin teda suurima erutusega ning uurisin sõnatult tema omapäraseid näojooni. Hinnalise mosaiiklaua nurgale toetudes näis ta olevat minu juuresoleku täiesti unustanud ega paistnud mind üldse enam märkavat.
Austasin tema endassesüvenenud mõtiskelu ning asusin tutvuma salongi kogutud aaretega.
Kunstiteoste kõrval leidus siin väga palju haruldasi taimi, karpe ja teisi ookeanisaadusi, mis olid nähtavasti kapteni enda poolt siia toodud. Salongi keskel oli väike elektriga valgustatud purskkaev, mille vesi langes ühestainsast hiigelkarbist valmistatud basseini. See kuulus rõõneskarbile, suurimale liistaklõpusesele, ja tema ümbermõõt võis olla umbes kuus meetrit. See oli suurem Veneetsia vabariigi poolt François I-le kingitud merikarpidest, millest Saint-Sulpice’i kirikule Pariisis valmistati kaks hiiglasuurt ristimisvaagnat.
Purskkaevu ümbritsesid vaskraamidega kinnitatud elegantsed vitriinid, kus asusid korralikult klassifitseeritud ja nimesiltidega varustatud kõige haruldasemad mereloomad, mida üks loodusteadlane iial on näinud. Kujutlege ise, millist professorirõõmu ma siin tundsin.
Zoofüütide osakonnas leidus väga huvitavaid ainuõõssete ja okasnahksete hõimkonna esindajaid. Esimestest mainiksin orelkoralle, lehvikutaolisi korkkoralle, Süüria magusaid käsni, iisiseid Moluki vetest, sulgkoralle, muuhulgas ka üht Norra mere imetlusväärset merisulge, nahkkorallilisi, hulganisti urbkorallilisi, keda minu õpetaja Milne-Edwards nii arukalt rühmadesse jagas, muuhulgas ka imeilusaid silmkorallilisi flabelliine ja Bourboni saare juures leiduvaid okuliine, “Neptuni sõjavankrit” Antilli vetest ning paljusid teisi kauneid koralliliike, mille kännised42 moodustavad juba tänapäeval terveid saari, ja pole kaugel aeg, kus saartest kujunevad mandrid. Okasnahksetest leidus siin meritähti, meriliiliaid, karikliiliaid, merisiilikuid, meripurasid ehk holotuure, ühesõnaga täielik kogu selle hõimkonna esindajaid.
Mõni nõrganärviline konhülioloog43 oleks kahtlemata minestanud arvukate vitriinide ees, kus klasside järgi asusid limuste hõimkonna esindajad. See oli hindamatu väärtusega kogu, mille täielikuks kirjeldamiseks mul puudub aeg. Nimetaksin ainult elegantset kuninglikku vasarkarpi India ookeanist, mille lumivalged täpid punasel ja pruunil taustal eriti silma torkasid, üht eredavärvilist üleni ogadega kaetud Spondylus imperialist, suurt haruldust Euroopa muuseumides, mille väärtust ma hindasin kahekümnele tuhandele frangile, tavalist vasarkarpi Austraalia vetest, keda on väga raske püüda, valgeid kahe poolmega hapraid Senegali südakarpe, mille ainus tuulepuhang oleks purustanud nagu seebimulli, mitmesuguseid lehtjate narmastega ääristatud lubiainest torutaolisi Jaava sõelkarpe, mille pärast asjaarmastajad on valmis lahinguid lööma, tervet rida igasuguseid koonuskodalasi, ühed kollakasrohelised, pärit Ameerika meredest, teised punakaspruunid, keda püütakse Austraalia vetest, kolmandad, eriti väärtuslikud oma mustrilise koja tõttu, kes elavad Mehhiko lahes. Edasi leidus siin suurepäraseid lamekarplasi, kallihinnalisi veenuskarplasi, kõik portselankodalaste alamliigid, mida Indias ja Aafrikas kasutatakse rahadena, “Merekuulsus”, Ida-India kalleim merikarp, ja lõpuks veel igasuguseid ranniklasi, tornkodalasi, kurdkodalasi, munakodalasi, mütstigusid, kiiverkodalasi, purpurlasi, tõrikodalasi, kannelkodalasi, lõitkodalasi, sarvkodalasi, värtenkodalasi, tiibkodalasi, sõrmkodalasi, liudkodalasi, tiibjalalisi limuseid ning paljusid teisi õrnu ja hapraid molluskeid, kellele teadlased on andnud kõige kummalisemaid nimesid.
Eraldi osakonda olid paigutatud keed kõige kaunimate pärlitega, mille pinnalt elektrivalgus tuhandete tulesädemetena vastu säras. Siin oli Punase mere pistkarpidest püütud roosasid pärleid, merikõrvade karpides leiduvaid rohelisi pärleid, kollaseid, siniseid, musti pärleid ja igasuguseid muid kummalisi moodustisi, mis kasvavad kõigis meredes ja mõnedes põhjapoolsetes jõgedes elavates karpides. Lõpuks säilitati siin üksikuid hindamatu väärtusega pärleid. Mõned neist olid tuvimunast suuremad ning kaugelt hinnalisemad sellest pärlist, mille prantsuse meresõitja Tavernier müüs kolme miljoni frangi eest Pärsia šahhile, ja ületasid isegi Maskati imaami oma, mida ma seni pidasin suurimaks maailmas.
Niisiis oli minu arvates täiesti võimatu selle kogu väärtust hinnata. Kapten Nemo pidi küll olema kõigi nende harulduste ostmiseks miljoneid kulutanud. Kust võis ta võtta nii palju raha, et rahuldada oma kogumiskirge? Olin just esitanud endale selle küsimuse, kui minu mõtiskelu katkestasid järgmised sõnad:
“Te tutvute minu karpidega, härra professor? Nad võivad tõepoolest loodusteadlases huvi äratada. Minu jaoks aga on neil eriline väärtus veel seetõttu, et olen nad oma käega merepõhjast korjanud. Oma uurimisretkedel olen käinud läbi kõik maailma mered.”
“Ma mõistan, kapten, ma mõistan täiesti, milline rõõm on niisuguste aarete keskel viibida. Te olete üks neist, kes on ise loonud endale varanduse. Ühelgi Euroopa muuseumil ei ole sääraseid kogusid ookeani taimestikust ja loomastikust. Aga kui ma raiskaksin kogu oma imetluse ainult neile, mis jääks siis üle veel laeva jaoks, mis neid kannab! Ma ei taha tungida saladustesse, mis on ainult teie päralt. Ja ometi pean ma tunnistama, et teie “Nautilus”, tema tohutu liikumisjõud, seadeldised, mis võimaldavad teda juhtida, võimas jõuallikas, mis on tema hingeks, kõik see erutab ülimalt minu uudishimu. Näen siin seinal instrumente, mille otstarvet ma ei tunne. Kas ma tohiksin teada…?”
“Härra Aronnax,” vastas mulle kapten Nemo,
Kännis – alaliselt kokkukasvanud üksikloomade kogu.
Konhülioloog – zooloog, kes uurib limuseid.
