nii!” Philippe vaatas paluvalt naisele otsa. “Meie abielu Paulaga on juba peaaegu minevik. Selles pole ju midagi laiduväärset, kui ma sinu tütrega tutvun.”
Jordan elavnes.
“Sel juhul pühapäeval pärast lõunat, nii kella viie paiku. Sobib?”
“Täiesti!” hüüatas julgustatud Philippe. Ja mees, vaadates naisele hüvastijätuks silma, väljus autost ning hakkas sammuma mööda tänavat ülespoole.
3. peatükk
KUI PHILIPPE ÜLE võõrastetoa läve astus, istusid seal vaid Paula ja Hilliardid. Naine nuuksus midagi rääkides ja Barbara silitas ta õlga.
“Philippe!” hüüatas Arthur, kui too oli vaevalt sisenenud. “Lõpuks ometi! Paulal oli midagi hüsteeriataolist. Barbara andis talle rahustit. Kõik on laiali läinud. Meil on samuti aeg minna, kuid me ei tahtnud teda üksi jätta.”
“Aitäh,” pomises Philippe pisarates naist vaadates ja mõningase häbitundega tajudes, et tal ei ole naise vastu mingit kaastunnet.
“Noh, aitab, kallis,” kudrutas Barbara, silitades viimast korda Paula sõrmi. “Pole vaja niimoodi piinelda, mis ka ei juhtuks.”
Ta tõusis diivanilt, kus ta Paulaga koos oli istunud, ja hääletult, peaaegu kikivarvul läks mehe juurde, öeldes Philippe’ile, et saata pole vaja. Ja abikaasad lahkusid.
Paula istus tardunult, vaadates ühte punkti enda ees, samal ajal kramplikult nuuksudes. Tušš voolas mööda tema põski mustade radadena, tursunud silmad olid tunduvalt väiksemaks jäänud.
Philippe mõtles, et kui ta praegu hakkab lahutusest rääkima, upub Paula taas pisaratesse. Kuid teist väljapääsu ta lihtsalt ei näinud – kummi venitada ei olnud mõtet.
“Niimoodi edasi elada ei saa, Paula. Me piiname ju teineteist ja ka meid ümbritsevaid inimesi.”
“Inimesi?”
Paula tõstis järsult pea. Tema silmad muutusid piludeks.
“Kas räägid sellest kergemeelsest tegelasest?”
Philippe pöördus järsult ja põrutas rusikaga vastu lauda. Sellel olev vaas pidi peaaegu maha lendama.
“Sa ei tohi Jordanist niimoodi rääkida, said aru?”
Paula ei osanud mehelt sellist etteastet oodata, seepärast jäi ta kohe vait. Kuid minuti möödudes, tehes silmad võimalikult suureks, prahvatas raevukalt:
“Ei tea, mispärast? Mis ajast peale pean ma tema suhtes väljendeid valima? Ta viis minu nina alt ära mu isikliku mehe, kõigele lisaks veel meie pulma-aastapäeval!”
“Ma ei ole eesel, et mind viia saab!” lõikas Philippe vastu. Otsustusvõimet lisandus talle iga hetkega ja ta teadis juba, et ei loobu oma kavatsusest mitte mingil juhul. “Ma ise läksin Jordanile järele, et vabandada tema ees sinu ebaväärika käitumise pärast.”
“Ja selleks vajasid sa tervet tundi?” hüüatas Paula vihast värisedes. “Huvitav, kuidas sa tema ees siis vabandasid?”
“Ära karju mu peale,” soovitas Philippe karmilt.
Paula pilgutas silmi. Ta huuled hakkasid ootamatult tugevasti värisema, nägu moonutas nutugrimass, silmad aga täitusid jälle pisaratega.
