olid katkestatud. Lihtsalt oodati. Alates esimese klassi reisijatest kuni emigrantidest kubiseva vahetekini oodati ülimat hetke, mil laheneks lahendamatu mõistatus. Kes oli Arsène Lupin? Millise nime, millise maski taha varjas end kurikuulus Arsène Lupin?
Ja see ülim hetk tuli. Peaksin ma elama sajaaastaseks, ikkagi ei unusta ma sellest pisimatki üksikasja.
“Kui kahvatu te olete, miss Nelly,” ütlesin oma kaaslasele, kes üsnagi nõrkenult mu käsivarrele toetus.
“Ja teie!” vastas ta. “Oh, te olete nii muutunud!”
“Mõtelge ometi, see hetk on nii põnev ja ma olen õnnelik, et saan selle teie kõrval üle elada, miss Nelly. Mulle paistab, et teie mälu teinekord …”
Ta ei kuulanud, hingeldas ja oli erutatud. Trapp lasti maha. Aga enne kui meie saime õiguse sellele astuda, tulid inimesed pardale: tolliametnikud, mundris mehed, pakikandjad.
Miss Nelly kogeles:
“Kui tehakse kindlaks, et Arsène Lupin on pagenud ülesõidu ajal, ei üllataks see mind sugugi.”
“Võib-olla ta eelistas surma au kaotamisele ja hüppas Atlandi ookeani, et pääseda arreteerimisest.”
“Ärge naerge,” ütles ta ärritatult.
Äkki ma võpatasin, ja kuna ta küsivalt minu poole pöördus, ütlesin ma talle:
“Kas te näete seda väikest kasvu vana meest, kes seisab trapi otsa juures?”
“Tal on vihmavari käes ja seljas oliivroheline redingot?”
“See on Ganimard.”
“Ganimard?”
“Jah, kuulus politseinik, kes on vandunud, et ta arreteerib Arsène Lupini oma kätega. Ah, nüüd ma mõistan, miks ei tulnud teateid siitpoolt ookeani kaldalt. Ganimard oli siin. Tema eelistab, et ükski inimene ei topiks oma nina tema väikestesse asjadesse.”
“Nii et Arsène Lupin võib kindel olla, et ta võetakse kinni?”
“Kes teab? Paistab, et Ganimard on teda näinud ainult grimeeritult ja maskeeritult. Juhul muidugi, kui ta tema valenime ei tea…”
“Ah,” hüüatas miss Nelly naistele omase pisut julma uudishimuga, “ma tahaksin tema arreteerimise juures olla!”
“Kannatust! Kahtlemata on Arsène juba märganud oma vaenlase kohalolekut. Ta eelistab minna viimaste seas, kui vanamehe silm on juba väsinud.”
Algas laevalt mahaminek. Oma vihmavarjule toetudes ei paistnud Ganimard huvi tundvat kahe balustraadi vahel tungleva rahvahulga vastu. Ma märkasin, et tema selja taga seisev laevaohvitser talle aeg-ajalt selgitusi jagas.
Markii de Raverdan, major Rawson, itaallane Rivolta läksid mööda ja veel ja veel palju inimesi… Nüüd nägin, et Rozaine ligines.
Vaene Rozaine! Paistis, et ta ei olnud oma ebaõnnestumistest veel toibunud.
“Võib-olla see on siiski tema,” ütles miss Nelly. “Mida teie arvate?”
“Minu arvates oleks väga huvitav näha ühel pildil Ganimard’i ja Rozaine’i. Võtke mu aparaat, mul on nii palju asju.”
Andsin selle tema kätte, aga liiga hilja, et ta oleks seda kasutada saanud. Rozaine läks mööda. Ohvitser kummardus Ganimard’i kõrva juurde, too kehitas kergelt õlgu ja Rozaine läks mööda.
Aga mu jumal, kes siis oli Arsène Lupin?
“Jah,” ütles miss Nelly valjusti, “kes ta on?”
Oli jäänud veel vaid paarkümmend inimest. Miss Nelly seiras neid ebamäärase hirmutundega, et tema oli nende kahekümne inimese seas.
Ma ütlesin miss Nellyle:
“Me ei või enam kauem oodata.”
Miss Nelly astus edasi. Läksin tema kannul. Aga me polnud saanud teha kümmet sammugi, kui Ganimard meil tee tõkestas.
“Mis siis nüüd on?” hüüatasin.
“Üks hetk, härra, kuhu te kiirustate?”
“Ma saadan daami.”
“Üks hetk,” kordas ta juba käskivama häälega.
Ta silmitses mind põhjalikult, siis sõnas mulle otse silma vaadates:
“Arsène Lupin, eks ole?”
Hakkasin naerma.
“Ei, lihtsalt Bernard d’Andrezy.”
“Bernard d’Andrezy suri kolm aastat tagasi Makedoonias.”
“Kui Bernard d’Andrezy oleks surnud, ei oleks mina enam siin ilmas. Nii see aga ei ole. Siin on mu dokumendid.”
“Need on tema dokumendid. Võin teile meelsasti selgitada, kuidas te need saite.”
“Te olete hull! Arsène Lupin tuli laevale R… tähe all.”
“Jah, teie järjekordne trikk. Valejälg, millele teie nad seal suunasite. Te olete ülimalt nutikas uljaspea! Aga sel korral õnn on pööranud. Näita nüüd, Lupin, et sa oled hea mängur!”
Kõhklesin hetke. Kiire ja järsu liigutusega lõi ta mulle parema käsivarre pihta. Karjatasin valust. Ta oli löönud telegrammis mainitud haava pihta, mis polnud veel täiesti kinni kasvanud.
Ilmselt tuli alistuda. Pöördusin miss Nelly poole. Ta kuulas, näost laipkaame ja tuikuv.
Tema pilk ristus minu pilguga, siis langes Kodakile, mille olin tema kätte andnud. Ta tegijärsu liigutuseja mul jäi mulje, olin päris kindel, et ta taipas paugupealt kõik. Jah, need olid seal, kitsaste mustast šagräännahast seinte vahel, selle väikese asja sisemuses, mille ma ettevaatusest olin andnud tema kätte, enne kui Ganimard mind arreteeris. Just seal olid Rozaine’i kakskümmend tuhatfrankija leedi Jerland’i pärlid ja briljandid.
Oh, ma võin vanduda, et sel pidulikul hetkel, kui Ganimardja tema kaks abilist mind piirasid, oli mulle kõik ükskõik, minu arreteerimine, inimeste vaenulikkus, kõik, välja arvatud üks asi: mida otsustab miss Nelly selle kohta, mille olin tema kätte usaldanud.
Et saadakse see materiaalne ja otsustav asitõend minu vastu, sellele kartusele ma isegi ei mõelnud, kuid kas miss Nelly otsustab selle anda? Kas ta reedab mind? Hävitab mu? Kas ta käitub vaenlasena, kes ei andesta, või naisena, kes mäletab ja kelle põlgust veidi mahendab heatahtlikkus ja pisut tahtmatut sümpaatiat?
Ta sammus minu eest mööda. Kummardasin sügavalt, lausumata sõnagi. Koos teiste reisijatega suundus ta trapi poole, minu Kodak käes.
Kahtlemata ei julge ta seda avalikult teha, mõtlesin ma. Tunni aja pärast, pisut hiljem, annab ta selle üle.
Ent jõudes trapi keskeleja teeseldes kohmakat liigutust, pillas ta selle vette, laeva külje ja kaiseina vahele.
Seejärel nägin teda kaugenemas.
Tema
