armastuse nimel,” sosistas ta.
Jordani põsed kattusid punaga. Ta muutus ootamatult täiesti selliseks nagu Philippe oli teda esmakordselt näinud, puudusid vaid pikad juuksed ja kollane kleidike. Naise pilgus oli tuttav hellus ja kohmetudes pööras ta silmad ära.
“Olgu, sõidame. Mina ju ei vastuta sinu pereelu eest.”
Philippe ei vaadanud akende poole, tal oli täiesti ükskõik, kas naine või keegi külalistest teda näeb. Jordan Milesi teistkordsel ilmumisel tema ellu oli temast saanud otsekui teine inimene.
Kolme minuti pärast kihutasid nad juba autodest tulvil New Yorgi tänavatel. Jordan ei küsinud enam midagi ja oleks nagu unustanud äärmiselt ebameeldiva jutuajamise Paulaga. Teda ärritas hoopis midagi muud, kuid Philippe ei osanud ära arvata, mis just.
Kui imelikult ja ettearvamatult kõik kujunes! Jordan sattus tema teele just sel päeval, kui ta oli ummikusse jõudnuna täielikus meeleheites. Jordan Miles. Tervitus minevikust, lootuskiir, sõõmuke värsket õhku… Ja kõik, mis teda nii väga oli rõhunud ja piinanud, astus ta ette kogu oma värdjalikus alastuses.
Ta ei osanud ettegi kujutada, et teda päästab kõige sädelevam naiste hulgast. Keegi ilmselt saatis ta – nähtamatu, hea võlur.
Jordan peatas auto. Philippe vaatas ringi. Oma mõtetes olles ei jälginud ta teed, ei näinud, kuhu naine ta viib. Üldiselt oli tal päris ükskõik.
Inimtühi roheline tänav. Mõlemal pool tänavat küllaltki uued, puhtad majad.
“Siin elab üks minu sõbranna,” selgitas Jordan pead pööramata. “Ma lähen vist tema juurde. Ta kutsub mind juba ammu külla, aga ma ei ole kuidagi aega leidnud. Tänane õhtu on nagunii vaja kusagil surnuks lüüa.”
Philippe köhatas, püüdes ootamatult segi läinud mõtetes korda luua. Tuli midagi ette võtta, kas tunnistada midagi Jordanile või temalt midagi paluda. Ei tohtinud hetkegi kaotada.
“Ehk pühendad mulle veel paar minutit?” küsis mees, pöördudes näoga naise ja seljaga ukse poole.
Jordan, kes endiselt esiaknast välja vaatas, kehitas õlgu.
“Kui vaja, siis loomulikult.”
“On vaja,” ütles Philippe kindlalt. “Sa ei oska ettegi kujutada, kui õnnelik ma olen, et just sina ja just täna ilmusid minu ja Paula majja.”
Jordan pööras aeglaselt pead ja vaatas imestunult mehele otsa.
“Mul ei olnud aimugi, et ma sinu juurde tulen. Kui Luisa oleks mulle sinu nime maininud, arvatavasti…”
Ta jäi vait ja kergitas kulmu.
“Aga üldiselt ei näe ma selles midagi kuritegelikku, et ma teie majja sattusin. Lõppude lõpuks siis, palju aastaid tagasi meie vahel ju mitte midagi sellist ei olnud… Ja veel…”
Ta vaikis jälle ja pööras kiiresti ära.
“Oled sa kindel?” küsis Philippe naiselt pilku pööramata.
“Milles?”
“Selles, et midagi “sellist“ ei olnud?”
Jordan põrnitses rooli, justkui näeks seal midagi, mida ta enne kunagi näinud ei olnud. Ja hetke vaikinud, vastas ükskõiksena näida tahtes, kuid siiski kummalise kurbusega:
“Igal juhul ei ole sellel mingit tähtsust. Möödunud on palju aastaid. Me oleme nüüd täiesti teistsugused.”
