te pidite ju kedagi nägema?”
“Ei.”
“Tuletage meelde.”
“Ei, ei.”
“Ja te ei joonud midagi?”
Nad mõtlesid ja üks neist vastas:
“Siiski, ma jõin natuke vett.”
“Vett sellest karahvinist?”
“Jah.”
“Mina ka,” kuulutas teine.
Ganimard nuusutas, maitses vett. Sellel polnud mingit erilist maitset ega lõhna.
“Jätame,” ütles ta, “me kaotame asjatult aega. Viie minutiga ei lahenda Arsène Lupini poolt püstitatud probleeme. Aga kuradima pihta, ma vannun, et nabin ta uuesti kinni.
Ta võidab teise geimi. Lõpuks võidan mina!”
Veel samal päeval esitas panin Cahorn kaebuse varguse kohta Arsène Lupini vastu, kes istus Santé vanglas.
Parun Cahorn kahetses korduvalt seda kaebust, kui ta nägi Malaquis’d antuna sandarmite, prokuröri, kohtu- uurija, ajakirjanike ja kõigi uudishimulike meelevalda, kes pugesid igale poole, kus nad ei pidanuks olema.
Sündmus äratas rahva seas sügavat huvi. See oli toimunud nii erakordsetes tingimustes, Arsène Lupini nimi erutas sedavõrd kujutlusvõimet, et kõige fantastilisemad lood täitsid ajalehtede veerge ja leidsid uskumist lugejate poolt.
Ent Arsène Lupini esimene kiri, mille avaldas ,,I’Echo de France” (keegi ei saanud iial teada, kes oli teksti sinna toimetanud), see kiri, millega jultunult hoiatati parun Cahorni teda ähvardava ohu eest, põhjustas arvestatavat vastukaja. Otsekohe esitati muinasjutulisi seletusi. Meenutati kurikuulsate maa-aluste käikude olemasolu. Ja sellest mõjustatud justiitsorganid suunasid oma otsingud sellesse suunda.
Loss otsiti läbi ülevalt alla. Vaadati iga kivi, uuriti seinapaneele ja kaminaid, peeglite raameja lagede talasid. Tõrvikute valgel käidi läbi tohutud keldrid, kuhu Malaquis’ senjöörid muiste kuhjasid oma laskemoona- ja toiduvarud. Uuriti kaljupanku. Kõik oli asjata. Ei leitud vähimatki jälge mingist maa-alusest käigust. Mingit salakäiku ei olnud.
Olgu nii, vastati mitmelt poolt, aga mööbel ja maalid ei haihtu õhku nagu viirastused. Need lahkuvad uste ja akende kaudu, ja inimesed, kes need oma valdusse võta- vad, lahkuvad samuti uste ja akende kaudu. Kes on need inimesed? Kuidas tulid nad sisse? Ja kuidas nad lahkusid?
Roueni õiguskaitseorganid, olles veendunud oma võimetuses, palusid abi Pariisi politseinikelt. Surete ülem härra Dudouis saatis oma parimad nuuskurid raudsest brigaadist. Isiklikult veetis ta nelikümmend kaheksa tundi Malaquis’s. Temalgi ei õnnestunud midagi avastada.
Siis otsustas ta saata inspektor Ganimard’i, kelle teeneid oli tal olnud võimalus nii sageli hinnata.
Ganimard kuulas tähelepanelikult ülemuse juhtnööre, ja tõstes pea, lausus:
“Minu arvates ollakse valel teel, püüdes kangekaelselt lossis tuhnida. Lahendus on mujal.”
“Kus siis?”
“Arsène Lupini juures.”
“Arsène Lupini juures! Kui me seda oletame, siis me tunnistame, et tema käsi on mängus.”
“Ma tunnistan seda. Veelgi enam, minu meelest on see päris kindel.”
“Kuulge, Ganimard, see on absurdne. Arsène Lupin on vanglas.”
“Arsène Lupin on vanglas, olgu nii! Tema järele valvatakse, olen teiega nõus. Aga kui tal oleksid ka jalad raudus, käed seotud ja tropp suus, mina oma arvamust ikkagi ei muuda.”
“Miks te seda nii kangekaelselt arvate?”
“Sest ainult Arsène Lupin on võimeline kombineerima nii ulatuslikku ettevõtmist, ja kombineerima sel viisil, et see õnnestub… ja see õnnestus.”
“Tühipaljad sõnad, Ganimard!”
“Tegelikult nii see on! Ei maksa otsida maa-aluseid käike, telgedel pöörlevaid kivirahne ja muud seda laadi jampsi. Meie tegelane ei kasuta nii ajast ja arust võtteid. Tema kuulub tänasesse või pigem homsesse päeva.”
“Ja teie järeldus?”
“Minu järeldus: ma palun teilt lihtsalt luba veeta üks tunnikene tema pool.”
“Tema kongis?”
“Jah. Tagasiteel Ameerikast saime me ülesõidu ajal väga hästi läbija ma pean tunnistama, et ta tunneb teatavat sümpaatiat inimese vastu, kes suutis ta arreteerida. Kui ta saab mulle selgitusi anda ennast kompromiteerimata, siis ta ei kõhkle, et säästa mind asjatust reisist.”
Oli pisut üle südapäeva, kui Ganimard juhatati Arsène Lupini kongi. Arsène Lupin lesis oma voodil, ja tõstnud pea, hüüatas rõõmsalt:
“Oo! See on tõeline üllatus! Kallis Ganimard siin!” “Tema ise.”
“Ma soovisin nii mõndagi siin pelgupaigas, mille olen endale valinud… aga midagi ei soovinud ma kirglikumalt, kui sind siin vastu võtta.”
“Üliarmastusväärne!”
“Oh ei, ei, ma tunnen sinu vastu kõige sügavamat lugupidamist.”
“Olen selle üle uhke.”
“Ma olen alati väitnud: Ganimard on meie parim detektiiv. Ta on peaaegu niisama hea – sa näed, ma olen avameelne – , niisama hea kui Sherlock Holmes. Jumala eest, mul on tõesti kahju, et mul pole sulle pakkuda midagi paremat kui seda taburetti. Ja ei midagi karastuseks! Isegi mitte klaasi õlut! Anna andeks, ma olen siin ajutiselt.”
Ganimard võttis naeratades istet ja vang, rõõmus, et sai rääkida, jätkas:
“Armas jumal, kui hea meel mul on, et võin lasta pilgul puhata korralikul inimesel! Mul on kõrini kõigist neist piiluritest ja nuuskuritest, kes kümme korda päevas tuhnivad mu taskutes ja tagasihoidlikus kongis, et kindlaks teha, kas ma mitte ei plaanitse põgenemist. Tönt võtaks! Valitsus hoiab minust kõvasti kinni!..”
“Õigesti teeb…”
“Oh ei! Ma oleksin nii õnnelik, kui mind lastaks elada rahus väikses nurgakeses.”
“Teiste inimeste tuludest.”
“Eks ole? See oleks nii lihtne. Aga ma lobisen, räägin rumalusi, sinul aga on võib-olla kiire. Asume asja juurde, Ganimard! Mis on sinu austusväärse visiidi põhjuseks?”
“Cahorni afäär,” sõnas Ganimard põiklemata.
“Oota üks minut… Mul on neid afääre nii palju olnud! Las ma kõigepealt leian oma ajus üles Cahorni afääri toimiku… Aa! Nüüd ma tean. Cahorni afäär, Malaquis’ loss, Seine-Inferieure. Kaks Rubensit, üks Watteauja veel mõned pisiasjad.”
“Pisiasjad!”
“Oh, jumala eest, kõik see on nii vähese
