Raadik
11. Mati Rebane
12. Katrin Saukas
13. Ülle Side (Kaljuste)
14. Imbi Süvalep (Herm)
15. Villu Tari
16. Maret Tuurmaa (Mursa)
17. Anne Veesaar
18. Marika Vernik
19. Krista Viirand
Kursuse juhendaja Merle Karusoo
Tudengid mänguhoos: Hommik Teatrile pühendatud mälestusõhtul (1977) esinevad I tööline (Madis Kalmet), naine (Katrin Saukas) ja II tööline (Arvo Kukumägi).
Kaks hetke diplomietendusest “Puud olid, puud olid hellad velled” (1979), kus Kukul oli täita meespeaosa: Hind (Arvo Kukumägi), Ell (Anne Veesaar) ja Jaan (Ain Lutsepp).
Kursusekaaslane
Ülle Kaljuste:
Meil oli koolis ikka jube range kord, Karusood kartsime, ta tundus nii õudselt range ja reeglipärane. Põhjus võis olla ka see, et Karusoo ise just lõpetas kooli ja hakkas kohe uut kursust õpetama. Ju ta siis püüdis kange pedagoog olla.
Kuku:
Merle Karusoo oli tore naine. Nõudlik. Karm. Minu suhtes ei olnud karm, ma ei lasknud olla. Kui ma esimesel kursusel hakkasin kino tegema, siis Karusoo usaldas mind, ütles, et ainult mind ta lubab, teeb erandi. Ütlesin talle, et muidu ma lähen koolist minema.
“Koolitöös, kus Kuku mängis don Juani teenrit Sganarelle´i, oli ta ka väga naljakas. Tal on selline füsiognoomia, mis mõjub naljakalt, ja kui tal on närv taga, hirmus tõsiselt ta ju teeb…” meenutab Ülle Kaljuste, kes diplomietenduses “Don Juan” mängis Donja Elvira rolli.
Kursusekaaslane Ülle Kaljuste:
Teisel või kolmandal kursusel pidime erialaeksamiks ette valmistama monoloogi. Kuku luges
Tšehhovi monoloogi “Tubaka kahjulikkusest”. See oli nii pööraselt naljakas! Nägin seda päev enne eksamit, kui kursusekaaslased said üksteise töid vaadata. Ma olin kõveras, tooli pealt alla kukkumas.
Minu meelest ei teinud ta nalja, vaid kõik asjad langesid kokku. Tema kuju, see surmtõsidus, meeletu närv ja tekst ise. Ta värises ja muudkui rääkis. See mõjus nii kohutavalt naljakana, et ma tegin naerust püksi. See on ainuke kord elus, kui ma olen naernud endale tilgad püksi.
Diplomietendus
“Poiste sõidud”: Poiss, kes sõidab koju (Arvo Kukumägi), Tüdruk (Maret Tuurmaa, praegu Mursa) ja Kotipoiss (Tõnu Oja).
Elu parim etendus
Kuku meenutab: “Etendusele “Poiste sõidud” tulin kuskilt filmivõttelt, purukaine, aga hirmväsinud. Mängisime kotipoisse. Tõnu Mikiver oli ainuke näitleja, teised olid kõik koolilapsed. Peaaegu terve esimese vaatuse oli Tõnu monoloog, meie pidime seni lava taga pikutama ja õigel ajal välja tulema.
Korraks suigatasin… ja selle ehmatuse peale ma arvan, et see on mu elu parim etendus! Ma puhkasin selle kolme või viie minutiga, muutusin värskeks, erksaks, kõik meeled valla. Jõudsin õigel ajal lavale. Sisetunne oli nii vapustavalt hea, et kui ma seda rolli esitasin, siis oli saal vait nagu vaakum.”
Kuidas filmimise ajal Kuku rinnale näki-tätoveering meisterdati? “Linoollõige, tehti tindiga kokku ja pläraki rinnale. Nii igal hommikul,” meenutab Kuku.
