Ei, tõepoolest, mingit ohtu ei olnud. Ükski inimene ei saanud tungida tema kollektsioonide puutumatusse pühamusse.
Ükski inimene küll mitte, aga Arsène Lupin? Kas siis Arsène Lupini jaoks on olemas väravad, tõstesillad, müürid? Mis kasu on kõige leidlikumatest takistustest, kõige osavamatest ettevaatusabinõudest, kui Arsène Lupin on otsustanud eesmärgile jõuda?
Veel samal õhtul kirjutas parun Roueni vabariiklikule prokurörile. Ta saatis saadud ähvarduskirja ja nõudis abi ja kaitset.
Vastus tuli ruttu: nimetatud Arsène Lupin oli praegusel hetkel Santé vanglas, teda valvati väga hoolikalt, ta ei saanud kirjavahetust pidada, järelikult oli kiri mingi müstifikaatori temp. Seda näitas kõik: loogika, arukus ja ka tegelikud faktid. Sellest hoolimata ja ülimast ettevaatusest anti käekirja uurimine ekspertiisi ja ekspert teatas, et kuigi on teatavaid ühtelangevusi, ei ole käekiri vanglas kinnipeetava oma.
Kuigi on teatavaid ühtelangevusi – parunile jäid meelde vaid need hirmuäratavad sõnad, ta nägi neis kahtlusavaldust, millest tema arvates üksi oleks piisanud õiguskaitseorganite vahelesegamiseks. Ta luges ikka ja jälle kirja. Võtan ma ise ette nende asjade ümberkolimise. Ja siis see täpne kuupäev: ööl vastu neljapäeva, 28. septembrit!..
Kahtlustav ja sõnaaher, ei olnud ta usaldanud rääkida oma teenijatele, kelle ustavuses ta ei olnud sugugi kaljukindel. Esmakordselt paljude aastate järel tundis ta vaja- dust rääkida, küsida nõu. Maha jäetud oma maa õiguskaitseorganite poolt, ei lootnud ta ennast kaitsta isiklike vahenditega ja oli peaaegu niikaugel, et minna Pariisi ja paluda mõne vana politseiniku abi.
Kaks päeva läks mööda. Kolmandal päeval ajalehti lugedes võpatas ta rõõmust. “Le Reveil de Caudebec” avaldas väikese artikli.
Meil on heameel teatada, et varsti juba kolm nädalat viibib meie linnas üks Surete veteranepeainspektor Ganimard.Härra Ganimard, kellele viimane kangelastegu, Arsène Lupini arreteerimine, kindlustas üleeuroopalise kuulsuse, puhkab oma pikaajalisest väsitavast tööst, kimbutades rünteja viidikaid.
Ganimard! See oli abimees, keda otsis parun Cahorn! Kes suudaks paremini nurjata Lupini plaane kui nutikas ja kannatlik Ganimard?
Parun ei kõhelnud. Kuus kilomeetrit lahutavad lossi väikesest Caudebeci linnast. Ta ületas selle vahemaa kergel sammul, inimesena, keda kannustab pääsemislootus.
Pärast mitmeid viljatuid katseid peainspektori aadressi teada saada, seadis parun sammud “Reveil’” toimetuseruumide poole, mis asusid kalda tänava keskel. Ta leidis sealt artikli autori, kes akna juurde astudes hüüatas:
“Ganimard? Te leiate ta kindlasti kuskilt kaldatänavalt, õngeritv käes. Seal ma temaga tuttavaks saingi ja juhuslikult nägin tema õngeridvale graveeritud nime. Vaadake, see väike vanamees seal promenaadi puude all.”
“Redingoti ja õlgkübaraga?”
“Just nii! Veider tüüp! Pigem sõnaaher ja pahur.” Viis minutit hiljem astus parun kuulsa Ganimard’I juurde, esitles end ja üritas juttu alustada. Et see ei õnnestunud, läks ta otse küsimuse kallale ja rääkis oma juhtumist.
