apelleerida sinu heatahtlikkusele.”
“Olen täiesti sinu käsutuses.”
“Kõigepealt esimene küsimus: afääri juhtisid tõepoolest sina?”
“A-st kuni z-ni.”
“Ähvarduskiri? Telegramm?”
“Need saatis sinu alandlik teener. Mul peaks kuskil isegi kviitungid olema.”
Arsène tõmbas väikese valge puitlaua laeka lahti – koos voodi ja taburetiga oli see kogu kongi sisustus – , võttis sealt kaks paberit ja ulatas need Ganimard’ile.
“Või nii!” hüüatas inspektor, ,ja mina arvasin, et sul hoitakse kogu aeg silm peal ja et sind otsitakse vahetpidamata, ilma ühegi põhjuseta, läbi.”
“Oh need inimesed on nii lollid! Nad harutavad lahti mu kuue voodri, uurivad saabaste taldu, koputavad kongi seintele, kuid kellelgi ei tule pähe, et Arsène Lupin on nii lihtsameelne ja valib nii hõlpsa peidupaiga. Sellele ma oma arvestused rajasingi.”
Ganimard hüüatas lõbustatult:
“Küll sa oled imelik poiss! Sa ajad mind segadusse. Räägi mulle nüüd oma seiklusest.”
“On sul aga kiire! Tahad kõiki mu saladusi teada saada… tahad, et ma reedaksin sulle kõik oma väikesed trikid… Asi on väga tõsine.”
“Kas ma tegin valesti, lootes sinu heatahtlikkusele?”
“Ei, Ganimard, ja kuna sa mulle peale käid…”
Arsène Lupin käis oma kongis paar korda edasi-tagasi, siis seisatas ja küsis:
“Mida sa arvad minu kirjast parunile?”
“Ma arvan, et sa tahtsid pisut lõbutseda, inimesi jahmatada.”
“Või inimesi jahmatada! Usu mind; Ganimard, ma pidasin sind palju targemaks. Kas mina siis raiskan aega niisuguste lapsikuste peale! Kas ma oleksin kirjutanud selle kirja, kui ma oleks saanud paruni paljaks riisuda kirja kirjutamata. Saage ometi aru, sina ja kõik teised, et see kiri on vältimatu lähtepunkt, vedru, mis kogu masinavärgi käima lükkas. Aga vaatame nüüd asja järjekorras, ja kui sa nõus oled, valmistame koos ette Malaquis’ varguse.”
“Ma kuulan sind.”
“Kujutame nüüd ette kindlalt suletud ja barrikadeeritud lossi, nagu oli seda parun Cahomi loss. Kas ma jätan plaani katki ja loobun ihaldatud varast ainult sellepärast, et see asub ligipääsmatus lossis?”
“Ilmselt mitte.”
“Kas ma üritan seda rünnata nagu ennevanasti, mingi seiklejate salga eesotsas?”
“Lapsik!”
“Kas ma püüan sinna salakavalalt sisse tungida?”
“Võimatu.”
“Jääb üks võimalus, minu arvates ainus, nimelt lasta end sinna kutsuda nimetatud lossi omaniku enda poolt.”
“Küllalt originaalne mõte.”
“Ja kuivõrd lihtne! Oletame, et ühel päeval saab nimetatud lossi omanik kirja, mis hoiatab teda selle eest, mida kavatseb tema vastu korda saata Arsène Lupini nimeline mees, kuulus varas. Mida ta teeb?”
“Ta saadab kirja prokurörile.”
“Too naerab ta välja, sest nimetatud Lupin on antud hetkel trellide taga. Mees on meeleheitel ja on valmis abi paluma esimeselt ettejuhtuvalt inimeselt, kas pole nii?”
“Väljaspool kahtlust.”
“Ja kui ta juhtub lugema mingist bulvarilehest, et kuulus politseinik suvitab naaberasulas…”
“Ta pöördub selle politseiniku poole.”
