mulle!”
Sophie tundis, et ei soovi sugugi selle riiu juures olla. Ta läks võõrastetuppa kohvri järele, riputas koti õlale ja minnes ümber riidleva paari, väljus korterist. Aga ta jõudis vaevu trepini, kui uks avanes ja paistis Samantha vihast punane nägu.
“Kuhu sa praegu lähed?” küsis ta. “Kus sa kavatsed ööbida? On sul Los Angeleses tuttavaid?”
“Ei, kuid eks ma püüan takso ja sõidan mingisugusesse hotelli.”
Samantha kadus hetkeks ukse taha, käratas Étienne’i peale, seejärel aga tuli trepiplatvormile.
“Mul on kahju, et me niimoodi tutvusime. Sa oled hea tüdruk, see on kohe näha,” ütles ta. “Meie piirkonnas on taksot üsna keeruline leida, seepärast palun ma naabrimeest, et ta viiks sind, kuhu vaja.”
Sophie otsustas abi vastu võtta – oli ta ju ikkagi võõras linnas ning tuju oli ka nullis. Veerand tunni pärast istus ta päevinäinud Fordis. Juht oli napisõnaline ja see oli hea.
Vikerkaarevärvilisest unistusest teha armastatule romantiline üllatus polnud jäänud jälgegi. Positiivsete emotsioonide asemel, mida tänane päev oleks pidanud valmistama, pidi tütarlaps üle elama päris mitu ebameeldivat hetke.
Tuleb välja, et emal oli õigus. Tema, Sophie, ei tea tõepoolest mitte midagi elust ega tunne inimesi. On kerge ette kujutada, mida ütleb madam Maurois, kui tütar koju tagasi läheb. “Näed siis, ma hoiatasin sind, aga sina ei kuulanud head nõu!” Jumal küll, kui halvasti kõik välja on kukkunud!
Autojuht sõidutas ta väikesesse odavasse hotelli. Selle perenaine teatas, et vabu ühekohalisi tube on vaid üks – suitsetajatele. Tütarlaps polnud kunagi olnud selle hukutava kombe küüsis, kuid keset ööd ta teist öömaja otsida ei tahtnud, seepärast maksis ta nõutud summa ja suundus tuba vaatama.
Kohe, kui Sophie tuppa sisenes, lõi talle ninna nikotiinihais. Ebameeldiv, loomulikult, aga pole midagi teha. Kõigepealt avas ta akna, et ruumi tuulutada. Ja tegi järelduse, et see pole kaugeltki selle hotelli parim tuba. Isegi vaade ei kõlvanud kuhugi, see oli siseõue.
Kusagilt kostis muusikat ja naeru, need olid naabrid, kohalikud, kes lõbusalt aega veetsid. Sophiel ei olnud sugugi lõbus. Ta kõndis nurgast nurka, kannatades ja meeste salakavaluse üle mõtiskledes. Seejärel käis ta duši all, tegi voodi üles ja heitis magama. Pisarad tõusid vägisi kurku.
Olen pigilind, kaebas tüdruk endale. Sellest ajast, kui isa hukkus ja me emaga Prantsusmaale kolisime, on mu elus nii vähe head olnud! Sõbrannasid polnud, poisid pidasid hellikuks. Kui ilmus Étienne, tundus mulle, et kõik on muutunud. Ma arvasin, et ta suutis minus näha seda, mida teised ei näinud. Kuid lootused ei täitunud, tema jaoks oli suhe minuga vaid meelelahutus. Kui kurb on seda tunnistada!
Ta nuttis tasa, pühkides pisaraid hotelli käterätikuga. Mõistes, et unest pole juttugi, Sophie tõusis ja vantsis vannituppa, et end pesta. Kraanikausi kohale kummardudes moodustas ta oma pihkudest kausikese, lasi sellesse külma vett ja loputas nägu. Hakkas pisut kergem. Kuivatades kiikas ta peeglisse. Sealt vaatas talle vastu kurb nägu punaste paistes silmaümbrustega. Sophiel hakkas jube vastik sellest enesehaletsusest.
Mida ma nüüd hädaldan? mõtles ta. Kas sellest hakkab kergem? Loomulikult on sellises olukorras kõige lihtsam käed üles tõsta ja pärivoolu ujuda. Lähen Prantsusmaale tagasi ja hakkan elama nii nagu enne, leppides oma saatusega… Ei, kindlasti mitte! Ma tulin siia emale ja endale tõestama, et olen täiskasvanu ja iseseisev. Jah, ma eksisin Étienne’is, kuid see pole põhjus, et kogu öö uluda.
