nekroloogiga oli Sophie ema siiani alles hoidnud.
Kõik nende kodus meenutas talle tragöödiat, seepärast pöördus madam Maurois koos tütrega poolteise aasta pärast oma kodumaale, Prantsusmaale, tagasi. Kuid ka seal ei saanud ta õnnelikuks, pigem vastupidi – ta sulgus endasse, vältis uusi tutvusi. Ta ei suutnud end pärast mehe surma kokku võtta ja kaotas oskuse elust rõõmu tunda.
See muidugi mõjus ainukese tütre kasvatusele. Kartes ka tütart kaotada, püüdis madam Maurois kõigis asjus Sophie eest seista. Ta oleks justkui püüdnud tüdrukut kõigi ebameeldivuste eest kaitsta – aga on ju teada, et head kavatsused sillutavad teed põrgusse.
Sophie astus laua juurde, võttis foto kätte ja lausus vaikselt isa poole pöördudes:
“Kui sa praegu elus oleksid, siis oleks ema hoopis teistsugune. Loodan, et aja jooksul ta mõistab, miks ta tütar ükskord teda enam ei kuulanud ja Los Angelesse lendas.”
Sophie pelgas pisut pikka lendu ookeani kohal, seetõttu otsustas ta mitte mingil tingimusel illuminaatorisse vaadata ja üldse rohkem magada.
Seadnud end mugavalt istuma, mõtles ta, et hüvastijätul oli ema temaga palju leebem olnud kui kogu eelneva nädala. Suudles ja palus aeg-ajalt helistada. See rõõmustas Sophiet ning ta lahkus kodust kerge südamega.
Mis puudutas võimalikke probleeme, mille eest ema teda hoiatas, siis Sophie oli täiesti veendunud, et midagi halba temaga juhtuda ei saa. Ta heljus pilvedes nii otseses kui ka kaudses mõttes. Lennukis luges ta mitu korda uuesti läbi armastatu kirjad, püüdes ette kujutada, kuidas nende kohtumine kulgeb ja mida noormees ütleb teda oma korteri lävel nähes.
Nautides ette uue päeva sündmusi, suikus ta nagu laps, surudes oma nina stjuardessi antud pleedi. Unes nägi ta Étienne’i. Noormees seisis laval eredas valguses ja mängis kitarril mingit hispaania meloodiat. Tema oli aga vaatajate hulgas ja lehvitas. Pala lõppedes tahtis ta lähemale minna, kuid tema ees seisvad inimesed panid oma õlad kokku ega lasknud teda läbi. Ta tõukles, püüdes ettepoole liikuda, kuid see ei õnnestunud. Ootamatult pöördus üks tütarlaps tema poole ja lausus valjult inglise keeles:
“Palun kinnitage rihmad. Lennuk hakkab peatselt maanduma.”
“Mida?” küsis Sophie imestunult.
Kontserdi kuulajad kadusid kuhugi, Étienne samuti, see-eest ilmus aga stjuardess, kes tema kohale kummardudes veel kord, nüüd juba prantsuse keeles lausus:
“Kinnitage rihmad, laskume.”
Saanud sekeldusteta kätte oma pagasi ja väljunud lennujaama hoonest, vaatas Sophie ringi. Linna ta ei tundnud, seepärast lootis ta mõne taksojuhi abile. Oodata ei tulnud kaua, otsekohe peatus tema kõrval auto.
“Kuhu sõidame?” tundis juht huvi.
Tütarlaps võttis kotist ümbriku ja luges ette sellel oleva aadressi. Veendunud, et taksojuht teab, kus see koht asub, asetas ta kohvri pakiruumi, võttis istet auto tagaistmel ja valmistus linnavaateid nautima. Kuid tema ootused ei läinud täide. Auto keerutas kaua mööda kitsaid tänavaid ja mingeid vaatamisväärsusi Sophiel näha ei õnnestunud. Vähe sellest, sihtkohta jõudes peatus takso mingi nii armetu hoone ees, et neiu hakkas kahtlema, kas ta ikka toodi õigesse kohta.
“Jah, just see aadress, mida te nimetasite,” hajutas taksojuht kahtlused. “Tahan teid hoiatada, see on üks Los Angelese ebaturvalisemaid rajoone. Siin on palju vargaid, nii et hoidke rahakotti ja ärge üksi välja minge, kui pimedaks läheb.”