Philippe vaatas teda, tundmata süüd ega kaastunnet. Sel õhtul suri igaveseks kõik, mis teda selle naisega oli sidunud. Ta vaikis mõne hetke, andes Paulale võimaluse emotsioone välja lasta. Seejärel ütles vaikselt, kuid veendunult:
“Täna ei ole kõige parem päev sellisteks selgitusteks, Paula. Ma otsustasin homseni oodata, kuid nüüd ei näe sellel enam mõtet.”
Naine oigas kaeblikult, tardus, vaatas meest pika imestunud pilguga, nagu ei tunneks teda enam. Äkitselt tõmbus ta kühmu ja surus näo diivanipatja. Philippe tundis torget südames. Kuid ta kinnitas endale kindlalt, et sellega on kiiremini vaja ühele poole saada.
“Oled nõus, et meie elu on täielik hullumaja? Alailma ei ole me teineteisega rahul, skandaalitseme iga pisiasja pärast, lapsi siiani saanud ei ole ja kassi ka võtta ei saa. Sina kannatad ja mina ka. Me peame lahutama. Otsekohe.”
“Mida?”
Paula vaatas vapustatult mitu minutit mehele otsa, nagu ei usuks, et mees need saatuslikud sõnad lausus. Seejärel tõstis ta ootamatult käed taeva poole ja hakkas halama:
“Mille eest mind niimoodi karistatakse? Miks ma ei küsinud Luisalt kohe, kes see selline Jordan on? Ei oleks tohtinud teda, raiska, isegi lävele lasta…”
Philippe krahmas naisel käest.
“Jordan ei puutu asjasse,” surus mees läbi hammaste, “jäta ta rahule, kuuled?”
Paula välgutas vihaselt silmi ja hakkas hüsteeriliselt naerma.
“Või ei puutu! Jutusta oma muinasjutte kellelegi teisele, ainult mitte mulle! Mina nii loll ei ole!”
“See ei ole muinasjutt!” kõrgendas Philippe häält. “Mul on juba ammu kõrini sinu norimistest ja rahulolematusest!”
“Aga lahutusest hakkasid rääkima alles täna, kui endist armukest kohtasid! Ma ei imesta, kui saan teada, et sa ka pärast meie pulmi temaga meelt lahutasid. Sellised nagu tema, on kõigeks võimelised!”
“Jää vait!”
Philippe põrutas jälle rusikaga lauale. Seesama vaas hüppas taas üles ning kukkus külili, kuid ei lennanud põrandale, vaid jäi pidama laua äärele.
“Ja ära otsusta inimeste üle enda järgi!”
“Enda järgi?”
Paula hüppas diivanilt püsti ja sirutas käed ette, nagu kavatseks mehe kõri kallale minna.
“Tähendab, sina arvad, et mina, nii nagu see jätis, võin alustada intriigi võõra mehega?”
Philippe oleks talle kõvasti virutanud, kui ta oleks olnud mees. Naiste vastu aga ei tõstnud ta kunagi kätt. Oma raudset reeglit ei rikkunud ta ka praegu. Kuid see ebameeldiv stseen tuli lõpetada, ja otsekohe. Selleks tuli ära minna. Siin majas ei hoidnud teda enam miski kinni.
Naisele vastamata läks ta üles oma kabinetti, võttis dokumendid ja vajalikud asjad, vaatas sisse magamistuppa, pani kiiruga kotti pesemistarbed, üht-teist riietusest ja juba mõne minuti pärast läks uuesti alla.
Paula seisis esikus, toetudes seljaga vastu seina, käed risti rinnal. Tal oli rahulik, mõtlikult kurb ilme. Just nagu juurdleks ta millegi üle.
Vaadates naist, mõtles Philippe:
Kas tõesti on temas ärganud mõistuse hääl? Seda ei saa olla!
Ootamatult moonutas naise nägu raev.
“Tea, et mina ei ole lahutusega nõus!” karjus ta pisut ette kummardudes.
“Seda hullem,” vastas Philippe kõigutamatult. “Tähendab protsess venib. Mina oma otsust ei muuda!”
