suures plaanis oli juba kogu Kukumägi olemas. Ingmar Bergman on öelnud, et kinos on näitleja aadlimärk suur plaan. See oli aadlimärk. Esimese filmiga oli Kuku Eesti filmikunstis oma silmade ja näoga nii võimsalt sees, et kõik kohe tundsid teda. See kiirgas annet.
Marguse (Arvo Kukumägi) arglikõrn tunne mustlastüdruku (Zoja Tsjurilo) vastu:
puhkemine…
õitseaeg…
ja poisi isa karmikäeline vastulöök.
Sõber Peeter Simm, filmi “Tätoveering” režissöör:
Kuku armub nii siiralt. Lapsemeelne inimene. Minu meelest armus ta “Tätoveeringu” ajal kordamööda mõlemasse naispartnerisse, mustlastüdrukusse ja Larissa Udovitšenkosse, kes on praegu Venemaal pööraselt kuulus näitlejanna.
Õde Ilme Piirisalu:
Saatses oli saal alati puupüsti täis, kui näidati mõnd filmi, kus Arvo mängis. Kogu külarahvas läks vaatama, ka need, kes muidu kinos ei käinud. Meie küla poiss, sellepärast!
Töö näitlejaga: režissöör Peeter Simm pügab paljaks peategelase Kuku pead. Tegevust jälgib operaator Arvo Iho (seisab paremal) valvas silm.
Meri põlvini: metsavend Tõnu (Arvo Kukumägi) lõõgastushetk koos lõbusate tüdrukutega, keda mängivad Katrin Saukas (vasakul) ja Merle Talvik.
Hommikutervitus “Metskannikeste” moodi: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!”
Filmis “Metskannikesed” (1980) üht peaosalist, metsavend Tõnu mängides kiirgab Kuku näost erilist süütust ja siirust. Ka siis, kui julgeolekutöötajat kehastav Tõnu Kark tõmbab uppumisohus metsavenna veest välja, teatab Kuku naiivselt-lihtsalt, helge naeratusega: “Ei mina upu! Mustlaseit ennustas mulle, et ma suren maa ja taeva vahel.”
Nii juhtubki: filmi lõpus ripub see helge naeratusega poiss maa ja taeva vahel, köis ümber kaela.
Filmi režissöör Kaljo Kiisk kutsus mind Pöögelmanni tänavale Tallinnfilmi võttepaviljoni ja ütles: “Terrvist, Kuku, mul on sulle roll!” Ta pani käe mulle laubale ja tõstis juuksed üles, need olid mul siis hästi pikad ja lokkis: “Voh, väga hea, sul on kõrge laup. Rohkem me ei räägi.” Ta oli natuke napsine. Ja nii kinnitati mind kohe rolli peale, mingeid proove ei pidanud tegema.
Filmimise ajal asus meie baas Jõhvis, võtted olid Kuremäe kandis, soodes ja tuhamägedes. Leidsin Jõhvis kilpkonna, roomas vaeseke tänaval. Ma ei saanud mööda kõndida, eluaeg olen tänavalt mahajäetud loomi päästnud. Viisin kilpkonna hotellituppa, andsin talle juua ja süüa. Ma olin ahastuses, et nüüd ei saagi rolli teha, pean kilpkonna eest hoolitsema, ei saa ju lasta loomal ära lõppeda. Õnneks elas Jõhvis tuttav tudengineiu, kellele sain kilpkonna edasi kinkida.
Selle filmi ajal tekkis tunne, et kogu meeskond on nagu üks pere, mis kino puhul on õudselt tähtis. Õhkkond ja kamp ja olustik – kõik oli väga lahe. Kaljo Kiisaga oli mul hea klapp. Tollal oli mu isa veel elus, aga Kaljo oli nagu teine isa. Ta usaldas ja toetas mind, ja kui mul oli vaja vaba päeva, siis võimaldas selle.
Metsavend Tõnu rolli tegemine läks mul ludinal. Sain stsenaariumi varakult kätte ja mul oli pikalt aega ette valmistada. Oli aeg ja teema mis ta oli – ajast üle ei hüppa –, aga see on üks väheseid rolle, millega ma olen enam-vähem rahule jäänud. Ütleme, et olen 80protsendiliselt hakkama saanud. Alati taotled maksimumi, aga vahel, sinust mitteolenevatel põhjustel, suudad realiseerida ainult 30 protsenti. See roll sisendas mulle enesekindlust. Andis usku, et ma võiksin kinotööd teha.