Ja Sophie tõotas endale, et hommikul ärkab ta kindlasti õnnelikuna: avab silmad, naeratab päikesele ja suundub linna uute seikluste otsingule. Jah, ta arvas, et on armunud, kuid tänane lugu muutis järsult tema suhtumist Étienne’i. Iga kogemus, ka negatiivne, on kasulik. Nüüd on selge, et tuleb olla tutvustes ettevaatlikum ja mitte uskuda meeste juttu.
Huvitav, kuid need mõtisklused aitasid. Hingelt oleks nagu kivi langenud ja poole tunni pärast magas tütarlaps juba magusalt. Vahel peab, et kannatused lõpetada, lihtsalt endale “aitab!” ütlema.
3. peatükk
Järgmine hommik oli suurepärane. Pärast ärkamist lamas Sophie pisut aega voodis, meenutades eelmise päeva sündmusi. Aga kui ta tundis, et tülpimus saab kohe jälle võitu, tõusis ta üles ja läks pesema. Ta teadis seda saladust ammu: kui hakkad masendusse langema, hakka kohe millegagi tegelema.
Tegevusi tänaseks päevaks oli Sophie kavandanud palju. Esiteks tuleb helistada emale, kes kindlasti muretseb.
Teiseks tuleb aega lõbusamalt veeta – ei ole ju iga päev võimalik lennata kontinendilt kontinendile! Kui ta juba Los Angeleses on, siis peab linnaga tutvuma. Eile oli ta mõelnud, et Étienne’ist saab tema giid, kuid kaart ja harilik reisijuht turistile sobib ka.
Sophie helistas hotelli telefonil, palus endale hommikusöögi numbrisse tuua ja seejärel tellis kaugekõne Prantsusmaale. Pariisis oli sel ajal sügav öö, kuid ta ei kartnud ema äratada. Emal oli magamisega probleeme ja ta istus sageli hommikuni televiisori ees.
“Sophie, lapsuke, kuidas sinuga on?” kuuldus torus erutunud hääl. “Kas said Étienne’iga kokku?”
“Oo, mul on kõik hästi!” lausus Sophie, püüdes kõigest hingest lõbus tunduda. “Étienne’iga saime kokku, kõik on korras. Täna ta lubas mulle linna näidata.”
Ta valetas emale nii ennastunustavalt, kartes teda kurvastada halbade uudistega, nii et kõne lõpuks uskus ta ka ise, et elu on suurepärane.
“Ma palun sind, ära suhtle võõraste inimestega,” käis madam Maurois peale. “Tead, kui palju noori ja ilusaid tütarlapsi jäljetult kaob. Ja kui palju emasid selle tagajärjel murest halliks läheb.”
“Oi, ema, ma ei saa rohkem rääkida,” otsustas Sophie igava pealekäimise lõpetada, seda enam, et oli tekkinud suurepärane põhjus toru ära panna. “Mulle toodi hommikusöök, pean lõpetama!”
Kõne lõpetanud, kiirustas ta ust avama. Univormis noormees lükkas numbrisse serveerimislaua, asetas tema ette salati, aurava omleti singiga, paar kuklit, kohvi ja apelsinimahla. Sophie plaksutas isegi käsi sellise isuäratava toidu peale. Surunud teenindajale pihku jootraha, saatis ta noormehe ära ja hakkas sööma.
Nälga kustutades ja samaaegselt oma toast leitud reisijuhti uurides tegi ta järelduse, et Los Angeleses igavust tunda ei tule. Kõigepealt otsustas ta jalutada mööda bulvarit Hollywoodi ja otsida seal asfaldil kuulsuste nimesid. Kuna Sophie armastas vaadata mustvalgeid filme, siis tundus talle väga erutav oma käe asetamine Marilyn Monroe käejälge. Lääne-Hollywoodist plaanis ta suunduda ookeani äärde. Maalilist sadamat ja Santa Monica kallast oli ta kinoekraanil näinud mitmeid kordi, nii et oli saabunud aeg seda ilu oma silmaga näha. Magustoiduks tahtis ta kõndida mööda Kolmandat tänavat, mis oli kuulus selle poolest, et oli täis kohvikuid ja poekesi. Arvates, et sellisest programmist piisab üheks päevaks täiesti, hakkas ta end valmis seadma.
Hea, et ta oli kaasa võtnud seljakoti, millega ta tavaliselt rannas käis. Sinna mahtus absoluutselt kõik, mida võis täna vaja minna: trikoo, käterätt, päevituskreem. Sinna rahakotti visates jäi tütarlaps mõttesse. Ta teadis, et ei soovitata hotellist lahkudes kogu raha kaasa võtta. Kuid raha hotellituppa jätta polnud tema arvates ka ohutu. Oleks tulnud osta kott, mida kantakse vööl või randmel, taipas ta hilinemisega. See on mugav ja varastel on sellele raske ligi pääseda.
Olgu, muretsen selle ehk kusagil
