mitte rohkem. Aga pärast?
Telefon helises. Sophie võttis toru ja kuulis hotelli perenaise häält:
“Pool tundi on möödas. Kas maksate veel ööpäeva eest või vabastate toa?”
“Saate aru,” Sophie tegi pausi, leidmaks õigeid sõnu, “ma vist kaotasin ära kogu raha, mis mul oli.”
Kõne katkes ja kahe minuti pärast seisis perenaine taas lävel. Kuid Sophie teadis juba, mis teda ootab. Ta toppis asju kiiresti kohvrisse, mõeldes palavikuliselt, kuhu ta nüüd minna võiks. Võtnud peenikeste õlapaeltega beeži kleidi, mille ta ema eest salaja oli ostnud, sest too oleks seda liiga lühikeseks pidanud, pani ta riidesse ja kammis oma niiskeid juukseid.
“Andke andeks, et niimoodi juhtus,” pöördus ta uksel seisva naise poole, “ma juba lahkun.”
“Tahan teid hoiatada, et missil ei tasuks edaspidi jalutuskäigult nii hilja ja sellises olukorras tagasi tulla,” ei hoidnud perenaine keelt vaka all.
Sophie, mõistes, et naisel on õigus, ei vastanud midagi. Ta oli eile täiesti lubamatult käitunud. Kas või see, et ta polnud oma rahakotil silma peal hoidnud. Rahakott võis kaduda kus ja millal iganes, näiteks ookeani kaldal või autos, mis ta siia tõi.
Ta möödus vaikides naisest, laskus alla halli ja läks tänavale. Ümberringi oli kõik samamoodi, nagu oli olnud ka eile, ainult et Sophie jaoks oli kõik muutunud. Ta kõmpis sihitult, kuhu jalad viisid, pööramata tähelepanu taksojuhtidele, kes aeg-ajalt oma auto tema kõrval peatasid.
Äkki tekkis Sophiel idee: mis siis, kui sõita tagasi sellesse kohvikusse, kus ta oli Michaeliga tutvunud? Järsku õnnestub noormees leida? Ta tundus arusaaja olevat, kahekesi leiavad nad kujunenud olukorrast ehk mingi väljapääsu. Ja ta tõstis käe, et taksot saada.
Umbes kahekümne minuti pärast kohvikusse sisenedes ja baarmenilt Michaeli-nimelise noormehe kohta küsides ta soovitud vastust ei saanud.
“Kallikene, kas sa ka tead, kui palju Michaele, Johne ja Bobe siin õhtu jooksul käib?” nentis pilklikult baarileti taga seisev noormees. “Mis sa arvad, et ma küsin igaühe käest aadressi ja telefoninumbrit juhuks, kui kena tütarlaps teda otsima tuleb?”
Mõni teine kord oleks Sophie hinnangut kena tütarlapse kohta komplimendina võtnud, kuid praegu polnud selleks aeg.
“Noh, palun meenutage! Michael, selline heledajuukseline, sümpaatne…”
“Tead sa temast veel midagi?” ohkas noormees, mõistes, et vaevalt ta aidata saab. “Näiteks perekonnanime ja kus ta töötab?”
Sophie pingutas mälu, kuid midagi meelde ei tulnud. Eilne tuttav küll rääkis endast midagi, kusjuures üsna kaua, kuid mingeid fakte, mille järgi teda leida võiks, ei meenunud.
“Vabandust,” lõpetas Sophie pealekäimise ja suundus väljapääsu poole.
Kõik Michaeli juurde viivad niidikesed olid kadunud ja ta oli asjatult kulutanud siia sõiduks taksoraha. Sophie oli jälle tänaval. Kohver, mida ta kandis, muutus justkui raskemaks ja lõi valusasti vastu jalgu. Päikesekiired, mis eile tundusid soojad ja mõnusad, küpsetasid täna halastamatult. Ka panamat muide ei õnnestunud tal hommikul leida. Ilmselt uppus rahakoti järel vetevoogudesse. Sophie mõtles, kas mitte emale helistada. Tal on kindlasti Ühendriikides häid tuttavaid, kellelt laenata raha Prantsusmaale sõiduks. Eh, kuidas ei tahtnud teda järjekordselt kurvastada!
Kuid mul on ju veel keegi Los Angeleses, meenus Sophiele järsku. Saan aru küll, et tema mind vaevalt näha tahab, aga järsku saab Samantha mind aidata? Ei tohi seda varianti kõrvale lükata. Kui aga seal midagi välja ei tule, siis helistan kohe emale ja räägin kõik nii nagu on.
