Lupin võib teile neid muretseda kuipalju tahes! Mis puutub haava, siis seda ta võib-olla ei saanud… või oli selle jäljed kaotanud.”
Neile öeldi, et varastamise hetkel – see oli tõestatud – oli ta jalutanud tekil. Millele vaenlased kostsid vastu: “Kas siis Arsène Lupini karastusega mehel on vaja viibida varguse juures, mille ta on organiseerinud?” Pealegi, vaatamata kõige erinevamatele arvamustele, oli üks punkt, mida ka kõige suuremad skeptikud ei saanud vaidlustada… Kes veel peale Rozaine’i reisis üksi, oli blond, ja kandis nime, mis algas R-iga? Kellele osutas telegramm kui mitte Rozaine’ile?
Ja kui Rozaine mõni minut enne lõunasööki suundus julgelt meie poole, tõusid miss Nellyja leedi Jerland püsti ning läksid minema.
Neil oli silmanähtavalt hirm.
Tund aega hiljem liikus käsitsi kirjutatud ringkiri käest kätte ametnike, madruste ja kõigi klasside reisijate seas: härra Louis Rozaine lubas kümme tuhat franki sellele, kes paljastab Arsène Lupini või leiab üles varastatud kalliskivide valdaja.
“Ja kui ükski inimene ei peaks mulle appi tulema võitluses selle röövliga,” deklareeris Rozaine kaptenile, “siis võtan ta ise käsile.”
Rozaine Arsène Lupini vastu või pigem, nagu tollal kõik ütlesid, Arsène Lupin ise Arsène Lupini vastu – küllaltki põnev võitlus!
See kestis kaks päeva.
Võis näha Rozaine’i ekslemas mööda laeva, tiirlemas personali keskel, küsitlemas, tuhnimas, öösiti oli märgata tema hulkuvat varju.
Kapten omalt poolt ilmutas ülimat aktiivsust. “Provence” otsiti läbi ülevalt alla, kammiti läbi kõik nurgad. Kõik kajutid ilma erandita tuhniti läbi väga õigel ettekäändel, et asjad võisid olla peidetud ükskõik kuhu, välja arvatud süüdlase kajutisse.
“Lõpuks avastatakse ikkagi midagi, eks ole?” küsis mult miss Nelly. “Olgugi ta vägev nõid, aga briljante ja pärleid ta nähtamatuks teha ei saa.”
“Loomulikult,” vastasin ma, “või muidu tuleks läbi uurida meie kübarate ja kuubede vooder ja kõik see, mida me kanname.”
Ja näidates talle oma 9x12 Kodakit, millega ma ei tüdinud teda pildistamast kõige erinevamates poosides:
“Kas te ei arva, et umbes sama suurde aparaati kui see mahuksid kõik leedi Jerlandi kalliskivid? Tuleb teha nägu, et pildistad, ja trikk ongi tehtud.”
“Aga ma olen kuulnud räägitavat, et ei olevat ühtegi varast, kes ei jätaks endast mingit jälge.”
“Üks on: Arsène Lupin.”
“Miks tema on?”
“Miks? Sest ta ei mõtle üksnes plaanitsetavale vargusele, vaid ka kõigile seikadele, mis võiksid teda reeta.” “Algul te olite märksa enesekindlam.”
“Aga nüüd olen ma tema tegutsemist näinud.”
“Ja mida te nüüd arvate?”
“Minu arvates on see tulutu ajaraiskamine.”
Ja tõesti, uurimine ei andnud mingit tulemust, või õigemini polnud tulemused kooskõlas ponnistustega: kaptenilt varastati tema kell.
Maruvihane kapten asus veel ägedamalt asja kallale ja jälgis üha tähelepanelikumalt Rozaine’i, kellega ta oli mitu korda vestelnud. Järgmisel päeval – vaimustav iroonia! – leiti kell kapteni abi äravõetavate kraede hulgast.
Kõik see lõhnas pisut ime järele ja reetis selgelt Arsène Lupini humoorikat meelelaadi, ta oli küll varas, aga ühtlasi kirglik asjaarmastaja. Kahtlemata töötas ta huvi ja kutsumuse ajel, aga kindlasti ka lõbu pärast. Temast jäi mulje kui inimesest, kes tundis lõbu tükist, mida kavatseb mängida, ja kes kulisside taga naerab laginal oma vaimuvälgatuste ja väljamõeldud situatsioonide üle.
