Kärdlas Rannapaargu kõrtsis linnaplikasid noolimas, ostsin endale selleks spetsiaalselt tviidülikonna. Mulle meeldis seal tantsu lüüa ja kohalikega vestelda. Ja õlletoas olid kohalikud mehed nagu mesilased muru peal ja rääkisid nii imelisi lugusid. Ma ammutasin sealt palju rohkem kui malevarühma huugamisest.
Malevas sain ma ühe kraanajuhiga heaks sõbraks. Minust kaks ja pool korda vanem mees, väga täpne kraanajuht. Ta tuli igal hommikul tööle: “Tere hommikust, Kuku, lähme nokka plagistama!”
Objektilt umbes 150 meetri kaugusel kännu all oli tal alati Lõunamaise likööri pudel. Mina kui tema sõber pidin temaga kaasa minema, kas ma siis lonksu võtsin või ei võtnud. Aga tema enne tööpäeva ei alustanud, kui oli noka ära plagistanud, sest “muidu ma ei pane seda kivikoormat täpselt sinna, kuhu peab”.
Sõber ja malevakaaslane Ilmar Kruusamäe, kunstnik:
Esimene kohtumine Kukuga oli Hiiumaal malevas. Kuku tuli sinna teistest hiljem, otse filmivõtetelt. Ta toodi sadamast kohale mootorrattaga. Mina pidin just minema rühmale leivakombinaadist leiba ja saia tooma. Kuku tuli kohe kaasa. Vantsisime kahekesi saiade-leibade järele, arutasime maailma asju. Kombinaati oli meie juurest ikka paar kilomeetrit, sinna ja tagasi. Meil oli mõnus õhtupoolik.
Sellest ajast peale, 32 aastat, oleme väikeste vahedega pidevalt suhelnud. Alati on need kohtumised olnud hästi mõnusad. Temaga on hea suhelda, ei pea hakkama vahepealset aega tõlkima.
Malev oli põnevaid hetki täis. Uimerdamist ja igavust ei olnud. Tempokas, põnev, lõbus tudengielu. 1978. aasta suvel malevas tehtud fotodest tegin 2008. aasta suvel näituse “Kolmkümmend aastat hiljem”. Kuku oli seal põhitegelane, nii töö- kui vaba aja piltidel.
Otsekohesus, ausus, siirus, hästi arenenud õiglustunne – Kuku tõekspidamistes oli see kõik juba olemas, kui ma temaga tuttavaks sain. Tema olek on endine. Oma 50. aasta juubelil pidas Kuku kivi otsas kõnet ja ütles: “Ma tean, et ma näen välja nagu 70, aga mu hing on endiselt 16.” Sellega on kõik öeldud.
Naiseks kostümeeritud Arvo Kukumägi (paremalt esimene) osales naiste jalgpallimängus. “Mind võeti päris naise pähe, kuni ma lõin väljaku teisest otsast täitsa kogemata värava. Siis läks asi jamaks,” meenutab Kuku. Ilmar Kruusamäe täiendab: “Kõik hakkasid Kukut kallistama ja musutama ja siis tuli välja, et midagi on väga imelikku.”
Siin me oleme! Tänased malevapulmalised, tulevased näitlejad, kirjanikud, produtsendid ja muidu toredad inimesed.
Raivo Suviste
Guido Kangur
Arvo Kukumägi
Kärt Hellerma
“Sõitsime bussiga teise rühma malevapulma ja meil oli õudne põiekas, sest me jõime kogu aeg õlut. Läksime korraks bussist välja, et põit tühjaks lasta. Selle minuti jooksul on need pildid tehtud. Ega meil olnud aega pool päeva poseerida!” meenutab Ilmar Kruusamäe.
Ilmar Kruusamäe
Arvo Kukumägi
Guido Kangurb
Jaak Ojakäär
Pioneerijuht Liina Aasa (Reet Paavel) südamesse külvas Mait Kukemeri (Arvo Kukumägi) midagi sootuks õrna ja plaanivälist.
“Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari
Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on “õigus”?
Režissöör Peeter Simmi film “Ideaalmaastik” (1980) ei anna mustvalgeid vastuseid. Peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri alles otsib oma teed. Puhas ja siiras nägu, pikad mõtlikud pausid – ja seda vaadates ei hakka igav! Vastupidi.
1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati “Ideaalmaastikku” kõrgelt: Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.
Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav ja oluline teema.
Võtete alguses pidin jooksma ja lööma jalgpalli eemalt kaamera suunas. Operaator Arvo Iho kaameraga lamas maas ja filmis hästi madalalt, et poriloigu veepeegeldus jääks näha. 20 meetri kauguselt lõin, koba peale. Pläraki! Otse vastu kaamerat.
Iho nokkmüts ja kaamera kompendium – plekist kate, mis varjab objektiivi otsese päikesevalguse eest – lendasid mudaauku. Mõtlesin, et nüüd, kurat!, lõin kaamera pooleks, ja mul tuleb see, kurat!, kinni maksta! Aga katki ei läinud midagi, tuli ainult porist puhastada.
“Ideaalmaastikus” oli palju improvisatoorset. Mis aga pähe tuli, seda filmisime. Ei läinud päris Karl Helemäe stsenaariumi järgi. See oli liiga punane.
Ma ei pea “Ideaalmaastikku” oma parimaks rolliks. See tuli mul ludinal ega valmistanud mingit raskust. Improvisatoorselt, lõbuga pooleks. Hea kambavaim oli.
Filmimise ajal elasime paar kuud Vihula mõisa lähedal kohalike inimeste kodudes. Mina elasin koos Peeter Simmi ja Arvo Ihoga toreda memme juures, kes küttis meile sauna. Kogu aeg olime kolmekesi ninapidi koos. Sundisin Simmi ja Ihot metsajooksu tegema. Vabal ajal korraldasin seal igasuguseid spordivõistlusi, näiteks kuulitõuget. Simmiga tegime jalgrattatuure, käisime Viitna kõrtsis tantsu löömas ja tüdrukuid taga ajamas.
Tore aeg oli, aga mulle kohutavalt raske. See oli 1980. aastal, mul oli nii kahju, et ei näinud olümpiamänge. Mul oli topeltkoormus: kino oli vaja teha ja teatris käisime ringreisil diplomietendustega. Sõitmist oli jõle palju. Teatrietendus lõppes õhtul kell üksteist, siis sõitsin mitu tundi kuskilt Võrust või Viljandist sinna Rakvere taha Vihulasse, sain paar tundi magada ja pidin juba triklis olema. Klopiti üles ja tuli võttele minna. Tihtipeale pidin päeval kella nelja ajal jälle etendusele sõitma.
Bussijuht oli härra Peebel, hüüdnimega Rase Part, kuna ta oli meeter viiskümmend pikk ja hästi suure kõhuga. See oli legendaarne bussijuht, tal oli medal: 30 aastat sõitmist ilma ühegi avariita. See oli nii kurnav, et ta kogu aeg rääkis. Ma oleksin tahtnud magada, mul oli järgmine päev võte, aga ta ei lasknud, kogu aeg lobises, mingeid roppe lugusid ja… see oli piinade piin! Talle võis öelda, et lase magada, aga ei, ikka lobises. Täpselt iga tunni aja tagant tegi ta pausi. Pidas masina kinni, toksas kinganinaga kõik kummid läbi, võimles viis minutit ja sõitis siis edasi, umbes 30–40 kilomeetrit tunnis. Tagantjärele on see kõik nii naljakas.
“Ideaalmaastiku” eest sain Nõukogude Liidu aasta parima meesnäitleja preemia. Mina olen selle preemia kõige noorem laureaat läbi aegade. Nõukogude Liit oli tollal nii rahvaarvult kui pindalalt suurem kui Ameerika, nii et see oli tohutu tunnustus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен
