Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice Leblanc
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Härrasvaras Arsène Lupin - Maurice Leblanc страница 5
Sellisel viisil jutustas’mulle Arsène Lupin ühel talveõhtul enda arreteerimise lugu. Juhuslikud sündmused, millest ma ühel päeval kirjutan, olid sõlminud meie suhted… Kas ma ütleksin, et sõprussuhted? Jah, ma julgen uskuda, et Arsène Lupin austab mind mingil määral oma sõprusega ja et just sõpruse ajel tuleb ta ajuti ootamatult minu poole, tuues minu kabinetivaikusesse oma nooruslikku rõõmu, oma keevalise elu kiirgust, inimese head tuju, kellele saatus vaid naeratab ja keda ta soosib.
Tema isikukirjeldus? Kuidas saaksin ma seda teha? Olen Arsène Lupini näinud kakskümmend kordaja kahe- kümnel korral on minu juurde ilmunud erinev inimene… või pigem sama inimene, kellest kakskümmend peeglit on minuni saatnud deformeeritud peegeldused, igaühel erinevad silmad, erisugune näokuju, erisugused liigutused, kehakuju ja iseloom.
“Ma ei tea isegi enam, kes ma olen,” ütles ta mulle. “Ma ei tunne ennast enam peeglis ära.”
Kahtlemata veider ja paradoksaalne, aga õige nende inimeste kohta, kes temaga kokku puutuvad ja kes ei tunne tema lõputut leidlikkust, kannatlikkust, maskeerimisoskust, tema imetabast võimet muuta end kuni näo proportsioonideni, teisendada isegi oma näojoonte omavahelist kooskõla.
“Miks peaks mul olema kindel välimus?” ütles ta veel. “Miks mitte vältida alati ühesuguse inimese ohtu? Minu tegevus näitab piisavalt minu isikut.”
Ja ta täpsustab kerge uhkusevarjundiga:
“Seda parem, kui ei saa kunagi täie kindlusega öelda: see on Arsène Lupin. Oluline on see, et öeldaks, kartmata eksida: Arsène Lupin tegi seda.”
Mõningad tema teod, mõningad tema seiklused püüan ma nüüd rekonstrueerida tema ülestunnistuste põhjal, mida ta mulle lahkel meelel suvatses jagada talveõhtutel minu töötoa vaikuses…
II
Arsène Lupin vanglas
Ei ole ühtegi turisti nime väärivat inimest, kes ei tunneks Seine’i kaldaidja kes poleks märganud, kõndides Jumieges’i varemetest Saint-Wandrille’i varemeteni, kummalist väikest Malaquis’ feodaallossi, mis on keset jõge nii uhkelt kaljupangale roninud. Sillakaar ühendab lossi teega. Süngete tornide vundament sulab ühte teda kandva graniitpangaga, määratu kivikamakaga, heidetud siia kuskilt mäelt mingi kohutava tõuke mõjul. Ümberringi mänglevad roostikus suurejõe voodja linavästrikud värisevad märgade kivide otsas.
Malaquis’ ajalugu on sünge nagu ta nimigi, ebasõbralik nagu ta siluettki. Võitlused, piamised, ründamised, rusumised ja tapatalgud järgnesid üksteisele. Caux’ inimesed meenutavad videvikutundidel hirmuvärinaga seal toimunud kuritegusid. Pajatatakse salapärastest legendidest. Kõneldakse kurikuulsast maa-alusest käigust, mis olevat kunagi viinud Jumieges’i kloostrisse ja Charles VII kauni sõbratari Agnes Soreli mõisa.
Selles muistses kangelaste ja röövlite urkas elab panin Nathan Cahorn, parun Saatan, nagu teda omal ajal kutsuti börsil, kus ta natuke liiga ruttu rikastus. Malaquis’ laostunud aadlisuguvõsa pidi talle müüma võileivahinna eest oma esivanemate valduse. Parun Cahorn viis sinna oma imetlusväärse kollektsiooni, kuhu kuulusid nii mööbel kui maalid, fajanss-ja puitehistööesemed.Ta elab seal üksi kolme vana teenijaga. Ükski inimene seal kunagi ei käi. Ükski inimene pole kunagi näinud antiikse mööbliga sisustatud saalides tema kolme Rubensit, kahte Watteau’d, Jean Goujoni kantslit ja paljusid teisi imeasju, mis olid pangatähtede abiga ära kistud avalike oksjonite kõige rikkamate püsiklientide käte vahelt.
