minemas oma isa, päratu rikka Underdowni juurde Chicagos. Teda saatis üks tema sõbratare, leedi Jerland.
Esimesest hetkest peale olin otsustanud temaga flirtida. Ent reisi tihedas läbikäimises ajas tema sarm mind segadusse, ja kui tema suurte tumedate silmade pilk minu pilguga ristus, tundsin end olevat liiga tugevate tunnete võimuses flirdi alustamiseks. Minu austusavaldused võttis ta sellest hoolimata vastu teatava heatahtlikkusega. Ta suvatses naerda mu teravmeelsuste peale ja tunda huvi minu naljalookeste vastu. Ta näis suhtuvat kerge sümpaatiaga minu innukasse teenistusvalmidusse.
Vahest üksainus rivaal võinuks mulle muret teha. See oli üsna kena poiss, elegantne, reserveeritud; tema vaikivat tusatuju näis miss Nelly ajuti eelistavat minu kui pariislase pigem “väljapoole suunatud” käitumismaneerile.
Ta oli parasjagu miss Nellyt ümbritsevas imetlejate ringis, kui miss Nelly mind kõnetas. Me olime tekil, istudes mugavates kiiktoolides. Eilne torm oli taeva selgeks löönud. Oli mõnus hetk.
“Ma ei tea midagi lähemalt, preili,” vastasin ma talle, “aga kas on siis võimatu oinal käel pisut asja uurida, teha seda niisama hästi kui teeks seda vana Ganimard, Arsène Lupini isiklik vaenlane.”
“Ohoh, kas te ei arva endast liiga palju?”
“Mis mõttes? On siis küsimus nii keeruline?”
“Väga keeruline.”
“Te unustate üksikasjad, mis on meil teada, et seda lahendada.”
“Millised üksikasjad?”
“Esiteks, Lupin esineb nime all R…”
“Pisut ähmane tundemärk.”
“Teiseks, ta reisib üksi.”
“Just nagu sellest aitaks!”
“Kolmandaks, tal on heledad juuksed.”
“Ja edasi?”
“Edasi tuleb meil lihtsalt vaadata reisijate nimekirja ja tegutseda elimineerimise meetodil.”
Nimekiri oli mul taskus. Võtsin selle välja ja lasksin sellest pilgu üle libiseda.
“Kõigepealt pean ütlema, et on vaid kolmteist isikut, kelle nimetäht meie tähelepanu äratab.”
“Ainult kolmteist?”
“Esimeses klassis jah. Nendest kolmeteistkümnest härra R’ist, nagu te võite kindlaks teha, on üheksal kaasas naised, lapsed või teenijad. Jääb neli üksi reisivat isikut: markii de Raverdan…”
“Saatkonna sekretär,” katkestas miss Nelly, “ma tunnen teda.”
“Major Rawson…”
“See on minu onu,” ütles keegi.
“Härra Rivolta…”
“Kohal,” hüüatas üks meie seast – itaallane, kelle nägu varjas ilus must habe.
Miss Nelly puhkes naerma.
“Härral ei ole just heledad juuksed.”
“Järelikult,” sõnasin mina, “oleme sunnitud kinnitama, et süüdlane on viimane nimekirjas olija.”
“Nimelt?”
“Nimelt härra Rozaine. Kas keegi tunneb härra Rozaine’i?”
Kõik vaikisid. Ent miss Nelly, kõnetades vaikivat meest, kelle lipitsemine miss Nelly ümber mulle peavalu tegi, ütles talle:
“Härra Rozaine, teie ei vasta?”
Kõigi silmad pöördusid mehe poole. Tal olid heledad juuksed.
Pean tunnistama, et sain nagu kerge šoki. Ja piinlik vaikus meie keskel näitas, et teised juuresolijad tajusid umbes samalaadset õhupuudust. Pealegi oli see absurdne, sest miski mehe käitumises ei võimaldanud teda kahtlusaluseks pidada.
