ja langes raskelt sellele.
Sel hetkel tundus Philippe’ile, et tema juurde on tagasi pöördunud pisike osa tundest, mis kunagi ekslikult oli nende saatused ühendanud. Ehk sellepärast, et kurrud Paula kulmude vahel olid silenenud ja rahulolematu näoilme asendunud võluva kurbusega. Kuid veel hetk – ja kõik oli möödas. Mees nägi enda ees jälle nõida, kelle eest ta oleks tahtnud kiiremas korras pageda.
“Tulevad Hilliardid, Roger ja Christine…” hakkas Paula loendama.
Nüüd oli naine jälle tema ise – noriv tigetseja. Või lihtsalt õnnetu naine, kes oli kokku läinud vale mehega valel ajal. Nad mõlemad olid õnnetud. Sel hetkel tundis Philippe seda eriti teravalt ja hakkas närvitsema.
“Worrenid, André du Crouais ja Jule Patton,” jätkas ta vihast kergelt väriseva häälega.
“Jälle sa kutsusid selle prantslase!” hüüatas Philippe. “Ma ei kannata teda, olen sulle seda sada korda rääkinud!”
Paula tõusis diivanilt ja astus otsustavalt ettepoole, vaadates mehele jultunult ja pilkavalt silma.
“André tantsib vapustavalt hästi ja teab tohutult palju anekdoote,” ütles ta. “Peale selle on ta äärmiselt nägus ning õhtud on temata ilmetud ja igavad.”
Philippe ei suutnud vastu pidada.
“Sealjuures ei ole sellel iludusel midagi võõrastele naistele külgelöömise vastu,” märkis ta salvavalt, meenutades, kuidas ta möödunud aasta aprillis oli leidnud oma naise koos Andréga varjatud aianurgast.
Paula lõi käed puusa ja lähenes Philippe’ile veel sammukese.
“Seda küll, kuid mul ei ole selle vastu midagi!” kinnitas ta. “Pealegi, mis selles siis nii erilist on? Iseäranis, kui naise oma mees talle tähelepanu ei pööra.”
Philippe vaatas pingsalt Paula helehallidesse silmadesse. Kunagi olid need talle tundunud peadpööritavalt puhaste ja mõistatuslikena. Nüüd olid mõistatused lahendatud, silmade puhtus kadunud õhtuste vihahoogude ja ärrituste tõttu.
“Aga Jule, kes see selline on? Du Crouais’ uus armuke?” jättes eelnevale küsimusele vastamata.
“Jah,” vastas Paula ilmel, nagu arvaks ta, et armukeste nagu kinnaste vahetamine on enesestmõistetav.
“Naised jumaldavad Andréd. Teadagi, miks.”
Philippe lasi naise sõnad kõrvust mööda.
“On see kõik? Või tuleb veel keegi?”
Ootamatult lõi Paula käsi kokku.
“Oi, mul on kanapojad ahjus!”
Ta tõukas mehe eemale ja tormas läbi avara esiku kööki. Philippe järgnes naisele, tahtes rumalast peast siiski välja selgitada, mitu inimest tuleb ja kes nad on.
Paula avas praeahju ja tõmbas välja plaadi kuldpruunide kanapoegadega, mis olid üle puistatud sibularõngaste ja maitserohelisega.
“Jumal tänatud, ei ole kõrbenud…”
Köögis levis suurepärane lõhn, mis Philippe’i tuju kohe paremaks tegi. Ta laskus toolile ja tundis rahumeelselt huvi:
“Niisiis, kes veel tuleb?”
Paula heitis pilgu seinakellale ja ahhetas.
“Aega pole peaaegu jäänud! Pane toolid kiiresti kohtadele!”
“Küll ma jõuan,” oli mees kõigutamatu. “Enne vasta.”
“Tulevad veel Campellid ja võib-olla Luisa Batterwart,” paristas Paula trepile tormates.
