käskis Sophie ennast mitte pirtsutada ja palus tõmmul ettekandjal tuua hamburgeri ja väikese pudeli koolat.
Tuli välja, et siinsel toidul polnud eriti vigagi. Üldiselt, kui näljasele anda tükike leiba, tundub see kõige parema palana. Sophie lõi hambad pehmesse seesamiseemnetega saia, jõudis mahlase kotletini ja mõtles, et vaatamata kahjulikule kolesteroolile on see hamburger ikkagi erakordselt maitsev.
Saanud oma toiduga kiiresti hakkama, istus Samantha mingi aja tühja taldriku taga. Magu urises rahulolematult, nõudes lisa, kuid Sophie mõistis, et praegu peab vähesega leppima.
Kui kogu see jubedus lõpeb ja ma kodus tagasi olen, mõtles ta, siis lähen restorani ja lasen toidul hea maitsta. Tellin kõike nagu vaja: suupisteid, praadi, juustu, pudeli veini… Kuigi seda vahest mitte, ilmselt saan veinita hakkama. Pärast eilset nagu ei tahaks…
Sophie vaatas unistavalt aknast välja. Seal oli kõik endine: peatus, naine ajalehega, buss… Buss?! Kuid pool tundi pole ju veel möödas!
Ta hüppas laua tagant püsti ja tormas väljapääsu poole, lohistades järele vihatud kohvrit. Tema teed takistas mehhiklasest peremees.
“Enne lahkumist peab hamburgeri ja koola eest maksma ka!”
“Seal on mu buss! Ma pean selle peale jõudma!”
Sophie, olles unustanud kõik, püüdis mehest kord ühelt, kord teiselt poolt mööduda, kuid mees jätkas väljapääsu blokeerimist oma suure kehaga. Mõistes lõpuks, mida temalt nõutakse, pistis Sophie käe taskusse, võttis kortsus kupüüri ja sirutas mehhiklase poole, kes kohe ukse eest ära tuli.
Söögikohast välja saanud, nägi ta, kuidas laia kübaraga naine kadus bussi ukse taha.
“Oodake mind ka!” hüüdis Sophie peatuse poole kiirustades. “Palun! Ärge sõitke ära!”
Kuid juht isegi ei vaadanud tema poole. Veel hetk ja buss hakkas sõitma, jättes õnnetu ikka samasse Los Angelese linnajakku. Kohta, mis oli Sophie jaoks saatuslik: ta tuli Étienne’i juurde ja siit algasid kõik hädad.
Tütarlaps seisis keset tänavat, tundes, kuidas pisarad silma tükivad. Kõik läks viltu, absoluutselt kõik! Armastatu osutus lurjuseks, katse lõbutseda lõppes rahakoti kaotusega, isegi buss, ka see ei oodanud!
Vanades filmides, mida Sophie nii armastas, ilmus kõige raskemal hetkel kangelanna teele nägus mees, kes hoobilt kõik probleemid lahendas. Kuid kino on nii kaugel reaalsusest ja Sophie oma kortsunud kleidis ja kohvriga käes sarnanes vähe nendele võrratutele naistele kinolinal.
Jõudnud peatusesse, võttis ta istet tühjal pingil, kattis näo kätega ja hakkas nutma. Ta oli püüdnud end terve päeva vaos hoida, kuid lugu bussiga osutus viimaseks piisaks tema kannatuste karikas. Tal oli päris ükskõik, et möödujad teda vaatavad, ta tahtis koos pisaratega välja nutta kogu oma meeleheite.
Kümmekonna minuti pärast said pisarad otsa ja Sophie otsustas veel kord oma olukorra üle järele mõelda. Ilusat meest silmapiirile ei ilmunud ja seetõttu pidi ta ainult iseendaga arvestama.
Äraläinud buss polnud täna ilmselt mitte viimane, arutles ta. Varsti tuleb jälle üks ja siis teen tõepoolest seda, mida varem kavandasin: pangaautomaat, raha kaardi pealt ja kõne emale.
Et ooteaega lühendada, võttis Sophie pingilt ajalehe, mille laia kübaraga naine sinna oli jätnud. Ta vaatas uudiseid, intervjuud kuulsa lauljaga, kriminaalkroonikat ja avas kuulutuste lehekülje.
Oi, kui palju pakkumisi, mõtles tütarlaps, nähes rubriiki “Vabad töökohad”. Aga Étienne veab millegipärast pitsat laiali. Kas ta tõesti poleks midagi huvitavamat leidnud?
Ta hakkas uurima peent ajalehekirja, püüdes ette kujutada, kuhu ta võiks tööle minna, kui kavatseks Los Angelesse jääda. Tuli välja, et enamikul juhtudel peeti silmas füüsilist tööd, mitte mõttetegevust. See tähendab, et inglise-prantsuse tõlke ei vajatud, see-eest aga võiks temast saada kas ettekandja või toatüdruk.
See on täiesti loogiline, tegi ta järelduse. Kui ma otsiksin tööd vastavalt saadud haridusele, siis avaldaksin ise kuulutuse. Või pöörduksin tööjõuametisse. Aga siin pakutakse tööd põhiliselt teenindajatele. Või köögitöölistele. Ja näe, näiteks…
Sophie lasi silmad üle rasvaste tähtedega trükitud kuulutuse teksti joosta: “Vajatakse lapsehoidjat viieaastasele tüdrukule. Korralik palk, pluss elamine ja toitlustus. Vanusel ja välimusel pole tähtsust. Tööotsijatel pöörduda aadressil Beverly Hills…”
Asetanud ajalehe kõrvale, jäi Sophie mõttesse. Kas ta ikka tõepoolest tahab Prantsusmaale tagasi pöörduda ja endistviisi elada? Või oleks targem sukelduda uude seiklusesse?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