Päris kindlasti oli ta kunstnik omal alal, ja kui ma jälgisin sünget ja kangekaelset Rozaine’i ning mõtlesin selle kummalise isiku kaheldamatule topeltrollile, ei saanud ma temast rääkida teatava vaimustuseta.
Ent eelviimasel ööl kuulis vahiohvitser oigamist teki kõige pimedamas nurgas. Ta astus ligemale. Üks mees lamas maas, pea mässitud väga paksu halli salli, randmed kinni seotud peenikese nööriga.
Mees vabastati köidikutest ja aidati üles. Ta eest kanti hoolt.
See mees oli Rozaine.
Rozaine’ile oli kallale tungitud ühe tema uurimisretke ajal, ta oli maha paisatud ja paljaks riisutud. Tema riiete külge oli nõelaga kinnitatud visiitkaart, millel olid järgmised sõnad:
Arsène Lupin võtab tänuga vastu härra Rozaine’i kümme tuhat franki.
Tegelikult sisaldas varastatud rahatasku kakskümmend tuhandefrangist rahatähte.
Loomulikult süüdistati õnnetut selles, et ta simuleeris rünnakut iseenda vastu. Ent peale selle, et tal oli võimatu ennast sel viisil kinni siduda, tehti kindlaks, et visiitkaardi käekiri oli absoluutselt erinev Rozaine’i käekirjast, ja vastupidi, sarnanes äravahetamiseni Arsène Lupini käekirjaga, mis oli ära toodud ühes pardal leitud vanas ajalehes.
Nõnda siis ei olnud Rozaine enam Arsène Lupin. Rozaine oli Rozaine, Bordeaux’ kaupmehe poeg. Arsène Lupini kohalolu sai veel kord kinnitust, ja kui hirmuäratava teo läbi!
Kõiki valdas pöörane hirm. Keegi ei julgenud enam üksi oma kajutisse jääda ega jalga tõsta kõrvalisematesse paikadesse. Ettevaatusest grupeerusid üksteisele kindlad inimesed omavahel. Ja veelgi enam, vaistlik umbusaldus lahutas kõige lähedasemaid. Sest ähvardus ei tulnud ühelt eraldiseisvalt isikult, mis oleks olnud vähem ohtlik. Arsène Lupin oli nüüd… kõik inimesed. Meie erutatud kujutlusvõime omistas talle imelise ja piiramatu võimu. Oletati, et ta on võimeline kõige ootamatumateks ümberkehastumisteks, olla järgemööda austusväärne major Rawson või üllas markii de Raverdan, või koguni, sest ei piirdutud enam süüdistava algustähega, see või teine kõigi poolt tuntud isik, kellel oli naine, lapsed, teenijad.
Esimesed traadita telegraafi teel saabunud telegrammid ei toonud midagi uut. Vähemasti ei teatanud kapten meile neist ja seda sorti vaikus ei saanud meid loomulikult rahustada.
Viimane päev näis seetõttu lõputult pikk. Elati õnnetuse ärevas ootuses. Seekord ei ole enam tegu vargusega, tavalise rünnakuga, seekord toimub kuritegu, mõrv. Arvati, et Arsène Lupin ei piirdu nende kahe tühise vargusega. Laeva tõeline isand olukorras, kus võimuesindajad olid täiesti abitud, tarvitses temal vaid tahta, temale oli kõik lubatud, ta käsutas varanduste ja elude üle.
Pean tunnistama, et mulle olid need vaimustavad tunnid, sest nad kinkisid mulle miss Nelly usalduse. Juba loomult kergesti erutuv miss Nelly, kellele need paljud sündmused olid tugevat mõju avaldanud, otsis spontaanselt minu juurest tuge ja kindlust, mida ma talle heameelega pakkusin.
Sisimas ma õnnistasin Arsène Lupini. Kas mitte tema ei lähendanud meid? Kas mitte tänu temale polnud mul õigus lasta end vallata kauneimatest unelmatest? Armuunelmatest ja ka vähem kimäärsetest unistustest, miks seda mitte tunnistada? Andrezyd pärinesid korralikust Poitou suguvõsast, ent nende vapikuld on pisut tuhmunud ja minu arvates polnud ühele aadlikule sugugi sobimatu unistada oma nime kaotatud sära taastamisest.
Ja need unistused, ma tajusin seda, ei riivanud