“Temaga koos ilmselt ka ta sõbranna. Jordan… mis ta nimi nüüd oligi? Õige küll – Jordan Miles.”
“Miles?”
Ees- ja perekonnanime kooslus tundus Philippe’ile nii tuttav, et ta peatus hämmeldunult köögi lävel. Keset teisele korrusele viivat treppi peatus ka Paula.
“Jordan Miles…” venitas Philippe, kui teda haarasid mälestused, millest helgemaid mälus lihtsalt ei olnud.
“Kas sa tunned teda?” küsis Paula hajameelselt. “Mina isiklikult ei ole seda Miles’i elu seeski näinud.”
Philippe lõi käega.
“Mina ilmselt samuti mitte.”
“Imelik,” ütles Paula ning kortsud tema kulmude vahel süvenesid. “Aga mulle tundus, nagu tunneksid sa naist nimega Jordan Miles üsna lähedalt. Igal juhul teadsid…”
Nad tülitsesid kahetsusväärselt sageli, kuid olid viie aasta jooksul teineteist hästi tundma õppinud. Nad oskasid väiksemagi pilgumuutuse või žesti, ootamatult tekkinud mõtlikkuse järgi ära arvata teise mõtteid.
Philippe ei teadnud, kas see on sama Jordan Miles, kuid oli liigutatud, pöördudes tagasi ammu möödunud noorusaega ning seetõttu ei soovinud ta oma mõtteid Paulaga jagada. Naine tundis seda ja tõmbus veel rohkem pingesse.
“Muide, kui ei taha, ära räägi. Mul ei ole selle Jordan Miles’iga mingit pistmist. Veel enam sellega, mis sul temaga oli.”
Ta pöördus järsult ringi ja puusi hööritades sammus trepist üles.
“Mis see nüüd siis on, Paula!” hüüdis Philippe talle järele. “Sul on kogu aeg vaja millestki kinni haarata, et saaks aga riiu otsa üles kiskuda!”
“Aga sul pole muud eesmärki kui vasakule vaadata!” kähvas Paula vihaselt, kadudes seejärel nägemispiirkonnast.
Philippe hakkas valjusti naerma.
“No tere hommikust! Kas sa ise ka aru saad, et käitud naeruväärselt? Jordan Miles’i nimelist tütarlast, ilmselt hoopis teist, tundsin ma lapsena! Kas ma tõesti pean selle pärast sinu ees vabandama?”
Vastust ei järgnenud. Sekundi pärast paugatas magamistoa uks.
See juhtus siis, kui Philippe oli tõepoolest laps. Täpsemalt teismeline, viieteistkümneaastane nooruk. Vanemad olid saatnud ta Fresch Airi fondi abil Uus-Inglismaale puhkama, eemale linnakärast ja saastatud õhust. Tollel päikeselisel suvel oli Philippe terve juulikuu elanud Miles’ide juures. Suures majas sinise, läbipaistva veega järve ääres.
Jordan oli temaga üheealine. Ja esimene puhas armastus. Terve kuu kihutasid nad jalgratastel mööda künklikke kruusateid, päevitasid, ujusid, usaldasid teineteisele oma noorukiea saladusi. Nad suudlesid – vaata et iga hetk, loomulikult siis, kui keegi neid ei näinud.
Jordan… Märjad sassis juuksed veepiiskadega kaetud paljastel õlgadel, prink neitsirind – kui ahvatlev tundus see läbi märja ujumistrikoo; värskuse ja taimede lõhn, ääretu nooruslik naiivsus…
Philippe ärkas magusast unelmast ja hakkas vastu tahtmist toole oma kohale seadma.
Järsku on see tõesti tema? mõtles mees, tundes end poisikesena, kes esmakordselt puudutab tütarlapse huuli. Mööda mehe selga hakkasid jooksma külmavärinad, silme ees ujuma kollased tähnid – Vermonti päikese laigud,
