Miles,” lausus naine.
“Philippe.”
“Väga meeldiv!”
Naine järgnes sõbrannale võõrastetuppa ning hakkas seal tervitama ja tutvuma perenaise ning teiste külalistega. Philippe jäi hetkeks esikusse. Temaga toimus midagi arusaamatut.
Mälestused sõidust Vermonti tõusid kujutlusse nii eredalt, et ta tundis – ta läheb hulluks, kui ei saa ükskõik millise hinna eest kas või korraks tunda nende huulte soojust.
Kergelt jahmununa peletas ta imelikud mõtted eemale ja läks tuppa tagasi. Jordan ja Luisa võtsid koha sisse otse tema vastas. See ühtaegu rõõmustas teda, kuid ajas ka segadusse. Paula, justkui midagi kahtlustades, hakkas hoolikalt jälgima Jordanit ja mehe näoilmet. Teised ei märganud midagi, kui, siis ehk Silvia välja arvata. Ta vaatas nüüd Paulat ja Philippe’i tähelepanelikumalt, tõmbamata endale siiski erilist tähelepanu.
“Suurepärase paari terviseks!” kuulutas jälle püsti tõusnud Arthur. “Olete meil toredad, arukad sõbrad! Teile külla tulles süda rõõmustab!”
Jama! mõtles Philippe vastu tahtmist püsti tõustes. Mida iganes, aga rõõmust on meie majas küll puudus.
“Elage kaua ja sõbralikult, et kõik teid kadestaksid,” jätkas Arthur vaimustatult. Ta oli hea ja mitte rumal inimene, kuid olles hellitatud heaoluga targa naise poolt, oli ta täielikult kaotanud oskuse näha võõraid muresid.
“Viis aastat koos! Kui palju ja samas kui vähe!”
Philippe põrnitses veinipokaali, kuid silmanurgast jälgis Jordanit. Naine naeratas Arthurit kuulates. Seejärel, pöörates ootamatult pilgu talle, Philippe’ile, Jordani nägu muutus. Ta mõtles pisut ja hüüatas seejärel rõõmsalt:
“Philippe? Te ütlesite, et teie nimi on Philippe?”
Kõigi pilgud pöördusid. Naine surus käed vastu rinda ja naeratas vabandavalt Arthurile.
“Andke andeks, jumala pärast! Ma katkestasin teid. Teie öeldud toost oli suurepärane. Joome kõigepealt.”
Philippe tänas teda mõttes. Nüüd, kui Arthuri sõnad, mis olid välja paisatud intrigeeriva hüüdena, lendasid kõigil peast, kadus ka vajadus kujutada end õnneliku abielumehena. Ühe lonksuga pokaali tühjendanud, asetas Philippe selle lauale ja istus.
“Ega me juhuslikult tuttavad ole?” küsis Jordan, vaadates meest oma säravate elavate silmadega. Sellised silmad on tundlikel ja kirglikel natuuridel, nendel, kes kõrge vanaduseni jäävad nooreks ega kaota oskust imestada.
“Tuttavad?” kordas Philippe aeglaselt, tundes end täieliku tolana.
“Kas teie perekonnanimi pole mitte Hadway?” tundis Jordan huvi ja tema silmad särasid veel enam.
Paula aga võttis esimese ette juhtunud asja – Jordani kingitud gerbera – ja hakkas seda näppude vahel keerutama.
“Hadey,” täpsustas Philippe, teadmata, kuidas käituda.
Jordan hakkas õnnelikult ja siiralt naerma ning tema hõbedane sillerdus täitis kogu toa.
“Tähendab, oleme tõepoolest tuttavad. Esimesel hetkel ma teid, see tähendab sind… Me olime “sina” peal, kohe tuletad meelde… Üldiselt, ma ei tundnud sind ära.”
“Olen ma siis nii tugevasti muutunud?” küsis Philippe silmi kissitades.
Paula heitis tema poole kiire pilgu, kuid samas pöördus ära ja pani gerbera käest.
“Sulle tuli meelde… Ei noh, mitte just tugevasti,” pomises Jordan teda vaadates ja ikka veel naeratades. “Kuigi, loomulikult oled sa muutunud. Nii palju aastaid on ju möödunud…”
Ta tõmbus kühmu, nagu oleksid pealetungivad mälestused külmavärinaid tekitanud või oleks ta liialt närvitsenud.
Philippe’i haaras tugev soov haarata Jordanil käest, viia ta siit ära kuhugi eraldatud kohta ja kaua-kaua rääkida talle sellest, et mitte ühegi teise naise vastu maailmas pole ta tundnud sellist tugevat tunnet nagu tema vastu.
“Hei…” venitas Christine vaikust rikkudes. “Rääkige siis, kui juba alustasite, millal ja millistel asjaoludel te tutvusite. Olen valmis kihla vedama, et kõik põlevad uudishimust.”
“Tõepoolest.”
Luisa ei suutnud sõbrannalt oma hämmeldunud pilku pöörata.
“Ja-jah,” kinnitas Paula tehtud lõbususega. “Kohutavalt huvitav oleks saada teada oma isikliku mehe seiklustest, seda enam pulmapäeval.”
Ta hakkas tehtult naerma.
“Ah, jätke järele. Seda ei saa seikluseks nimetada,” vaidles Jordan pead raputades vastu. “Esiteks olime me liiga noored ja kogenematud…”
Tema huultele ilmus taas naeratus ja tema pilk peatus Philippe’il. Ta nagu küsis mehelt luba nende ühise saladuse jagamiseks.
Philippe oleks nagu mõneks hetkeks reaalsusest välja langenud. Ebameeldivustunne ja mõtisklemine selle üle, mida teha, kadusid ootamatult, lahustudes Jordani mõistatuslikult sädelevas pilgus ning siiralt võluvas naeratuses. Kas Jordan on muutunud nende pea kahekümne aasta jooksul? Philippe ei osanud sellele vastata. Tema ees ei istunud teismeline tütarlaps, vaid õitsvas eas naine. Kuid temast hoovas Vermonti päikese soojust ja mitte millegagi võrreldavaid looduse lõhnu.
Jordanil olid laiavõitu põsesarnad ja kerge kühmukesega nina. Kuid need koos tema ebatavaliselt kirgaste silmade ja valmisolekuga iga hetk naeratada tundusid mitte vea, vaid väärtusena. Paksud pruunid juuksed oli ta nüüd õlgadeni lõiganud, ripsmeid värvinud ja lauge pisut pruuniga toonitanud. Philippe vaatas Jordanit ja nägi temas, täiskasvanus ja sõltumatus, sedasama noort järve ääres sirgunud tüdrukut. Too elas Jordanis tänapäevani, seda oli Philippe valmis vanduma.
“Aga teiseks?” küsis Paula naljatlevalt, kuid samal ajal nõudlikult, rikkudes hetke võlu.
“Mida?”
Jordan vaatas talle arusaamatuses otsa.
“Jutustage edasi,” soovitas Paula justkui naljatamisi. “Esiteks – olite noored ja kogenematud. Aga teiseks?”
“Ah jaa…”
Naine vaatas Philippe’i.
Mees oli silmad pisut kissi tõmmanud, nagu püüdes öelda, et on isegi õnnelik, pajatades uudishimulikele nende lugu.
Sai aru! Selle üle, et aeg ei olnud jätnud Jordanit ilma oskusest tema mõtteid lugeda, oli Philippe väga õnnelik. Paula püüdis mehe pilgu kinni ja kõike taibates pigistas oma niigi õhukesed huuled veelgi tugevamini kokku.
Jordan ohkas.
“Aga teiseks – meie suhtes ei olnud märkigi labasusest.”
Ta vaatas Philippe’ile otsa ja nägi tema näol nende suhte peegeldust, mis mälestustes ka tema hinge tagasi pöördusid.
“On ju nii?”
2. peatükk