“Mina olen ehk teistsugune,” ütles Philippe ahnelt naise nägu vaadates. “Aga mul on tunne, et sina ei ole põrmugi muutunud.”
Jordan vaatas mehele otsa ja hakkas naerma.
“Tõesti? Kui jube! Näha kolmekümneaastasena välja nagu viisteist – see on juba patoloogia!”
Philippe kummardus pead raputades ettepoole.
“Sa ei saanud vist minust aru. Täpsemalt, ma ise väljendusin valesti. Sa oled vaimustavast tütarlapsest muutunud kauniks naiseks. Kuid see on väline… Kuidas seda sulle selgitada…”
Jordan vaatas talle uuriva pilguga otsa. Philippe’i kihutas tagant soov haarata naine oma embusesse ja liibuda huultega tema suule… Jälle. Üle nii paljude aastate. Kuid peas tagus: sa ei ole veel vaba. Sul ei ole õigust seda teha, pead kannatama… Ja sa ei tea veel, kas ta kuulub kellelegi teisele ning mis peamine – on ta nõus jälle sinu omaks saama. Ära kiirusta, rikud kõik ära. Tegutse ettevaatlikult, samm sammu järel…
“Ühesõnaga, ma vaatan sind ja vaatamata kõigile muudatustele näen sinu pilgus, liigutustes ja naeratuses sedasama viieteistkümneaastast tütarlast. Ta on osanud sinus säilida. Uskumatu!”
Jordan kortsutas kergelt kulmu, kissitas silmi ja naeratas suunurgaga.
“On see hea või halb?”
Tema silmades hakkas särama lapselik kavalus.
Philippe süda läks soojaks.
“See on vapustav. Vaatad sind ja hing laulab. Sind saatis mulle Issand Jumal ise, just kõige raskemal hetkel.”
Ka mees naeratas ohates.
Jordan võpatas.
“Kõige raskemal hetkel? Kas sul on tõsised pahandused? Peale selle, mis praegu juhtus?”
Philippe noogutas ja pööras pilgu kõrvale.
“Paula ja minu pereelu on muutunud tõeliseks põrguks. Niimoodi ei saa edasi minna. See tänane õhtu oli tõeline tsirkus. Ainult Paulale võis pähe tulla meie pulma-aastapäevaks pidu korraldada ja külalisi kutsuda.”
Jutule järgnes vaikus. Philippe tundis, et Jordan tahab midagi ütelda, et teda toetada, kuid ei leia õigeid sõnu. Ta oli ka varem kaastundlik, osavõtlik ja taktitundeline.
“Me peame lahutama,” ütles Philippe, vaadates mitte midagi nägeva pilguga aknast välja. “Just täna võtsin vastu kindla otsuse.”
“Lahutus – see on karm katsumus,” pomises naine, hakates sõrmedega roolil trummeldama. “Tean oma kogemustest.”
“Sa olid abielus?”
“Jah,” vastas Jordan viivitamata. “Tervelt kaheksa aastat.”
“Ohoo!” hüüatas Philippe, tundes, et südamesse hiilib alatu tunne.
Armukadedus. Ta armukadetses naist, ta ei soovinud isegi mõelda sellele, et too ühel ilusal päeval, riietatuna valgesse kleiti, ütles mingisugusele teisele mehele “jah” ning otsustas oma saatuse tollega siduda. Muide, loota sellele, et kõik need aastad oli see suurepärane naine üksi olnud, oli küll naiivsuse ja rumaluse tipp.
Ootamatult kujutas Philippe ette, et nende tutvus ei ole kunagi katkenud. Et tema elus ei ole olnud Paulat ega teisi sõbrannasid – ainult Jordan. Õnnes ja õnnetuses. Võimetusest minevikku muuta surus ta käed rusikasse.
“Miks sa mulle ei kirjutanud?” küsis mees äkki, meenutades, kuidas nende romaan oli lõppenud.
Jordan