“Miks ma ei vasta?” sõnas ta. “Aga sellepärast, et pidades silmas mu nime, üksi reisimist ja juuste värvi, olen ma juba ühe seda laadi uurimise läbi teinud, ja ma olen ka ise samale tulemusele jõudnud. Ühesõnaga, ma olen seisukohal, et mind tuleb arreteerida.”
Tal oli veider ilme neid sõnu lausudes. Tema kitsad, jäigad kriipshuuled ahenesid veelgi ja kahvatusid. Peened veresooned panid silmavalged punetama.
Ilmselt tegi ta nalja. Ent tema ilme ja hoiak avaldasid meile mõju. Miss Nelly küsis lihtsameelselt:
“Aga teil ei ole haava?”
“See on tõsi, haava ei ole,” vastas mees.
Ta lükkas manseti närvilise liigutusega tagasi ja paljastas käsivarre. Otsekohe välgatas mu peas. Mu pilk kohtas Nelly pilku: mees oli näidanud vasakut kätt.
Jumala eest, tahtsin just selle kohta midagi öelda, kui üks vahejuhtum meie tähelepanu endale tõmbas. Miss Nelly sõbratar leedi Jerland tuli suure jooksuga.
Ta oli endast väljas. Kõik tunglesid tema ümberja alles pika pingutuse peale suutis ta kogelda:
“Mu ehted, pärlid… kõik on ära viidud…”
Ei, kõik ei olnud ära viidud, nagu me hiljem teada saime; lugu oli palju huvitavam: oli valitud!
Briljantidest tehtud tähest, koonusekujulistest rubiinidest kaelaehtest, purustatud keedest ja käevõrudest olid välja võetud mitte kõige suuremad kivid, vaid kõige peenemalt töödeldud, kõige hinnalisemad, võiks öelda, et need, millel oli rohkem väärtust ja mis võtsid vähem ruumi. Raamistused lebasid sealsamas laual. Ma nägin neid, me kõik nägime neid – paljaksriisutud oma aaretest nagu lilled, millelt on ära rebitud sädelevad ning kaunid kirevad kroonlehed.
Ja kõik see tuli teoks teha sel ajal, kui leedi Jerland teed jõi, tuli päise päeva ajal lahti muukida kajutiuks koridoris, kus liikus palju rahvast, leida üles väike kotike, mis oli nimme peidetud kübarakartongi põhja, teha see lahti ja valida!
Kõik rääkisid nagu ühest suust. Koik reisijad olid ühel meelel, kui vargus teatavaks sai: seda tegi Arsène Lupin. Ja tõepoolest, see oli talle omane keeruline, saladuslik, mõistetamatu… ent ühteaegu loogiline tegutsemisviis, sest kui palju raskem olnuks peita tülikat kogumit, mida oleksid endast kujutanud kõik need ehted ühtekokku, ja kui palju vähem tüli oli üksikute eraldi asjadega – pärlite, smaragdideja safiiridega!
Õhtusöögil juhtus järgmine seik: Rozaine’ist paremal ja vasemal olevad kohad jäid tühjaks. Ja hilisõhtul saadi teada, et kapten oli ta enda juurde kutsunud.
Tema arreteerimisest, milles keegi ei kahelnud, tundsid kõik kergendust. Lõpuks sai vabalt hingata. Tol õhtul mängiti väikeste summade peale kaarte. Tantsiti. Kuidagi iseäranis lõbus oli miss Nelly, millest ma järeldasin, et kui talle algul Rozaine’i austusavaldused meeldisid, siis nüüd ei tulnud need talle enam meelde. Tema võlu vallutas mu lõplikult. Südaöö paiku selges kuupaistes kinnitasin ma talle kirglikult oma ustavust, mis ei näinud talle sugugi vastumeelt olevat.
Entjärgmisel hommikul saime üldiseks kohkumuseks teada, et Rozaine’i vastu esitatud süüdistused polnud piisavad