Parun Saatanal on hirm. Ta ei karda iseenda pärast, vaid varanduse pärast, mille ta on kokku kuhjanud nii visa kirega ja asjaarmastaja läbinägelikkusega, et kõige kavalamad kaupmehed pole suutnud teda ninapidi vedada. Ta armastab oma vara. Ta armastab seda kibestumusega nagu ihnur, kiivalt nagu armunu.
Igal õhtul suleti ja riivistati päikeseloojangu ajal neli rauaga soomustatud väravat, mis asusid silla kahes otsas ja sissesõiduhoovi ees. Pisimagi löögi puhul tirisesid elektrikellad vaikuses. Seine’i poolt polnud midagi karta: kaljusein tõuseb seal püstloodis.
Ühel septembrikuu reedel ilmus kirjakandja nagu tavaliselt silla otsa juurde. Ja vastavalt igapäevasele reeglistikule paotas parun ise rasket väravat.
Parun uuris meest nii hoolikalt, nagu ei tunneks ta juba aastaid tema rõõmsat heatahtlikku nägu ja pilklikke talupojasilmi. Kirjakandja ütles talle naerdes:
“See olen ikka mina, härra parun. Ma ei ole keegi teine, kes on selga pannud minu töökuue ja pähe minu nokkmütsi.”
“Kes võib iial teada?” pomises Cahorn.
Kirjakandja ulatas ajalehtede paki. Siis lisas:
“Ja nüüd, härra parun, väike uudis.”
“Uudis?”
“Üks kiri… tähitud pealegi.”
Ihuüksi, sõpradeta ja perekonnata, kes tema vastu huvi tunneks, ei saanud ta kunagi kirju, ja see sündmus tundus talle otsekohe halvaendelisena, mille pärast tuli muret tunda. Kes oli see salapärane kirjakirjutaja, kes tuli teda tülitama tema varjupaika?
“Te peate allkirja andma, härra parun.”
Ta kirjutas torisedes alla. Siis võttis kirja, ootas, kuni kirjakandja oli teekäänaku taha kadunud, ja olles paar sammu edasi-tagasi kõndinud, nõjatus silla käsipuule ja tegi ümbriku lahti. Selles oli ruuduline paberileht käsitsi kirjutatud pealdisega: Santé vangla, Pariis. Parun vaatas allkirja: Arsène Lupin. Ta luges jahmunult:
Härra parun,
Teie kahte salongi ühendavas galeriis on Philippe de Champaigne’i suurepärase faktuuriga maal, mis mulle ääretult meeldib. Ka Teie Rubensid on minu maitsejärele, nagu ka Teie kõige väiksem Watteau. Parempoolsest salongist märgiksin Louis XIII aegset serveerimislauakest, Beauvais’ seinavaipu, ampiirstiilis Jacobi signatuuriga diivanilauda ja renessansiaegset kirstu. Vasakpoolsest salongist vitriini eheteja miniatuuridega.
Sel korral piirduksin ma nende asjadega, mis on minu arvates hõlpsasti müüdavad. Niisiis ma palun Teid need korralikult sisse pakkida ja saata minu nimele (saatekuludmakstud) Batignolles’i jaama enne nädala möödumist… Vastasel korral võtan ma ise ette nende asjade ümberkolimise ööl vastu neljapäeva 28. septembrit. Ja võite õigusega arvata, et siis ma ei piirdu eelpool loetletud asjadega.
Andestage see väike tüli, mida ma Teile põhjustan, ja võtke vastu minu aupakliku lugupidamise avaldus.
PS. ärge mulle mingiljuhul saatke kõige suuremat Watteau’d. Kuigi Te maksite selle eest kolmkümmend tuhat franki oksjonimajas, on see siiski vaid koopia, sest originaali põletas Direktooriumi ajal Barras ühel orgiaõhtul.Konsulteerige selles küsimuses Garat’avaldamata memuaare.
Ma ei hooli ka Louis XV vööketist, mille ehtsus näib mulle küsitav.
Kiri vapustas parun Cahorni. Oleks sellele keegi teine alla kirjutanud, oleks juba seegi teda kõvasti ärritanud, aga Arsène Lupin!
Usina lehelugejana, kursis kõigega, mis juhtus maailmas varguste ja kuritegude vallas, teadis ta kõiki põrguliku varga vägitegusid. Muidugi ta teadis, et Ameerikas Ganimard’i poolt arreteeritud Lupin istus luku ja riivi taga, et valmistuti – millise vaevaga! – tema protsessiks. Aga ta teadis ka, et Lupini poolt võis kõike