style="font-size:15px;"> “Näed nüüd!” sekkus Tom Hilliard. “Ma olen alati öelnud, et sa alahindad teda!”
“Rääkige ometi, mis suhe teil oli,” nõudis Paula naljatlevalt kapriissel toonil. “Ja kus te üldse tutvusite?”
Ta muutus tõsiseks – sugugi mitte nii nagu alati siis, kui külalisi polnud, vaid vallatlevalt ja edevalt, lüües meest kergelt vastu õlga.
“Philippe’i on selles suhtes mõttetu küsitleda.”
“Tõesti, rääkige,” lülitus vestlusesse ka Barbara Hilliard. “Kui juba naine ise palub ja teie loos Philippe’iga ei olnud midagi, mida varjata…”
Philippe vaikis kogu selle aja – istus, käed risti rinnal, ja vaatas kord Jordanile, kord Hilliardidele, harvem oma naise poole. Ootamatult kerkis ta kujutlusse, et tema päikesest läbiimbunud õnnelikud mälestused saavad kohe sõnaks ning muutuvad trobikonna inimeste omandiks, isegi selle prantslase ja tema tobeda sõbranna omaks. Ta tahtis kohe selle idiootliku sõnavahetuse lõpetada ja Jordani vaikima sundida. Kuid jäi hiljaks.
“Olgu, räägin,” lausus naine samal hetkel. “Kui te niimoodi peale käite…”
Philippe vaatas talle otsa ja nägi naise silmis sellist hingestatust, et ta hirm kadus kohe. Kuidas ta võis kahelda vaimustava Jordan Milesi võimekuses? Tal oli tohutult andeid ja ta ei saa, kohe mitte kuidagi ei saa nende lugu labasuseks muuta. Ei valesti valitud sõnade, intonatsiooni ega pilguga. Philippe ohkas kergendatult, jälgides, et keegi seda ei märkaks.
“Philippe puhkas meil, Vermontis,” alustas Jordan, lastes pilgu üle laua ääres istujate libiseda. “Meil käisid igal aastal puhkamas lapsed New Yorgist, Philadelphiast, Washingtonist. Organisatsioon nimega Fresh Air, kui keegi seda veel ei tea, saadab metropoli lapsi linnast välja puhkama.”
“Kas olete maalt?” tundis Paula õelalt, kuid süütult silmi pilgutades huvi.
Jordan vaatas talle pikalt otsa ja vastas:
“Võib ütelda, et jah. Minu vanematel on Vermontis farm. Imetabaselt ilusas kohas.”
“Aa-aa,” venitas Paula. “Kõik on selge. Selles paigas, neitsiliku looduse rüpes…”
Ta pilgutas Jordanile pealtnäha sõbralikult silma, kuid Philippe märkas tema pilgus selget viha.
Jordan mõistis samuti kõike, kuid ei sattunud segadusse ega muutnud meelt. Ta ohkas sügavalt, kallutas pea pisut kõrvale ja lausus vaiksemalt, kuid veendumusega:
“Ainult, palun teid, ilma räpaste vihjeteta. Kui teil on ebameeldiv, siis ma edasi ei räägi, kuid te ju ise palusite!”
Paula heitis käed taeva poole.
“Ei, ei, jätkake! Mul on kohutavalt huvitav, ausõna. Ehk hakkan pärast teie jutustust oma meest paremini mõistma? Jätkake,” kordas ta pisut häält madaldades.
Jordan kehitas õlgu.
Tema õlad… Philippe tundis kerget peapööritust. Kunagi peitus tema jaoks just nendes õlgades naiselik veetlus, need haarasid tema mõtted, ilmusid tema unedes. Sel ajal olid need õlad hapramad ja kõhnemad, kuid nende kuju ja kumerused olid täpselt samasugused nagu siis.
Jordan naeratas unistavalt, vaatas Luisat, Arthurit, Warreneid, eriti ilmeka pilguga Philippe’i, kes kogu selle aja vaikides ühes poosis istus, ning hakkas siis jälle rääkima:
“Philippe meeldis meile kõigile algusest peale: emale, isale, mulle ja isegi mu vennale Basilile. Mitte nii nagu Francis, eelmine poiss. Too ajas nina püsti, praalis oma tohutute teadmistega linnaelust, Basiliga oskas isegi kaklema minna. Philippe vallutas meid oma kasvatatuse ja tagasihoidlikkusega.”