“Jumala õige! Ent teiselt poolt, eeldame, et nähes ette seda vältimatut käiku, palus Arsène Lupin ühte oma väga osavat sõpra seada end sisse Caudebecis, teha tutvust ühe toimetajaga “Reveil’st”, ajalehest, mille parun oli endale tellinud, ja anda sellele toimetajale mõista, et ta on see-ja-see, kuulus politseinik. Mis siis juhtub?”
“Toimetaja teatab “Reveil´s”, et nimetatud politseinik on Caudebecis.”
“Täpselt nii, ja siis juhtub üks kahest: kas kala – ma mõtlen Cahorn – ei lähe õnge, ja siis ei juhtu midagi. Või, palju tõenäolisem oletus, ta ruttab üleni värisedes kohale. Ja siis Cahorn anubki ühelt minu sõbralt abi minu vastu!”
“Üha originaalsem.”
“Loomulikult keeldub võltspolitseinik algul abistamisest. Siis tuleb Arsène Lupinilt telegramm. Kohkunud parun anub taas minu sõbra abi ja pakub talle teatava summa päästmise eest. Nimetatud sõber nõustub, võtab kaasa kaks selli meie jõugust, kes öösel, kui Cahorni kaitsja ei lase teda silmist, toimetavad aknast välja teatud hulga asju ja lasevad need köie otsas alla kenasse väikesesse paati, üüritud ad hoc. Lihtne nagu Lupin.”
“Tõeline lihtsameelsuse ime,” hüüdis Ganimard, “ma ei suuda küllalt kiita seda julget plaani ja leidlikke üksikasju. Aga ma ei näe kuskil nii kuulsat politseinikku, kelle nimi oleks võinud parunit ligi tõmmata, sisendada temasse usku.”
“Üks on, on tõesti vaid üks.”
“Mis nimi see on?”
“Kõige kuulsama, Arsène Lupini isikliku vaenlase, ühesõnaga, inspektor Ganimard’i nimi.”
“Mina!”
“Sina ise, Ganimard. Ja tead, mis on kõige võluvam selles loos: kui sa lähed sinna ja parun otsustab rääkida, siis selgub sulle lõpuks, et sinu ülesanne on arreteerida sind ennast, nagu sa arreteerisid mind Ameerikas. Näed, koomiline revanš: ma lasen Ganimard’il arreteerida Ganimard’i!”
Arsène Lupin naeris südamest. Inspektor hammustas üsna vihaselt huulde. Nali tema meelest ei väärinud säärast rõõmupuhangut.
Valvuri tulek andis inspektorile võimaluse end koguda. Mees tõi lõunasöögi, mille Arsène erilise soosingu tõttu laskis tuua naabruses asuvast restoranist. Pannud kandiku lauale, valvur lahkus. Arsène istus laua taha, murdis leiba, hammustas paar suutäit ja jätkas:
“Ent ära muretse, kulla Ganimard, sa ei lähe sinna. Ma ütlen sulle midagi, mis sind jahmatab: Cahorni afäär on lõpetamise järgus.”
“Mis?”
“Lõpetamise järgus,” ütlesin ma.
“Mis jutt see on, ma tulin just praegu Surete ülema juurest.”
“Ja siis? Kas härra Dudouis teab minusse puutuvast asjast rohkem kui mina? Sa saad kuulda, et Ganimard, vabanda, pseudo-Ganimard, on väga heal jalal paruniga. Parun – see on muide peamine põhjus, miks ta ei ole midagi rääkinud – tegi talle ülesandeks pidada läbirääkimisi teatud tehingu üle ja praegusel hetkel on paran arvatavasti teatava summa vastu saanud tagasi oma kalli pudi-padi. Vastutasuks võtab ta oma kaebuse tagasi. Järelikult vargust ei ole. Järelikult peavad õiguskaitseorganid asja katki jätma…”
