esitles oma abilisi, kahte tursket meest härjakaela ja võimsate kämmaldega, siis küsis mõningaid selgitusi. Saanud ülevaate saalide paigutusest, sulges ta hoolikalt ja barrikadeeris kõik pääsud, kust sai ohustatud saalidesse tulla. Ta kontrollis seinu, tõstis vaipu üles, siis paigutas oma abilised keskmisesse galeriisse.
“Ei mingeid lollusi! Te pole siia magama tulnud. Pisimagi häire korral avage hoovipoolsed aknad ja kutsuge mind. Hoidke silm peal ka vee poolel. Kümme meetrit püstloodis kaljupanka nendesuguseid saatanaid ei kohuta.”
Ta pani nad luku taha, võttis võtmed kaasa ja ütles parunile:
“Ja nüüd läheme oma valvepostile.”
Ta oli valinud öö veetmiseks kahe peaukse vahele jääva, paksu välismüüri ehitatud väikese ruumi, mis oli vanasti olnud öövahi ruum. Üks vaateava oli silla poole, teine õuele. Ühes nurgas oli näha midagi kaevuava taolist. “Te ütlesite mulle, härra parun, et see kaev oli ainus sissepääs maaalustesse käikudesse ja et see on juba mäletamatutest aegadest kinni.”
“Jah.”
“Järelikult võime olla rahulikud, juhul muidugi, kui pole teist väljapääsu, mida ei tea keegi peale Arsène Lupini.”
Ganimard pani kolm tooli ritta, heitis sinna mõnusalt pikali, süütas piibu ja ohkas:
“Tõesõna, härra parun, et võtta vastu nii lihtne töö, peaks mul tõesti olema kõva tahtmine ehitada veel üks korrus peale majakesele, kus kavatsen oma elupäevad lõpetada. Ma räägin sellest loost sõber Lupinile, ta naerab siis nii, et peab kõhtu kinni hoidma.”
Panin ei naernud. Kasvava murega kuulatas ta vaikust, kõrv kikkis. Aeg-ajalt kummardus ta kaevuava kohale ja heitis kartliku pilgu haigutavasse sügavikku.
Kell lõi üksteist, südaöötundi, üks.
Äkki haaras ta Ganimard’il käsivarrest ja too ärkas võpatades.
“Kas te kuulete?”
“Jah.”
“Mis see on?”
“Minu norskamine!”
“Ei, kuulake…”
“Ah jaa, see on autopasun.”
“Mis nüüd?”
“On üpris vähe tõenäoline, et Lupin kasutab autot müürilõhkujana teie lossi purustamiseks. Härra parun, mina teie asemel magaksin südamerahuga… nagu minulgi on au seda uuesti teha. Head ööd.”
See oli ainuke häire. Ganimard võis jätkata oma katkestatud undja parun kuulis vaid tema häälekatja ühtlast norskamist.
Koidu ajal lahkusid nad oma kongist. Sügav vaikne rahu, hommikurahu jaheda vee kaldal ümbritses lossi. Rõõmust särav Cahorn ja alati rahulik Ganimard läksid trepist üles.
Mitte ühtegi häält. Ei midagi kahtlast.
“Mida ma teile rääkisin, härra parun? Tegelikult ma poleks pidanud nõustuma… Mui on piinlik…”
Ta võttis võtmed ja astus galeriisse.
Mõlemad mehed magasid oma toolil kägaras, käed lõdvalt rippu.
“No on koerapojad!” pomises inspektor.
Samal hetkel röögatas parun:
“Maalid!.. Serveerimislaud!..”
Ta kogeles, hing ähvardas kinni jääda, käsi sirutatud tühjade kohtade poole, lagedate seinte poole, kus paistsid naelad ja rippusid tarbetud nöörid. Watteau – kadunud! Rubensid – ära viidud! Seinavaibad – maha võetud! Vitriinid – paljaks riisutud ehetest!
“Ja minu Louis XVI aegsed kandelaabrid!.. Regendi ajast pärit lühter!.. Ja mu “Madonna” kaheteistkümnendast sajandist!..”
Ta tormas ühest kohast teise, kohkunud ja ahastuses. Ta meenutas nende ostuhinda, lisas neile saadud kaotused, nimetas üksteise järel arve, ja kõike seda läbisegi, arusaa- matute sõnadega, lõpetamata lausetega. Ta trampis jalgu, värises, oli raevus ahastusest ja vihast. Ta jättis mulje laostunud mehest, kellel pole enam muud võimalust kui endale kuul pähe lasta.
Teda oleks võinud lohutada vaid Ganimard’i jahmatuse nägemine. Vastupidiselt parunile Ganimard ennast ei liigutanud. Ta näis olevat kivistunud ja vaatas eksleva pil- guga ringi. Aknad? Suletud. Uste lukud? Puutumata. Mitte ühtegi pragu laes. Ei ühtegi auku põrandas. Koik oli täiesti korras. Koik pidi olema toimunud metoodiliselt, ääretult kindla ja loogilise plaani järgi.
“Arsène Lupin… Arsène Lupin,” pomises ta sügavas masenduses.
Äkitselt kargas ta meeste juurde, nagu oleks raev teda lõpuks vallanud, raputas neid tugevasti ja sõimas. Nad ei ärganud!
“Pagan võtaks,” pomises ta, “äkki juhuslikult…?”
Ta kummardus meeste kohale ja vaatas neid järgemööda tähelepanelikult: nad magasid, aga mitte loomulikku und.
Ta ütles parunile:
“Nad on magama uinutatud.”
“Kes seda tegi?”
“Tema muidugu… Või temajõuk, aga temajuhtimisel.
See vägitükk on nii tema moodi. Tema käekirja on tunda.” “Sellisel juhul olen ma omadega läbi, pole midagi parata.”
“Pole midagi parata.”
“See on nii jõle, nii koletu.”
“Esitage kaebus.”
“Milleks?”
“Pagan võtaks! Proovige ikkagi… Õiguskaitseorganitel on omad võimalused…”
“Õiguskaitseorganid! Aga te näete ju iseenda pealt…
Vaadake, praegu, mil te võiksite mõnda jälge otsida, midagi avastada, te isegi ei liiguta end.”
“Avastada midagi Arsène Lupini järelt! Kallis härra, Arsène Lupin ei jäta endast iial mingit jälge! Arsène Lupini puhul ei mängi juhus mingit rolli. Ma hakkan juba mõtlema, kas ta ei lasknud ennast Ameerikas meelega minu poolt arreteerida!”
“Ma pean siis loobuma oma maalidest, kõigest! Ta varastas minu kollektsiooni pärlid! Ma annan terve varanduse, et neid tagasi saada. Kui tema vastu jõudu ei ole, siis ütelgu oma hind.”
Ganimard vaatas parunile teravalt õtsa.
“Mõistlik käik. Te ei võta seda ettepanekut tagasi?” “Ei, ei. Miks ma peaksin seda tegema?”
“Mul tuli üks mõte.”
“Mis mõte?”
“Räägime sellest siis, kui uurimine midagi ei anna… Ainult ärge minust sõnagi rääkige, kui te tahate, et asi õnnestuks.”
Ja ta pressis hammaste vahelt:
“Jumala