Naine vaatas jälle Philippe’ile otsa ja tema huultel, täidlastel ja värsketel nagu tookord, oli lai naeratus.
“Me saime sõpradeks. Ja terve selle kuu olime kogu aeg koos.”
Nende pilgud kohtusid. Võlujõudude toimel kandusid mõlemad ootamatult kaheksateist aastat tagasi. Philippe sattus sellesse hetke, kui ta astus üle valgusküllase Vermonti maja läve.
Jordan võttis ta uksel vastu just samasuguse naeratusega. Tal oli seljas kahvatukollane lühike kleidike ja jalas punutud plätud. Tema silmade ebatavaline sära haaras Philippe’i otsekohe oma magusasse võimusesse. Ta häbenes pisut, kui oma nime lausus. Jordani põsed õhetasid – ilmselt samuti kohmetusest.
“Ja millega te siis tegelesite?” küsis Paula ja selle peale, kui kohatult ning sapiselt kõlas tema hääl, kortsutas Philippe kergelt kulmu. “Ei olnud teil seal vist kino ega diskoteeki…”
Jordan noogutas.
“Tõsi, kinno viis meid laupäeviti isa. Autoga. Aga diskoteek… Meid isegi vist ei tõmmanud tantsima…”
Ta kehitas õlgu ja vaatas küsivalt Philippe’ile otsa. Too ei vastanud midagi, olles letargilises transiseisundis.
“Me sõitsime terved päevad jalgrattaga, ujusime järves, päevitasime, jutustasime teineteisele millestki,” jätkas Jordan rahulikult.
Philippe kuulas ega kuulnud teda. Ta nägi selgelt, kuidas nad kahekesi istuvad pimedas kinosaalis tagareas. Basil oli jäänud tänavale flipperit mängima, härra Miles sõpradega baari… Näidatakse “Tähesõdasid”, kuid tema ei näe midagi, ei tunne kedagi ammu tuttavatest kangelastest.
Tema peos on Jordani soe käsi, näol tüdruku tuline hingus. Nende nägusid eraldab vaid paar tolli. Iga hetkega jääb see vahemaa aina väiksemaks ja väiksemaks… ja siis kaob ootamatult hoopis. Veel üks kuum suudlus – kui kaua oli seda oodata tulnud! Nauding kestab terve igaviku, segades oleviku unistustega. Silmade ees on pime, süda taob nagu segane, hingata enam ei saa …
“Väga-väga huvitav,” märkis Paula jälle halastamatult Philippe’i illusoorset maailma purustades. “Milliste muinasjuttudega Philippe teid siis kostitas? Kas linnatüdrukutest, kellel ta sel ajal edukalt päid segi ajas?”
Jordan vaatas talle arusaamatuses otsa, nagu oleks kuulnud andestamatut rumalust. Muide, ilma hukkamõistu või halvakspanuta.
“Ei. Ma küsisin temalt kogu aeg New Yorgi kohta, sest tol ajal ei olnud ma kordagi Vermonti piiridest välja saanud.”
Tema hingestatult säravad silmad pilkusid.
“Ta jutustas väga huvitavalt. Tohututest kauplustest, kinodest, klubidest, kontserdisaalidest, kus tal oli olnud õnne viibida. Mäletan, et mina, kui teda kuulasin, kujutasin endale kõike selgelt ette ja põlesin kannatamatusest näha New Yorki oma silmaga… Linn tundus mulle siis palju köitvam kui see tegelikult on. Niimoodi on juba kord inimese kujutlusvõime seatud, eriti just minutaolistel unistajast narridel.”
Ta hakkas naerma ja Philippe’ile tundus taas, et kusagil tema kõrvade juures on helisema hakanud hõbekellukesed.
“Millal siis see ime täide läks?” küsis Paula lihtsat uudishimu teeseldes.
“Ime?”
Jordan kehitas õlgu.
“Millal te esmakordselt New Yorki nägite? Kas vastuvisiidi tegemise ajal?”
Nüüd vestlesid