Sophie luges veel kord järele jäänud sularaha üle ja vantsis bussipeatusesse. Loomulikult, taskus oli veel krediitkaart, kuid raha väljavõtmiseks tuli leida pangaautomaat, see aga oleks aega raisanud. Küsitlenud möödakäijaid, selgitas ta välja vajaliku marsruudi numbri ja jäi bussi ootama.
Sõit bussiga Étienne’i ja Samantha elukohta võttis tohutult rohkem aega kui taksoga. Sophie läks hoovis mööda samadest mängivatest lastest, sisenes trepikotta ja hetke pärast seisis ta juba tuttava korteri ukse taga. Ta koputas vaikselt, mõeldes, mida ta valgepäisele ameeriklannale ütleb. Millegipärast tundus, et ukse avab just tema.
Kuid lävele ilmus Étienne. Endine armastatu oli ilmselt duši alt tulnud, sellest andsid tunnistust märjad juuksed ja käterätik, mis tal käes oli.
“Mis sa jälle siin teed?” sosistas ta nördinult ja ringi vaadates, ega keegi naabritest ei näe, kutsus tütarlapse sisse.
“Kas sa ei saanud aru, et meie vahel ei saa kunagi midagi olla?” jätkas ta esikus. “Jah, ma tunnistan oma viga, kutsusin sind ilmaasjata siia. Võid mind lurjuseks pidada, kuid ära tule rohkem siia! Või tahad vabandusi? Ma võin andeks paluda, isegi põlvitada, ainult ütle!”
“Ei, ma pole siin selleks.”
Sophie püüdis mõne sõna Étienne’i kõne vahele poetada, kuid too teda ilmselt ei kuulnud.
“Üleeile korraldas Samantha skandaali ja palju ei puudunud, et ta oleks mind kodust välja ajanud! Aga, saa aru, kui ta mind välja viskab, pole mul kuskil elada. Mida sa oma visiidiga taotled? On see sinu kättemaks, ah?”
Étienne vaikis, et hinge tagasi tõmmata ja Sophie kasutas pausi ära:
“Mul pole plaaniski sulle kätte maksta! Lihtsalt juhtus nii, et mul pole kellegi teise poole pöörduda. Ma kaotasin kogu oma raha, mul pole kusagil ööbida ja mille eest osta pilet koju? Kas te Samanthaga ei saaks mind aidata?”
“Oi, ei,” raputas Étienne pead, avas ukse ja hakkas Sophiet väljapääsu poole tõukama, “raha ära küll küsi. Ja magada pole meil siin ka kuskil. Seda enam, kujuta ette, mida ütleb Samantha, kui ta tuleb ja jälle sind siit leiab. Pea mind topelt lurjuseks, kuid riskida ma ei taha.”
“Mida ma siis tegema pean?”
“Pöördu Prantsuse saatkonda!” vastas Étienne ja lõi ukse kinni.
Sophie seisis veel mõne hetke, lootes, et ehk mõtleb mees ringi, kuid kui kedagi ei tulnud, võttis kohvri ja läks trepist alla.
See on mingi õudusunenägu, tegi ta järelduse, astudes bussipeatuse poole. Emal oli tuhat korda õigus, kui ta mind Ameerika-reisist loobuma keelitas. Mõnele inimesele on seiklused vastunäidustatud. Otsustanud oma elu muuta, satuvad nad kohe rumalatesse olukordadesse. Nad peaksid kodus istuma, seriaale vaatama ja mitte oma nina tänavale toppima. Mina ilmselt kuulun just sellesse kategooriasse.
Olgu, aitab, sõidan praegu kesklinna, otsin pangaautomaadi, võtan raha välja ja helistan emale. Ütlen, et mu plaan iseseisvuda purunes raginaga, vabandan kolm korda selle eest, et ei võtnud tema hoiatusi tõsiselt ja palun abi.
Jõudnud peatusesse, uuris Sophie pingil istuvalt ja ajalehte lugevalt laia kübaraga naiselt, kas buss on juba läinud. Ta ei imestanud sugugi, kuuldes, et buss läks viie minuti eest ja järgmine tuleb alles poole tunni pärast. Kuna prantslanna pidas end pigilinnuks, pidas ta lugu bussiga loomulikuks asjade jätkuks.
Tuul tõi temani praetud liha lõhna ja tütarlaps mõistis, et on väga näljane. Ta polnud ju mitte ainult lõunat söönud, vaid jäänud ka ilma hommikusöögita! Ringi vaadates nägi Sophie umbes kümne meetri kaugusel peatusest söögikohta
