sõbranna vastu löönud lõkkele juba enne tutvumist, kui ta mõistis, et Philippe tunneb naist.
Ta oleks tahtnud Jordanist välja tirida rohkem üksikasju, millest oleks võimalik punuda räpane lugu – igavene etteheide Philippe’ile.
Kõik mõistsid, milleni see Jordani avameelitsemine viib ja ootasid sekkumata, samas uudishimu ja kartusega asjade käiku jälgides.
“Millal ma esimest korda New Yorki nägin?” kordas Jordan mõtlikult küsimust. Ta ei naeratanud enam, püüdes Philippe’i poole mitte vaadata. Hõrgutistega kaetud laua taga tundmatutest inimestest ümbritsetuna hakkas tal aina ebamugavam.
“Ma tulin siia paar aastat tagasi. Kolledžisse astuma.”
“Ja kas astusite?” puuris Paula pilguga noort naist.
Philippe nägi, et tema abikaasa on valmis skandaali korraldamiseks iga pisiasja külge haakuma ning oli juba valmis teda otsekohe paika panema.
“Jah, astusin.”
Jordan kehitas õlgu. Ta ei tundnud endal mingit süüd ega mõistnud, miks perenaine tema vastu nii okkaline on. Ent kuigi ta tuju läks ära ja ta muutus pisut kohmetuks, käitus ta ikkagi sõltumatult ja väärikalt.
Philippe ei saanud kuidagi teda imetlemata jätta, isegi siis, kui ta naise poole ei vaadanud. Kaheksateistkümne aasta jooksul oli naise elus loomulikult paljugi muutunud. Võib-olla oli ta mehele läinud, kasvatas lapsi ja millestki muust enam ei mõelnudki. Imelik, kuid see ei kohutanud ega hoidnud teda tagasi.
Ta ei osalenud vestluses, ei väljendanud midagi pilgu ega sõnaga, kuid oli kindel selles, et tänane õhtu saab nende jaoks uue, täiskasvanuromaani alguseks. Naljakas. Ta on ju abielus ega tunnista truudusemurdmist.
Ei hirm ega kimbatus, nii kummaline kui see ka polnud, teda enam ei piinanud. Ta kartis vaid üht: et Paula korraldab skandaali. Põhjus, miks külalised täna nende majja olid kogunenud, teda ei erutanud. Tal oli selline tunne, nagu oleks tähtsaim vestlus nende abielu teemal lõpuks seljataga.
“Tuleb välja, et mitte ainult linnas ei valmistata ülikooli astumiseks hästi ette!”
Paula laksutas keelt.
Philippe heitis talle ähvardava pilgu, sest salvates ja õelutsedes oli ta juba üle piiri läinud. Kuid Jordan ei võtnud Paula sõnu solvamisena. Igal juhul vastas ta rahulikult, vaadates Paulale silma.
“Minu arvates sõltub kõik omaenda soovist ja visadusest. Kui sisseastumiseks korralikult valmistud, pole midagi karta.”
“Täiesti õige,” toetas teda Luisa julgelt vestlusesse sekkudes. “Õppisime Jordaniga kolledžis koos. Tema hinded olid paljudes ainetes paremad, vaatamata sellele, et olen kogu elu New Yorgis elanud ja Manhattanil põhikooli lõpetanud.”
“Te õppisite koos?” Paula ajas silmad suureks. “Miks me siis Jordaniga alles täna tutvusime?”
Luisa kergitas oma sirget musta kulmu.
“Kui ma üliõpilane olin, me ei suhelnud ju sinuga. Jordan aga lõpetas kolledži ja sõitis New Yorgist ära. Tagasi pöördus ta alles poole aasta eest.”
Paula jäi millegi üle mõttesse. Philippe märkas, kuidas tema õhukesed ninasõõrmed võpatasid. Tähendab, temas kees raev.
“Niisiis, kõik ootavad järge!”
Ta heitis pea selga ja suunas võidukas-vihkava pilgu Jordanile.
“Philippe ja Jordan, teine osa!”
Jordan kergitas pisut kulmu ja naeratas hajameelselt.
“Millest te räägite?”
Paula naeris tigedalt. Ta oli juba sellises olukorras, kus unustas täielikult, et teiste juuresolekul tuleb näidata end parema, lahkema ja hellemana. Nüüd ei saanud teda enam miski peatada: ärritus ja meeleheide – kõik ajas ootamatult üle ääre, kaela süütule ohvrile.
“Sellest, kuidas te New Yorki saabudes otsisite üles noorpõlvesõbra ja panite hakkama juba enam mitte lapseliku romaani!” purskas ta. Ta silmad pildusid välke, huuled kõverdusid saatanlikus irves. “Sellest tahtsite arvatavasti vaikida? Arvasite, et ma ei oska ära arvata, kas jah?”
“Paula!”
Philippe, kes siiani oli vaikinud, ei suutnud enam kannatada.
Naine vaatas talle väljakutsuvalt otsa, kuid taltus siiski.
“Vabandust, et niimoodi välja tuli,” ütles Jordan, heites pika väljendusrikka pilgu üle laua taga istujate, vaatamata Paula ja Philippe’i poole. “Ausõna, mul ei olnud mitte midagi halba plaanis.”
Ta kehitas õlgu ja naeratas kurvalt.
“Ma ei tahtnud üldse siia tulla… Võõras maja, tundmatud inimesed. Kuid Luisa käis peale ja sellepärast ma… Muide, rumal on praegu süüdlasi otsida. Ma vist lähen. Nii on arvatavasti parem.”
Luisa raputas meeleheitlikult pead. Kuid Jordan tõusis ja patsutas sõbrannat õlale.
“Nii on parem,” ütles ta hellalt ja samas kindlalt. “Kuuleme jälle!”
Paula asetas oma käed rinnale risti, surus huuled kokku ja puuris pilguga lauda. Kogu oma olemusega ütles ta: kao siit, ja kiiremini! Ilma sinuta on tõepoolest parem.
Teised jälgisid vaikides ja vaimustusega Jordanit. Too käitus lihtsalt ja väärikalt, justkui ei tunneks end üldsegi solvatu ja alandatuna.
“Head õhtut kõigile!”
Luisa tahtis toolilt tõusta, kuid Jordan peatas ta žestiga.
“Ära mind saada, leian ise tee.”
Ta naeratas, pilgutas silma, tuli laua tagant ära ja astus kergel kindlal sammul ukse poole.
“Jordan!” hüüatas Philippe endalegi ootamatult, kuid tundes, et teisiti ei saa.
Jordan peatus võõrastetoa uksel ja pööras aeglaselt pead. Hetke valitses pingeline vaikus.
“Oota!”
Philippe hüppas toolilt püsti, jõudis mõne sammuga Jordani juurde, võttis tal tugevasti randmest kinni ning viis ta esikusse.
“Sa oled hulluks läinud! Kas sa saad aru, mida sa teed?”
Kui nad ukse taha jõudsid, tõmbas Jordan järsult käe ära ja nõudis:
“Mine külaliste ja naise juurde tagasi, ära tee rumalusi!”
“Oled sa autoga?” küsis Philippe, nagu ei olekski naise sõnu kuulnud.
“Jah, kuid mis see siia putub?”
Jordan püüdis mehele silma vaadata, kuid too põrnitses otse enda ette ja liikus kiirustades edasi värava poole, mille taga seisis tee ääres mitu autot.
“Vii mind siit ära,” palus Philippe, kui nad kõnniteele olid jõudnud, ja peatus sinise Ford Falconi juures. “Kas või natukeseks ajaks, veerand tunniks.”
“Ei,”