Nähes segadust tütarlapse näol, küsis mees, kas ta tõepoolest tahab väljuda siin või võiks ta viia mõnda normaalsesse hotelli. Kuid Sophie keeldus. Imelik muidugi, sest kirjades oli Étienne teada andnud, et üürib luksuslikku korterit mainekas linnaosas. Aga kui ta juba sellise tee oli läbinud, kas ta siis nüüd tõepoolest lööb põnnama?
Taksojuhile maksnud, võttis Sophie kohvri ja suundus maja poole. Teda uuris uudishimuga kamp räpaseid lapsi – võõramaalase visiit ilmselt huvitas neid. Omavahel sosistades tõukasid nad endi hulgast esile lillelises kleidis väikese tüdruku. Ta lähenes Sophiele ja küsis, puuduvate esihammaste tõttu märgatavalt susistades:
“Kelle juurde te tulite?”
“Étienne Marteni. Kas tunned teda?”
Põngerjas ei vastanud midagi, vaid jooksis naerdes sõprade juurde. Seejärel astus ette pisut vanem poiss.
“Mina tean, kes see on. Ainult et ta läks tööle. Kuid Samantha on kodus, nii et paluge temalt luba oodata. Peate minema kolmandale korrusele, paremale.”
Sophie tänas lapsi abi eest ja sisenes trepikotta.
Huvitav, mõtles ta, kes see Samantha on? Võib-olla naabrinaine, kellel on Étienne’i korteri võtmed?
Tütarlaps leidis vajaliku ukse ja vajutas kellanupule. Kuulatas. Korteris oli kõik vaikne. Ta helistas veel kord, kuid märkas siis, et nupuni minev juhe ripub niisama ega ole millegagi ühendatud. Siis koputas Sophie valjusti. Seekord kuulis ta tõepoolest lähenevaid samme. Hetke pärast avanes uks ja prantslanna nägi noort heledate juustega naist T-särgis ja spordipükstes.
“Keda soovite?” küsis ta, vaadates huviga tundmatut ja tema jalge juures olevat kohvrit.
“Tere, mul on vaja Étienne Martenit,” lausus Sophie ja otsustas täpsustada, “te olete vist Samantha? Lapsed õues ütlesid, et teda pole kodus, kuid ehk lubate mul teda oodata?”
“Jah, olen Samantha,” noogutas ameeriklanna ja lisas, osutades käega korteri sügavusse. “Astuge edasi ja sättige end sisse. Väga huvitav, millise eesmärgiga tuleb Étienne’i juurde pagasiga tütarlaps?”
Sophie ei mõistnud täielikult viimase lause mõtet, kuid täpsustama ka ei hakanud. Hea veel, et ta tänaval ei pea ootama. Taksojuht ehmatas ta ikka korralikult ära, rääkides siin hulkuvatest varastest.
Ta viis kohvri väikesesse võõrastetuppa, asetas selle seina äärde, ise aga istus diivanile ja hakkas ümbrust uurima. Tundub, et korteris ei olnud kaua remonti tehtud ja üldse oli siin väga räpane. Vana televiisor kandis üle mingit seebiooperit, põrandal vedelesid ajalehed, nurgas seisis poolkuivanud palm. Tolmuseid kardinaid avatud akna ees sasis tuul, tänavalt kostsid lõbutsevate laste hääled.
Samantha sisenes võõrastetuppa, võttis tooli ja istus Sophie vastu, uurides külalist. Prantslanna otsustas rahumeelselt naeratada, kuid valgepäine naine ei püüdnudki oma huuli naeratuseks sättida. Mõne minuti pärast, kui ta oli külalise uurimise lõpetanud, lõpetas ameeriklanna ka vaikuse:
“Mis teie nimi on ja kust te selle aadressi saite?”
“Ma olen Sophie, lendasin siia Prantsusmaalt,” vastas küsitletu. “Étienne kirjutas mulle kirju ja aadress oli ümbrikutel.”
“Näita!” nõudis Samantha häbematult, hakates ootamatult sinatama.
Sophie otsustas mitte vaielda ja pistis käe kotti.
Kui räpakad need ameeriklased ikka on, mõtles ta. Ja üldse, mida teeb naaber võõras korteris peremehe äraolekul? Läheks ja tegeleks oma asjadega. Või arvab, et ma varastan midagi ära? Selles pugerikus pole ju midagi varastada! Tuleb tunnistada, ma kujutasin endale kõike teisiti ette, kohtumist armastatuga, tema elupaika…
Ta sirutas mõned ümbrikud Samantha poole. Too võttis need enda kätte,