See oli KGB tellimusfilm. Tõnu Kark sai selle eest veel KGB medali. Tõnul ei olnud tollal autojuhilube, aga ta ostis endale punase Žiguli. Selle medali pani ta pintsaku revääri alla ja kui miilits tema auto kinni pidas, siis Tõnu näitas KGB medalit, miilits lõi kulpi ja Tõnu sõitis edasi.
Seda filmi tehes saingi esimest korda kokku Tõnu Kargiga, kes mind toetas ja õpetas. Ta on ürganne. Minul ei ole nii palju orgaanilist jõudu kuskilt võtta. Kaks kuud elasime Tõnuga ühes hotellitoas. Hommikuti ta venitas hantleid ja röögatas kell kuus, nagu Kaljo režiim nõudis: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!” Mina loomulikult lihaseid ei treeninud, ainult vahel painutasin ja võimlesin. Ja harjutasin oma psühhotehnikat. Kui sul on vastas selline mägi, siis pead talle väga terava puuriga vastu minema, et mitte tema kõrval halliks jääda. Tuleb kasutada kavalust.
Partnerina on Tõnu super! Kui sul on hea partner, siis on võttepäeva lõpus nii õnnis tunne, nagu oleksid pühitsetud mees. Nädal aega on nii hea olla! Tunned, et elu on elamist väärt. Et tekkis midagi suuremat, kõrgemat… jalad on natuke maast lahti.
Sel ajal oli Jõhvis palju ukraina tüdrukuid, kes saadeti sinna Donetskist pärast tehnikumi lõpetamist kaheks aastaks tööle. Leidsin endale ühe ilusa ukraina pruudi. Minu sünnipäevale 9. augustil järgnesid filmimisest vabad päevad. Jõime grupiga šampanjad ära, teised sõitsid minema, aga meie Tõnuga jäime Jõhvi. Tõnul oli ka mingisugune pruut.
Istusime neljakesi kohvikus ja jõime šampanjat, mul oli meie hotellituppa ka viidud. Tõnu muutus äkki armukadedaks, et minul on ilusam pruut. Ta võttis minu pruudi prillid ja lõi vastu lauda puruks. No eks ta oli purjus ka. Mu pruut hakkas nutma ja ma pidin ta koju saatma.
Kui tagasi tulin, siis oli Tõnu koos oma pruudiga juba meie tuppa kadunud, uks oli kinni ja seest kostis nahistamist. Tõnu ütles läbi ukse: “Kuku, mine jaluta tund-poolteist, ma räägin pruudiga toas juttu.” Jalutasin mööda Jõhvi linna, midagi teha ei olnud, selline lämbe suveöö, tähed särasid taevas ja väga hea oli olla. Koputasin paari tunni pärast, aga Tõnu mind tuppa ei lasknud. Küsisin siis portjeelt teise toa võtme.
Järgmisel hommikul oli toauks juba lahti, šampanja ära joodud ja tüdruk läinud. Tõnu ütles, et “armas sõber, anna andeks!”, ja torkas mulle sukatripi rinnataskusse.
Kuri malevarühm on sõiduvees: kaaslaste kohal kõrguva Heli Puura ees on end mõnusasti sisse seadnud Guido Kangur (vasakul) ja Arvo Kukumägi.
Malevaelu: “Tere hommikust, Kuku, lähme nokka plagistama!”
Ülikooli ajal tegin igal suvel filme. Kahel suvel sain Hiiumaal ka malevaelust osa võtta, niipalju kui filmide kõrvalt mahti oli. Mõlemal korral käisin Kuri rühmas, see oli eliitrühm Hiiu Kaluri juures. Nimi tuli selle järgi, et seal kandis oli Kuri küla. Rühmas oli tudengeid erinevatest ülikoolidest, mõned ka minu kursuselt.
Malevas olid jõle head palgad. Me tegime ka pikki päevi, hommikul kaheksast teinekord õhtul kella kümneni. Alguses pandi mind müürimeheks, aga see oli nii üksluine, et ma vingerdasin ennast välja. Tellingute ehitamine oli tükk maad loomingulisem. Tollal ehitati ju tellingud puuprussidest ja nende peale tõsteti hirmrasked telliskivihunnikud. See oli vastutusrikas töö, kõik pidi olema loodis, et minu tõttu keegi viga ei saaks.
Igal õhtul oli mingi leelotamine, lauldi ja joodi õlut ja veini. Maleva seltsielu