Esimene armumine filmikunsti: “Tätoveering”
Kuku tegi filmidebüüdi 18aastasena, mängides Margust filmis “Tätoveering”, mis on kolmas novell noorte režissööride kassetil “Karikakramäng” (1977).
“Tätoveering” – see film mind sünnitas. Selle tegemine oli nagu unenägu. Esimene armastus on kõige võimsam. Ma armusin kõrvuni kinematograafiasse.
Kuna see oli Peeter Simmi debüütfilm režissöörina, siis pidi keegi olema juhendaja. Filmi kuraator oli Andrei Tarkovski ise, Moskvast määratud. Alguses pidi Marguse rolli mängima Hannes Kaljujärv, aga Tarkovskile ta ei sobinud ja hakati otsima uut osatäitjat. Olin siis esimesel kursusel, kui sain kutse tulla kinoproovi. Tagantjärele kuulsin, et mind oli soovitanud lavakõne õppejõud Kalju Orro.
Mul lõi tohutu värina sisse, et äkki trehvab. Läksin kutses nimetatud ajal Tallinnfilmi võttepaviljoni, pulss lõi nagu vormelisõitjal enne starti. Minust tehti pilte ja kästi lugeda Hamleti monoloogi. Lugesin hästi teatraalselt. Simm ütles, et võta hoogu maha. Me olime sel ajal kõik algajad, nii mina kui Peeter Simm kui operaator Arvo Iho.
Paari päeva pärast öeldi, et vaat nii, siin on lugu, loe läbi ja hakkad mängima. Mulle anti üks kuu ettevalmistusaega.
Siis sõitsin liinibussiga Paidesse, sinna tuldi mulle järele ja viidi Järva-Jaani, kus oli esimene võtteõhtu. Kinosnikute kamp istus suure pärnapuu all, mingid veinid ees. Südamlik seltskond, mind võeti väga hästi vastu.
Pärast esimese kaadri filmimist löödi taldrik vastu kaamerat puruks, et film õnnestuks. See on traditsioon, mida tänapäeva tattninad enam ei tea. Kui ma ise juhtun olema mõnes filmis esimesel võttepäeval, siis võtan igaks juhuks taldriku kaasa. Noorte koolitööde puhul olengi taldrikuid puruks löönud. Et see tooks õnne!
Filmimine kestis kuu-poolteist, oli aega süveneda. Mul olid tikksirged rokkari juuksed, aga rolli pärast aeti kiilaks, ja pärast seda läksid mu juuksed lokki. Peeter Simm, kes mängis filmis ühte väikest episoodi, ajas solidaarsusest ennast ka kiilaks. See pani mu hinge võbelema, et vaat on mees! Sealt algas meie sõprus ja usaldus.
Moskvast oli kohale tulnud tolle aja tippnäitleja Larissa Udovitšenko – Larka –, kellesse ma ära armusin. Mitte mustlastüdrukusse, nagu Simm väidab! Tegin Marguse rolli iseenda pealt ning armumine Larkasse paistis ekraanil välja nii, nagu ma oleksin olnud mustlastüdrukusse armunud.
Larka oli noor, atraktiivne ja rinnakas ukraina naine. Sain temaga jaanipäeval korra tantsida, pärast kõht valutas, uni ja söögiisu olid kadunud. See armumine oli nii võimas! Platooniline, ma ei öelnud talle midagi. Tema oli küps naine, aga mina olin poisiklutt. Eks mul oli sellal oma pruut ka.
See oli meeldiv, et juba esimese filmi eest sain kriitikutelt kiita. Kui seda kodukandis näidati, siis rahvamaja oli pungil täis, tehti isegi lisaseanss. Ma ise olin sellal linnas koolis, aga hiljem sõpradelt kuulsin, et kui mind ekraanil peksti, siis isa oli röögatanud: “See ei ole võimalik, et minu poega pekstakse!” Ta võttis seda kõike nii südamesse.
Režissöör Valentin Kuik:
Kukut