Teine kuulas liikumatult, laskmata silmist kala, keda luuras, siis pööras pea paruni poole, mõõtis teda pealaest jalatallani sügavalt kaastundliku ilmega ja lausus:
“Härra, tavaliselt ei ole kombeks teatada inimestele, keda kavatsetakse paljaks riisuda. Iseäranis ei tee Arsène Lupin niisugust lollust.”
“Ometigi…”
“Härra, kui mul oleks vähimatki kahtlust, siis, uskuge mind, lõbu veel kord pokri pista kallist Lupini, ületaks igasuguse muu kaalutluse. Kahjuks on see noorhärra trellide taga.”
“Kui ta põgeneb?..”
“Santé vanglast ei põgeneta.”
“Aga tema…”
“Tema mitte sugugi rohkem kui keegi teine.” “Ometigi…”
“No kui ta põgeneb, seda parem, siis nabin ta uuesti kinni. Seni aga magage südamerahuga ja ärge hirmutage enam seda viidikat.”
Jutuajamine oli lõppenud. Parun pöördus koju tagasi veidi rahunenult Ganimard’i muretusest. Ta kontrollis lukke, luuras teenrite järele, ja möödus nelikümmend kaheksa tundi, mille jooksul tal peaaegu õnnestus ennast veenda, et lõppkokkuvõttes olid tema kartused viirastuslikud. Ei, nagu oli öelnud Ganimard, inimesi, keda kavatsetakse paljaks riisuda, ei hoiatata.
Kuupäev ligines. Teisipäeva hommikul, päeval enne 27. kuupäeva, ei juhtunud midagi erilist. Aga kella kolme ajal helistas üks poisike ukse taga. Ta tõi telegrammi.
Mingit pakki ei ole Batignolles’i jaamas. Seadke homme õhtuks kõik valmis.
See lõi paruni jälle rööpast välja, isegi sel määral, et ta mõtles, kas ei peaks Arsène Lupini nõudmistele järele andma.
Ta ruttas Caudebeci. Ganimard õngitses samas paigas, istudes klapptoolil. Parun ulatas talle sõnatult telegrammi.
“Mis siis?” küsis inspektor.
“Mis siis? Aga see toimub homme!”
“Mis asi?”
“Vargus! Röövitakse mu kollektsioon!”
Ganimard pani õngeridva kõrvale, pöördus tema poole, ja käed rinnal risti, hüüdis kannatamatult:
“No kuulge, kas te kujutlete, et ma hakkan tegelema nii idiootliku looga!”
“Millist tasu te nõuate, et veeta öö vastu 28. Septembrit lossis?”
“Mitte ühtegi šõud, jätke mind rahule!”
“Määrake oma hind, ma olen rikas, ääretult rikas.” Jõhker pakkumine viis Ganimard’i veidi tasakaalust välja ja ta jätkas pisut rahulikumalt:
“Ma olen siin puhkusel ja mul ei ole õigust ennast segada…”
“Ükski inimene ei saa sellest teada. Ma vaikin kui haud, juhtugu mis tahes.”
“Oh, midagi ei juhtu.”
“Ütleme kolm tuhat franki, on sellest küllalt?” Inspektor nuusutas natuke tubakat, mõtles veidi ja poetas siis:
“Olgu. Ainult ma pean teile ausalt tunnistama, et te lihtsalt loobite raha tuulde.”
“See ei loe mulle midagi.”
“Sellisel juhul… Lõppude lõpuks, ega seda kuradi Lupini ei või teada! Tema teenistuses peab olema terve jõuk … Kas te olete oma teenrite ustavuses kindel?”
“Ausõna, ma…”
“Nendega ei maksa siis arvestada. Ma teatan telegrammiga kahele turskele sellile, nad annavad meile rohkem kindlust… Ja nüüd kaduge, et meid ei nähtaks koos. Kohtume homme kella üheksa paiku.”
Järgmisel päeval, täpselt Arsène Lupini poolt määratud ajal, võttis parun Cahorn oma relvad seinalt, puhastas need ja kõndis Malaquis’ lähedal. Midagi kahtlast talle silma ei hakanud.
Õhtul
