kõnni- teel pöördus ta ümber, laskis pilgul ringi käia, näis kaalutlevat, nagu ei teaks ta päris hästi, mis suunas liikuda. Siis surus ta käed otsustavalt taskusse ja kõndis sihitult lonkiva uitaja muretul ilmel piki bulvarit ülespoole.
Oli mahe ilm, kerge ja rõõmus sügispäev. Kohvikud olid rahvast täis. Ta istus ühe kohviku terrassile.
Ta tellis klaasi õlut ja paki sigarette. Ta tühjendas klaasi väikeste sõõmudega, suitsetas rahulikult ühe sigareti, süütas teise. Tõusnud siis püsti, palus ta kelneril kutsuda ärijuhi.
Ärijuht tuli ja Arsène Lupin ütles talle piisavalt valjusti, et kõik kuulsid.
“Mul on väga piinlik, härra. Ma unustasin oma rahatasku koju. Vahest on mu nimi teile piisavalt tuttav, et te nõustuksite mulle mõneks päevaks võlgu andma: Arsène Lupin.”
Ärijuht vaatas teda, arvates, et mees teeb nalja. Ent Arsène Lupin kordas:
“Lupin, kinnipeetu Santé vanglast, antud hetkel põgeniku seisuses. Ma julgen loota, et see nimi on teile absoluutselt usaldusväärne.”
Ja ta sammus minema naerupahvakute saatel, ilma et ärijuht oleks mõelnudki protestida.
Ta kõndis põiki üle Soufflot’ tänava ja keeras Saint- Jacques’i tänavale. Ta sammus rahumeeli, seisatas vaateakende ees ja suitsetas sigarette. Port-Royali bulvaril vaatas ta ringi,küsis teed ja kõndis siis otsejoones Santé tänava poole. Peagi kerkisid ta ette vangla kõrged tusased müürid. Piki müüri edasi kõndides jõudis ta vahti pidava linna- politseiniku juurde, ja kergitades kübarat, küsis:
“Siin on ikka Santé vangla?”
“Jah.”
“Ma tahaksin minna tagasi oma kongi. Vangivanker jättis mind teele ja ma ei tahtnud kurjasti kasutada…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
